Riigipea rahva poolt valimisest vapside pilgu läbi

A. Larka rongkäigul 1932

Mina unistan riigist kus rahvas saab algatada seaduseelnõusid ja hääletada seaduseelnõude üle, otsevalitud riigipea omab rahva seas autoriteeti ning seadusega piiratud täitevvõimu volitusi. Vabariigi Valitsus oleks varjamatagi administreeriv institutsioon, kuid tema peremees pole enam Brüssel või Moskva, vaid eesti rahvas.

Taas näeb EKRE valimisprogramm ette, muuta riigipea ehk President rahva poolt valitavaks. Mida see meile annab ja kuidas see täpsemalt välja hakkab nägema – hea kui valitsuskoalitsioon selle arutamiseni üldse jõuab! Toon välja mulle südamelähedased punktid 1934a. põhiseadusest, mis käivad riigipea õiguste ja kohustuste kohta.

§57 ja §58 ütlesid et rahva esindajana teostab riigi kõrgemat valitsemisvõimu Riigivanem ning tema juures on riigi valitsemiseks Vabariigi Valitsus. Riigivanema valib rahvas üldise, ühetaolise, otsese ja salajase hääletamise kaudu viieks aastaks. Riigivanemaks on valitav iga hääleõiguslik kodanik, kes on seatud üles kandidaadiks vähemalt kümnetuhande hääleõigusliku kodaniku poolt. Enne Riigivanem K. Pätsu riigipööret oli kogunud enam toetushääli vabadussõjalaste kandidaat A. Larka.

Vabadussõjalaste põhiseadus oli poolpresidentaalne: EV põhiseaduse muudatuste maksmahakkamisel (24.01.34) loeti ametisolev Riigivanem  peaministriks. Riigivanema institutsioon oli lahutatud vabariigi valitsuse juhi omast; Peaminister oli justkui valitsuskoalitsiooni tegevjuht. Valitsus oli Riigivanema juures asuv ja tema poolt ametisse kutsutav kolleegium riigi valitsemiseks. Sel pidi olema Riigivanema ja Riigikogu usaldus. Vabariigi Valitsuse ülesandeks oli hoolitseda selle eest, et Riigivanema otsused ei oleks seadusevastased, selle tagamiseks olid Riigivanema otsused kehtivad ainult peaministri kaasallkirjaga, millega ta võttis otsuse eest poliitilise vastutuse Riigikogu ees enda peale.

Riigivanem sai õiguse määrata Riigikogu uue koosseisu valimisi enne nelja aasta möödumist ja lõpetada ennetähtaegselt Riigikogu korralisi istungjärke. Riigikogu poolt vastuvõetud seadused hakkasid kehtima alles pärast väljakuulutamist.

Riigivanema kohustus oli valitseda riigi sise-ja välispoliitikat, hoolitseda riigi välise puutumatuse, sisemise julgeoleku ja seaduste täitmise eest sh esitada Riigikogule kinnitamiseks riigi sissetulekute ja väljaminekute eelarve.

Riigivanema poolt ja edasilükkamatu riikliku vajaduse korral võis Riigivanem anda seadusjõulisi dekreete: §60 (12) ütles et edasilükkamatu riikliku vajaduse korral kuulutab riigipea seaduse-eelnõud välja dekreedina, millel on seaduse jõud. Dekreet ei või muuta rahvahääletamise, rahvaalgatamise, Riigikogu valimise ega Riigivanema valimise seadust. Dekreet oli maksev kuni selle äramuutmiseni Riigivanema või Riigikogu.

Nimetagem seda minupoolseks rahvusromantikaks või milleks iganes. Sääraste volitustega riigipea kes on mh rahva poolt valitud, omab olemasolemise mõtet. See on kardinaalselt erinev sellest mida näeb ette kord, mis rakendus peale seda kui Arnold Rüütel 1992a. presidendi valimiste esimeses voorus enam rahva toetust kogus kui teises voorus Riigikogu poolt ametisse määratud Lennart Meri. Ajalugu tasub meenutada!

