EKRE hoidis ära vihakõne mõiste laiendamise: meediateenuste seaduse eelnõus tehti oluline muudatus

Riigikogu Kultuurikomisjoni aseesimees Jaak Valge(EKRE) kirjutab Facebookis järgmist. „Meediateenuste seaduse muutmise eelnõu kiideti kolmapäeval heaks. Hoidsime vihakõne mõiste laiendamise obstruktsiooni survel ära. Pisut imestan, et meedia sellele teemale nii vähe tähelepanu on pööranud, poliitiline võitlus käis ju sõnavabaduse eest, meie ja teie vabaduse eest.“

23. veebruaril laekus mulle kui kollektiivse pöördumise esitajale Riigikogu kantseleilt kiri ning samuti kajastub Rahvaalgatus.ee keskkonnas teave, et:

 „Kultuurikomisjoni hinnangul oli eelnõu algtekstis sõnastatud § 19 lõige 1 üldsõnaliselt, mistõttu pidas komisjon vajalikuks konkretiseerida, et meediateenuseid osutades ei tohi pakutav teenus kihutada vihkamisele, vägivallale või diskrimineerimisele, kui sellega põhjustatakse oht elule, tervisele või varale.“

Ja selgitab lähemalt:

„2021. aasta 30. novembril teavitati kollektiivse pöördumise esindajat, et kollektiivses pöördumises osundatud teemaga tegeldakse ning paluti kollektiivsele pöördumisele 2 vastamiseks lisaaega, kuivõrd otsitakse kompromiss-sõnastust sättele, mis käsitleb vihkamisele ja vägivallale õhutamise keeldu.

Eelnõu algteksti kohaselt ei tohi meediateenuseid osutades üheski saates õhutada vägivalda või vihkamist soo, rassi, nahavärvuse, etnilise või sotsiaalse päritolu, geneetiliste omaduste, keele, usutunnistuse või veendumuste, poliitiliste või muude arvamuste, rahvusvähemusse kuulumise, varalise seisundi, sünnipära, puude, vanuse, seksuaalse sättumuse või kodakondsuse alusel, või alavääristada õiguskuulekat käitumist või kutsuda üles õigusrikkumisele.

Muudatusettepanekuga muudeti § 19 lõiget 1 selliselt, et meediateenuses ei tohi:

„1) kihutada vihkamisele, vägivallale või diskrimineerimisele ükskõik millise grupitunnuse, sealhulgas kodakondsuse, soo, rassi, nahavärvuse, etnilise või sotsiaalse päritolu, geneetiliste omaduste, keele, usutunnistuse, poliitiliste veendumuste, rahvusvähemusse kuulumise, varalise seisundi, sünnipära, puude, vanuse või seksuaalse sättumuse tõttu, kui sellega põhjustatakse oht isiku elule, tervisele või varale;

2) alavääristada õiguskuulekat käitumist või

3) kutsuda üles õigusrikkumisele.“

Eelnõu läbis teise lugemise 2022. aasta 9. veebruaril ning Riigikogu täiskogu arvestas kultuurikomisjoni muudatusettepanekut. Riigikogu võttis meediateenuste seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu vastu oma 16. veebruari istungil.“

Kultuurikomisjon ei toeta kollektiivses pöördumises esitatud ettepanekut püstitatud viisil (peatada meediateenuste seaduse muutmise eelnõu) ning lahendas pöördumises püstitatud ettepaneku muul viisil ehk meediateenuste seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu menetlemise käigus.

 

AEG PANNA MAKSMA DEMOKRAATIA

Minu arvates tuleb Eesti Vabariigis demokraatia ja kodanikuõigused taas maksma panna ja selleks pole tarvis leiutada uut jalgratast. Meil on eeskuju 1920-34. kehtima hakanud Põhiseaduse näol olemas: erakondadest jagab enam antud väärtuseid EKRE.

