Viimane poliitiline hooaeg algas mul 9. augustil, mil avaldasin pressiteatena mõeldud kirja, kus ütlesin et Tallinna linnapead ei andnud luba vabaduse väljakule ning mujale linnaruumi mälestuskivi püstitada. Jutt käib mälestuskivist mis pühendatud vabadussõjalastele. Selleks ajaks oli mul aga olemas varuplaan B ning see ka automaatselt käiku läks.
Talvisel perioodil õnnestus projektile saada esmane kavand ning Muinsuskaisteameti luba. Paraku tuli mul teine ehk juriidiline osapool välja vahetada, kavandit muuta ja see Muinsuskaitseametiga kooskõlastada. Leidsin omale uue(d) koostööpartneri(d) ning paralleelselt olen suhelnud nüüd ise skulptoriga. Võib öelda et aasta aega hiljem on rong rööbastele seatud. 12. septembril tuleb esimene avalik loeng vabadussõjalastest: A4 suuruses plakatid tulevad avalikesse kohtadesse juulis, ka reklaam sotsiaalmeediasse. Annetuste kogumisega on soov alustada enne kalendrisuve lõppu. Sellega saab ka ametlikuks kuulutatud valmis kavand, monumendi asukoht ning selle avamise daatum.
Miks üldse vapsidele mäleta püstitada? Vabadussõjalaste liikumine oli esimese Eesti ajal populaarseim rahvaliikumine, nad saavutasidki juba selle et põhiseadus muudeti rahvakesksemaks. See aga ei meeldinud vähemusse jäävale eliidile. Nende likvideerimiseks hävitati ka demokraatia. Arvan et me oleme täna vapsidele selle võlgu, nad väärivad tegelikult monumenti Toompeal ning rehabiliteerimist, olgu siis mälestuskivi esimene samm õigluse laiemaks taastamiseks.
Viimasel poliitilisel hooajal ei õnnestunud mul täita kõiki lubadusi. Samuti olin nördinud sellest mis meil erakonnas sündis. Mulle oli ka kõige pimedamal tunnil selge et mina jään erakonna põhiliini juurde, kuulates ära mõne teise arvamuse ning soovides jääda erapooletuks, sai mulle kongressi päeval selgeks et erakond tegi halvematest valikutest parima. Ma ei räägi endale vastu, olen kindel erakonna liinis niisamuti nagu ma olen kindel et teatud koostöö jätkamine teisitimõtlevate aatekaaslastega tuleb kasuks eesti rahvuslikule liikumisele. Poliitika on huvide kokkupõimimise kunst.
Suvi on aga poliitikast kaugenemise kunst, et selle juurde taas puhanuna naasta.
Eestimaa, su mehemeel
pole mitte surnud veel!
Peab surm ka rohket lõikust
suure sõjakäraga:
truuks jääme isamaale
:,: viimse veretilgani!