Siit lähtudes tõdeme et riigipea otsevalimiste vastasus on segu süvariigi võimuahnusest ning igipõlisest hirmust tugeva juhi ees. Just esimese pärast toona vabadussõjalased ka oma põhiseadusmuudetusega lagedale tulid ning teise, hirmu tugeva juhi eest võtab maha justnimelt viis mil moel põhiseadus 1933a. rahvahääletusel heaks kiideti – rahvaalgatusõigus – otsedemokraatia mehhanism, mis oli ettenähtud juba 1920a. põhiseaduses. Kuidas muidu oleksid vapsid saanud parlamendi välise jõuna tulla välja seaduseelnõuga?

Üha populaarsemaks muutuv EKRE aga on juba parlamendis ning on alati seisnud ka rahvaalgatusõiguse taastamise eest - nüüd aga on sootuks raskem midagi muuta kui 1930-ndatel.

Rahvaalgatusõigus annab rahvale vahendi olemaks ka päriselt oma riigi seadusandluse peremees ja tasakaalujõud parlamendile. Muidugi oleks rahva võim veidi suurem kui erakondade võim, ent a) poleks nö autoriteetne riigipea autoritaarne b) küsigem kelle huvid on kõrgemad – rahva või erakonna?

Autoriteedist rääkides, omaks rahva poolt valitud president justnimelt a u t o r i t e e t i ning kasvaks ka Riigikogu autoriteet ja maine. Rahvas ei kiruks sauna taga rahvasaadikuid nii nagu praegu, kaoks erakondade vaheline lehmakauplemine – kuid parlamendi valimised oleksid justkui hinnang Presidendile ning tema erakonnale; eeldades et tulevane riigipea tuleb mõnest erakonnast.

Kokkuvõte

Mina unistan riigist kus rahvas saab algatada seaduseelnõusid ja hääletada seaduseelnõude üle, otsevalitud riigipea omab rahva seas autoriteeti ning seadusega piiratud täitevvõimu volitusi. Vabariigi Valitsus oleks varjamatagi administreeriv institutsioon, kuid tema peremees pole enam Brüssel või Moskva, vaid eesti rahvas.

Parlamendi liige aga oleks au olla: Ta töötab eesti suveräänsuse nimel, Ta ei tule tööle kummikutes ega dressides, Ta saab palka kohalviibitud aja eest kuid see-eest pole talle kahju maksta kõrget palka. Palgatöötaja aga ei noki riigikogulase palga pärast – tal polegi tarvidust seda teha, sest kord mille ta demokraatlikult välja võitles, vaatab talle igapäevaselt vastu; väärikas riik on peegeldus väärikast inimesest.

Valimistel tuleb anda oma hääl neile kes lubavad seista selle eest, et riigipea valitakse tulevikus rahva poolt. Asi on põhimõttes, detailide üle jõuab vaielda.

Asjad mida kirjutan raamatus, toimuvad meie ümber

See mida Reformierakond teeb on labane ja nilbe ning inimesed kes oma hääle neile annavad, rüütavad end samamoodi labasuse rüüga. 

Ma ei ole õnnelik, tegelikult oleks parem kui mulle öeldaks et minu kirjapandu raamatus "Doktriin" on ulmejutt: et rahvastiku väljavahetamist ei toimu, et rasestumisvastane praktika on objektiivselt süütu, et abort pole lapsetapp.

Paraku näeme kuidas rahvusmeelsete vastased lausa tõmbavad endale tähelepanu.!

Nii mõnigi rahvusmeelne inimene loeb raamatut ja mõtleb et Põltsam pingutab üle ning need teemad pole avaliku diskussiooni keskpunktis - aga me näeme kuidas Reformierakond on ise tulnud välja a) kondoomide jagamisega b) vaenukõne seaduse laiendamise ja kooselurakendusaktide vastuvõtmise plaaniga. Näeme kuidas Eesti200 soovib seadustada eutanaasia, homoabielu ja laiendada vaenukõne. Sotsidki tahavad homoabielu ja vaenukõne laiendust. Kõik kolm muidugi eelistavad immigratsiooni, eesti rahvastiku kasvule. 