12. märts on EV ajaloos sümboldaatum, mis tuletab meile meelde aega mil omariiklus võeti ebapopulaarsemaks muutuva võimu poolt, nende isiklike ambitsioonide pantvangi: sellele eelnes vabadussõjalaste populaarsus mis päädis rahvahääletuse korras vastu võetud põhiseaduse kehtima hakkamisega, kuid sellele järgnes aga vapside organisatsiooni likvideerimine, vaikiv ajastu, uus põhiseadus ning baaside leping agressiivse idanaabriga. Vapsid eesotsas A. Sirguga üritasid 1935a. maksma panna põhiseaduslik kord: kõrgeima võimu pidi ajutiselt enda kätte võtma rahvuskongress, mis pidi ametisse määrama uue Valitsuse ja korraldama uued riigikogu ja riigivanema valimised, üleriigiline kaitseseisukord tuli kaotada ning taastama pidanuks 1934a. alguses valitud kohalikud omavalitsused ja kodanikele tuli tagada kõik põhiõigused – ent riigipööramise katse õigele rajale jäi pooleli, sest vapside seas tegutses reetur. Võime vaid spekuleerida kes ning mis saanuks kui vapsid taastanuks põhiseadusliku korra. 1992a. põhiseadusesse lisati paragrahv mis annaks edaspidi seadusliku õiguse, panna põhiseadus taas maksma: § 54. Kui muid vahendeid ei leidu, on igal Eesti kodanikul õigus osutada põhiseadusliku korra vägivaldsele muutmisele omaalgatuslikku vastupanu.

1920a. põhiseadus ütleb: § 29. Rahvas teostab riigivõimu: 1) rahvahääletamise, 2) rahvaalgatamise ja 3) Riigikogu valimise teel. Justnimelt otsedemokraatlike mehhanismide olemasolu teel, võeti rahvahääletusel(1933) vastu nö vapside põhiseadus, mis säilitas kehtinud põhiseaduse esimesed 28 paragrahvi. Uuendatud Põhiseadus ütles lisaks kolmele loetletud punktile, et rahvas teostab riigivõimu 4) Riigivanema valimise teel; tänapäeva arusaama kohaselt Presidendi valimise teel. Ei saa märkimata jätta, et riigikogu valimistel kehtis põhiseaduse kohalt proportsionaaluse põhimõte, kuid nõnda, et valijal oleks võimalus valida üksikuid isikuid: koht erakonna nimekirjas polnud määrava tähtsusega, nagu see aga praegu meil probleemiks on.

1938. hakkas kehtima põhiseadus, mis võeti vastu mitte rahvahääletusel vaid Rahvuskogu poolt. On tähelepanuväärne et kui 1920a. põhiseadus ütleb et Eesti on iseseisev, rippumatu vabariik, kus riigivõim on rahva käes – siis Pätsi autoritaarne võim sepistas esimese paragrahvi ümber nõnda, et Eesti on iseseisev ja sõltumatu vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas. Uuendatud põhiseaduse § 35. ütleb Rahvas teostab riigivõimu: 1) Vabariigi Presidendi valimisega § 40 alusel 2) Riigivolikogu valimisega 3) kohalikkude omavalitsuste esinduskogude valimisega § 123 alusel 4) rahvahääletusega; presidendi kandidaadid pakuvad välja riiklikud institutsioonid.

Need väga põhimõttelised muudatused sunnivad küsima, kas tegu oli teise põhiseaduse uuendamise, või hoopis uue Põhiseadusega, mille kehtestamine likvideeris demokraatia ning tegi kodanikust kõrgeima võimu kandja, kui eelnevalt oli riigivõim rahva käes. Ja millest Eesti nüüd sõltumatu oli, kas enne 1934a. 12. märtsi kehtinud põhiseaduslikust korrast ja ühiskondlikest suundumustest?