Positiivne on vaid see et need kolm erakonda on paljastanud oma tegeliku näo. Millise Eesti me 5. märtsil valime`?

Nagu ma juba oma postituses kirjutasin, nimetavad need erakonnad perekonna moonutamist "vabaduseks" ja ütlevad et riik ei tohi kirjutada inimestele ette kuidas elada - olles tegelikult samamoodi noorte suunajaks ja neile ettekirjutajaks, et õ i g e perekond saab koosneda ka samaast soost vanematest ja nende lastest. Kust võtab üks erakond õiguse öelda et Perekond saab olla vot selline? Me teame ju milline ON õige perekond .. kõik ülejäänud kooselu vormid on midagi muud kui perekond.

Tegelikult on üllatav et rasestumisvastaste vahendite teema on fookusesse tõusnud, kes oleks seda arvanud, muidugi on teemat käsitlus kindlas nissis, aga konservatiivid ei saa vaadata mööda asjaolust, et üks erakond seesuguselt valijate tähelepanu püüiab. 

See mida Reformierakond teeb on labane ja nilbe ning inimesed kes oma hääle neile annavad, rüütavad end samamoodi labasuse rüüga. 

Valimisdebatt Kolgakülas

Vaata mida ütleb rahvasaadik Jaak Valge

viimaste "arengute" valguses:

https://www.facebook.com/ekrejaakvalge

Eesmärk peab olema rahu säilitamine Balti regioonis

USA vägede paiknemine

Meie, rahvuskonservatiivid teame et Eesti eesmärk on rahu säilitamine Balti regioonis. Rahu aitab meil võita aega ja seda aega tuleb kasutada targalt!

Sotsiaalkonservatiivsest vaatevinklist vaadatuna pole midagi tavatut kui kriitikat tehakse eelkõige läänemaailma aadressil, aga süübides teemasse, näeme et kultuurimarksism sai alguse iduna justnimelt lääne inimese südames. Oma raamatus ma otseselt Venemaad ei kritiseeri, Venemaaga tundub asi olema üheülbalisem kui läänega: kui lääne vastu aitab sõna, siis Venemaa vastu aitab meid kuulipilduja. Aga me mõistame et säärane kaeviku jutt ei saa olla kahe riigi omavahelise suhtluse aluseks, ega eesmärk omaette.

Eelmisel aastal tegi Riigikogu mitu Vene-Ukraina teemalist avaldust, viimane neist kuulutas Venemaa režiimi terroristlikuks. EKRE tegi avaldusele ettepanekud mh sulgeda riigipiir Venemaaga, Eesti Moskva saatkonna taseme vähendamine suursaadikute tasemelt asjuri tasemele ning deklaratsiooni et Eesti loobub Eesti-Vene piirilepingu ratifitseerimise protsessist. Need ettepanekud ei leidnud Riigikogu toetust. Ega läinudki kaua kui Eesti teatas Venemaale et too peab oma Tallinna saatkonna töötajate arvu vähendama. Erinevalt EKRE ettepanekust mis käinuks Eesti saatkonna kohta Moskvas, andis sõjaprintsess käsu Venemaa saatkonnale Tallinnas – kaks erinevat lähenemist. Ja mida Valitsus selle sammuga saavutas? Venemaa vastas Eestile sellega, et soovitas meie suursaadikul Moskvas, lahkuda. Aga veel tähtsam, mida on Eesti sellest võitnud? EKRE ettepanekud olid kaalukad ja julged – isegi kui see tähendanuks Venemaa vastusammu, poleks see kõik olnud ilmaasjata. Reformierakond aga ärritas agressorit selleks et endale enne valimisi poliitlist profiiti lõigata, kas keegi arvab teisi? Või olete kuulnud mõnda reformarit, isamaalast, sotsi õigustamast liitlaste kohalolu Eestis selles konstekstis et Venemaa hoiab ju ise sõjadeviisi Pihkvas, mis kuulub Tartu rahulepingu järgselt Eestile? Ei! Liitlaste kohalolu Eestis sh kuulumist NATOsse osatakse globalistide poolt kibedaks teha – küll peame kooseluseaduse vastu võtma, küll peame Nursipalu harjutusvälja elanike arvelt suurendama. Kas Ungari kes on jätkuvalt NATO liige, on pidanud loobuma rahvusliku väärikuse säilitamiseks liitlaste kaitsest? Kas Eesti püüdleb suhetes Venemaaga pingete maksimaalse maandamise või nende maksimaalse kasvatamise poole, kas eesmärk on rahu säilitamine või sõjani jõudmine? Oleme rahvuskonservatiividena seisukohal et NATO liikmelisus on Eestile hea. Aga see liikmelisus globalistide käes, eriti rumala peaministri käes on sama nagu anda ahvile kuulipilduja kätte. Vastutustundetu, klähviv diplomaatia, toonitamine et Eesti on sõjas, on Eesti julgeolekule kahjulik ning võib meie maa muutagi lõpuks sõjatandriks. Ja ma ei imesta kui Reformierakond seda plaan B-na soovib, või on neil vähemalt säärastest „arengutest“ ükskõik - nende ettekujutus riigi kaitsmisest on enese müümine globalistide huvidele.  Meie, rahvuskonservatiivid teame et Eesti eesmärk on rahu säilitamine Balti regioonis. Rahu aitab meil võita aega ja seda aega tuleb kasutada targalt!

Me ei tohi loobuda preambulas seatud eesmärgist endast

Iseseisvuse taastamine 20.08.1991

Preambula sõnastuse tagasi muutmine ei muuda eesmärki ennast, vastupidi, see vaid kindlustab eesmärgi. Samuti ei tohiks me karta muuta tagasi põhiseaduse esimest paragrahvi, mis ütleks et Eesti on rippumatu vabariik kus riigivõim on rahva käes.

Kui küsida mis vahe on rahvuskonservatiividel ja liberaalidel, siis esimesed muudaksid või täiendaksid  põhiseadust või selle preambula sõnastust kuid ei loovuta põhiseaduse preambulas sätestatud eesmärki, siis liberaalid a) teevad mõnest põhiseaduse paragrahvist hereesia b) tühistavad kasvõi preambulas seatud eesmärgi, tehes sh näo et Eesti on kaitstud paremini kui kunagi varem.

Liberaalidel on põhiseadust nii kaua tarvis kui on vaja õigustada a) mitte anda rahvale õigust otse president valida b) kui on tarvis kaitsta demokraatia sildi all vähemusi. Näeme mismoodi 1938 ja 1992a. põhiseaduse vigade abil, on loobutud põhiseaduse preambulas seatud eesmärgist: eesti rahva elus püsimine tema etnilisel asumaal ning omariikluse arendamine!

Küsigem, miks on riigivanem Pätsu vaikiva ajastu järgses põhiseaduse preambula lause sees kirjas „Eesti rahvas“ nõnda et „Eesti“ kirjutatakse suure tähega, mis tähendab et siin on silmas peetud kõiki alaliselt elavaid inimesi. Kas „Eesti“ toonitamine hoidis ära 1940a. riigipöörde? 

Kui 1920 ja 1934a. põhiseaduse §1. ütleb et Eesti on iseseisev, rippumatu vabariik, kus riigivõim on rahva käes, siis 1938a. põhiseadus mida mh ei võetud vastu rahvahääletuse teel, annab edasi §1. nõnda, et Eesti on iseseisev ja sõltumatu vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas. Need sõnastused omavad eri tähendust sh on 1992a. põhiseaduse esimeses paragrahvis lisatud et Eesti on lisaks sõltumatusele ka demokraatlik. Võiks ju ütelda et enam patriootlikumaks minna ei saa, kuid kriitikuna tuleb tõdeda, et muudatustega on lahjendatud põhiseaduses sätestatud eesmärki – suveräänsus on küsimärgi all ja demokraatiat ennast on 3 korda vähem kui seda nägi ette vabadussõjalaste koostatud põhiseadus.