1992a. kehtima hakanud põhiseadus deklareerib end selle sama 1938a. Põhiseaduse õigusjärgleseks. Tõsi, see põhiseadus võeti vastu rahvahääletusel, mis annab talle suurema moraalselegitiimsuse kui see oli 1938. aastal. Paragrahv 56 ütleb et kõrgeimat riigivõimu teostab rahvas hääleõiguslike kodanike kaudu: 1) Riigikogu valimisega 2) rahvahääletusega. Selle järgselt on toimunud 1 referendum ning kui 2021a. tekkis üle 17 aasta järel võimalus rahval osaleda referendumil, vahetus üleöö vabariigi valitsus, mina ütlen et julgeolekuteenistused vahetasid Valitsuse välja. Ja Riigikogu valimistel loeb, mis on sinu koht erakonna nimekirjas. Mis on järele jäänud demokraatiast, nendest kodanikuõigustest, mis omariikluse sangarid, kellest kõik polnud vapsid, omal ajal Põhiseaduses kirja panid?

Minu arvates tuleb Eesti Vabariigis demokraatia ja kodanikuõigused taas maksma panna ning selleks pole tarvis leiutada uut jalgratast. Meil on eeskuju 1920-34. kehtima hakanud Põhiseaduse näol olemas: erakondadest jagab enam antud väärtuseid EKRE.

Täiendatud 25. veebruar!

Ainult nõnda saavutab eestlane ühtsuse ning täieõigusliku peremehe tunde.

Saadetud väljaandele: Wõrumaa Teataja, Postimees, Lõuna-Eesti Postimees, Tartu Postimees ja Sakala

 

 

 

Euroopa Liidu teemaline kollektiivne pöördumine ootab oma aega: 2023 kevad

Foto: Google

Millal see hetk tuleb? Eeldatavasti justnimelt 2023. aasta kevadel mil konservatiivsed jõud oma kohalolekut parlamendis suurendavad.

Riigikogu Töö- ja kodukorra seadus näeb ette, et kui lähima 2 aasta jooksul edastatakse Riigikogule samasisuline kollektiivne pöördumine - siis on Komisjonil põhjust antud pöördumine tagasi lükata.

Samasisuline petitsioon mis nõudis Kallase tagasi valitsuse tagasiastumist, hääletati justnimelt sel ettekäändel eelmine nädal Põhiseaduskomisjonis maha: ignoreerides pöördumises välja toodud kriitikat nt rahapesu uurimise lõpetamine ja otsedemokraatia mehhanismide tagastamist rahvale ning seda, et hoolimata asjaolust et Põhiseaduskomisjon ei saa algatada Valitsuse umbusaldamist – tegeleb Komisjon põhiseaduse kaitsmisega; komisjoni esimees väitis et valitsuse kehtestatud piirangud on igati õiguspärased.

Sügisel sai algatatud paralleelselt II kollektiivne pöördumine, eesmärgiga algatada õiguslikult siduv referendum mis küsiks rahvalt kas Eesti peaks jätkama EL liikmena. Juba jaanuaris tegin avaliku avalduse, kus ütlesin et hetkel mil Põhiseaduskomisjoni koosseis ja valitsuskoalitsioon on selline nagu ta on – pole mõtet antud kollektiivset pöördumist Riigikogule esitada; mis eelduste kohaselt peaks taas Põhiseaduskomisjoni jõudma. Nüüd näeme et pöördumise edastamine Riigikogule tuleb kõne alla alles kõige varasemalt 23. aprill 2023, siis möödub eelmise samasisulise petitsiooni edastamisest Riigikogule 2 aastat ja üks päev ning selle arutamine peab aset leidma mitte varemalt kui 16.juuni 2023, siis möödub eelmise samasisulise petitsiooni arutelust 2 aastat ja üks päev.

Poliitikas seatakse lühieesmärke ja kaugeid eesmärke, vahel tuleb oodata sobivat hetke ning see hetk ära kasutada. Millal see hetk tuleb? Eeldatavasti justnimelt 2023. aasta kevadel mil konservatiivsed jõud oma kohalolekut parlamendis suurendavad. Ja seda ei tohiks võtta kui midagi revolutsioonilist: kas me oleme demokraatlik riik või mitte?