Rahvuskonservatiividena oleme kohustatud kaitsma preambulas seatud eesmärki ja rekonstrueerima põhiseaduse. Preambula sõnastuse tagasi muutmine ei muuda eesmärki ennast, vastupidi, see vaid kindlustab eesmärgi. Samuti ei tohiks me karta muuta tagasi põhiseaduse esimest paragrahvi, mis ütleks et Eesti on rippumatu vabariik kus riigivõim on rahva käes.

Põhiseadusliku korra taastamisest pole valimisprogrammis juttu, kuid igaüks peaks mõistma et see on tegelikult valimiste põhiküsimus – kas me taastame 1934a. või 1992a. aasta põhiseaduse, on teisejärguline küsimus – põhiküsimus on selles kas preambulas seatud eesmärk peale 5. märtsi veel aktualiseerub.

 

Kas EKRE on põhjus või tagajärg?

Ma kritiseerin e-valimisi sest tunnen nende ümber on palju tumedaid varje. EKRE on suutnud probleemi lauseteks formuleerida. EKRE käes oli info- ja tehnoloogiaministeeriumi portfell, seega olime tõele lähedal.

Peale sõnavahetust Reformierakonna Kuusalu esimehe M. Metstakiga esitan ma endalegi küsimuse, kas ma kritiseerin e-valimisi sest ma olen EKRE liige või ma olen EKRE liige sest EKRE seisab nende asjade eest mis ühtivad minu vaadetega.

https://ukskuusalukihelkond.blogspot.com/2023/01/reformierakondlane-kohustuslik-pilt.html

Kõige selle juures tunnen ma Metstaki juures ära iseenda, aastal 2013. Siis viitasin minagi, et teise erakonna liige kritiseerib e-valimisi, sest a) ta on selle erakonna liige b) see on kadedus. Tollal rääkisime Keskerakonnast, täna on e-valimiste kriitiline EKRE; kuid siingi tuleb märkida et EKRE ei ütle et need tuleks keelata, vaid praegusel kujul neid pidada ei saa ning nende nende olemust tuleb uurida ja muuta need läbipaistvaks. 

E-valimiste uurimine, süsteemi üksipulgi lahti võtmise kava EKRE poolt oli üks paljudest põhjustest, miks KAPOratuuri riigipööre 2021a. 12. jaanuaril aset leidis. EKRE käes oli info- ja tehnoloogiaministeeriumi portfell, seega olime tõele lähedal.

Tegelikult ütleb lausa põhiseadus, et valimispäev on märtsi esimene pühapäev. E-valimiste korraldamine tuleb viia kooskõlla põhiseadusega.

Aga kuidas siis on? kas enne muna või kana, või kana ja siis muna? Mina ütlen et ma kritiseerin e-valimisi sellepärast et ma olen EKRE liige?

Ma kritiseerin e-valimisi sest tunnen nende ümber on palju tumedaid varje. EKRE on suutnud probleemi lauseteks formuleerida. Mitte iga tsölibaadist kinnipidaja pole kristlik munk, kuid iga kristlik munk peab tsölibaati - mitte igaüks kes umbusaldab e-valimisi pole EKRE liige, kuid iga EKRE liige peab e-valimiste suhtes umbusku. 
 

Valitsus määrab jõustruktuuride juhid ise ideoloogilistel kaalutlustel ametisse

Silmakirjalikkuse karneval meie nina all. Reformierakonna valitsus süüdistab EKRE-t selles, mida nad just parasjagu ise teevad - - määravad jõustruktuuridele uued juhid ametisse, kuigi pole isegi teada milline saab olema kevadel kokkutulev Valitsus. Ja meedia aitab sellele kaasa.

See ongi süvariik, valitsus võib vahetuda aga jõustruktuurid juhivad poliitikat edasi, seda on tehtud aastakümneid läänes ja tehakse ka meil. Kuigi tuleb möönda et USA-s on see tavaks et kui vahetub Valitsus, siis toimub ka suur kaadri voolavus; meil aga nimetatakse seda ideoloogiliseks otsuseks. Kas see et Valitsus soovib järgmise valitsuse eest nimetada ametisse jõustruktuuride juhid, pole ideoloogiline? Kõik on ideoloogiline nii või naa, küsimus on vaid läbipaistvuses ja õigluses.

"Päris õõvastav on lugeda, et tänana peaminister leiab, et ainult temal ongi õigus panna paika julgeolekuasutuste juhte, seda isegi järgmiste valitsuste eest," EKRE esimees Martin Helme FB-s.

 

Nad ei taha et sa seda loeksid ehk kuidas selle raamatu ilmumist võidi teadlikult takistada

Mul puuduvad tõendid et minu telefoni on pealt kuulatud või raamatu ilmumist takistatud ning ma soovin et see nii poleks. Kuid ma tean et kõik mida me arvutis oma teeme, on tegelikult avalik. Aga mis siis on minu raamatus nii väga sellist, et see ei tohiks ilmuda? 

See oli 2021a. detsembris kui ma tegin algust raamatu kirjutamisega: lõin faili ja trükkisin teose pealkirja. Järgmine päev selgus et enam ma edasi kirjutada ei saa, enne kui olen tasunud kirjutamisprogrammi pakkujale kuu või aasta maksu. 

Ühesõnaga, arvuti oli mul 4 aastat vana ning 2 aastat varem olin ma ostnud kirjutamisprogrammi, mille ajaline limiit oli ületatud - kuid sellegipoolest sain ma programmi edasi kasutada.

Kummaline kokkusattumus, et just päev hiljem kui ma olin hakanud kirjutama poliitilist raamatut, tuvastati et minu arvutis olev programm vajab uuendamist. 

Aga olukord läheb kummalisemaks ...

Kuna kirjastus millele ma olin saatnud teose I ja II osa, polnud minuga juunikuuks kontakteerunud, umbes nii et "ootame valmis teose käsikirja" - otsisin alternatiivse kirjastuse ning peagi leidsin selle kirjastus Matrixi näol. Saatsin 20. juunil kirjastusele teose käsikirja ning hakkasin ootama vastust .. vastust aga ei tulnud. 5. juulil helistasin kirjastajale ning peale selle et oleme temaga elanud ühes külas ja oleme erakonna kaaslased, hakkas Teda huvitama et mis käsikiri see ometi on, mis meilina läbi ei tule. Hetkel võib arvata et "Kenno eksis meiliga" aga saates käsikirja võõralt meililt, läks see kohe läbi ja Kirjastaja oli selle avaldamisest huvitatud. Edaspidi polnud kirja saatmisega probleeme.

Ma ei armasta kergekäeliselt midagi oletada, ka ei kirjutanud ma juhtumitest raamatusse - kuid jääb siiski kahtlus, et kellegi käsi oli mängus et minu raamat .. nüüd võiks küsida et ega keegi mõelnud et hoiab selle avaldamise ära? Aga ehk lootis keegi et suudab raamatu ilmumise kuupäeva edasi lükata, on ju ikkagi valimised ukse ees.

Mul puuduvad tõendid et raamatu ilmumist on takistatud ning ma soovin et see nii poleks. Kuid ma tean et kõik mida me teeme oma arvutis, on tegelikult avalik.

FB grupis "Helmed räägivad asjast" on minu raamatu reklaam jõudnud tuhande inimeseni, kuid grupis "SA Terve Rahvas sõbrad" on jõudnud minu raamatu reklaam 45 inimeseni, kuigi grupis on 2000 liiget. 

Aga mis siis on minu raamatus nii väga sellist, et see ei tohiks ilmuda?