 

VÕIMETU MUUTMA MUUDETAVAT, TAHTES MUUTA MUUTMATUT

Foto: Postimees

Progressihuvides ollakse valmis muutma kasvõi tähesüsteemi, ent riigivalitsemises ollakse nähu hunnik õnnetust, võõra huvide ripatsid, mitte omariikluse pidajad.

Viimasel sajal aastal on ühiskonna alustalade ümberkujundamine täiskäigu sisse saanud. Soovitakse erinevate meetmete abil kontrollida sündivust, räägitakse soost kui sotsiaalsest konstruktsioonist, rahvaid segatakse, perekonna ja abielu institutsioon devalveeritakse – kõike suhtutakse kui valikusse, enam ei pea sõltuma tähtedest, kosmilisest korrast – on loodud petlik mulje.

Kui 90-ndate alguses erastati ja väliskapitali poolt osteti maid ja ettevõtteid kokku, siis ei saavat seda keelata, sest meil hakkas kehtima vabaturumajandus. Kui juttu tuleb elektrihinna või kontrolli alla saamisest, olukorras kus Eesti Energia kuulub riigile, siis ollakse nõutud, sest midagi ei saavat teha. Kui juttu tuleb erinevate EL direktiivide välja vilistamisest, siis ei saavat midagi teha, sest me kuulume Euroopa liitu, kui juttu tuleb parvlaeva Estonia hukku väljaselgitamisest, siis ei saa riik midagi teha, sest tegu on pretsedent-hauarahu rikkumisega. 

Kui juttu tuleb Euroopa Liidust lahku löömisest või omaraha taas käibele võtust, siis ei saa midagi teha, sest see rikub progressi ning annab meid Venemaa rüppe. Kui juttu tuleb Kaja Kallase tagasiastumisest, siis ei saa midagi teha, sest Helmest saab peaminister. Kui juttu tuleb kohtusüsteemi reformist, siis ei saa midagi teha, sest eesti kohtunikud on juba praegu ausad ja sõltumatud, väidetakse meile nõnda et ise ka ei usuta seda. Kui juttu tuleb aktsiiside vähendamisest või maksukoormuse vähendamisest, siis tehakse sisuliste muudatuste asemel, kosmeetikat - jättes inimesed ikkagi riigist paljugi sõltuvaks.

Progressihuvides ollakse valmis muutma kasvõi tähesüsteemi, ent riigivalitsemises ollakse nähu hunnik õnnetust, võõra huvide ripatsid, mitte omariikluse pidajad. Säärase mõtteviisi kandjad tuleb Valitsusest, valitsusasutustest, riigimeediast ja julgeolekuasutustest eemale hoida. 

 

Vaba olemine ei sõltu kehtivast riigikorrast

Minu jaoks pole vabadus sõltuv sellest milline lipp pikas Hermannis seisab, küll aga pean omariiklust, suveräänset riiki, vabaduse kõrgeimaks oreooliks, mida väärivad vaid parimad. Ainus võimalus et EV taastab täielikult oma suveräänsuse, on panustada EKRE-le.

Eelmine riigikogu esimees, praegune EKRE fraktsiooni esimees Henn Põlluaas ütleb oma avalikus kommentaaris: „Meie suveräänsus ja rahvusriiklus on püha. Toompea lossi Pika Hermanni tipus saab ja tohib lehvida ainult sinimustvalge lipp. Valitsused tulevad ja lähevad. Eesti riik on ja peab jääma.“ Oleks ka veider kui Põlluaas erakonna aseesimehena säärase südamevalulise realismiga esineks nagu Varro Vooglaid seda avalikult tegi, see poleks valijale julgustav – ent küsigem kas vabadus sõltub sellest, kas me elame Eesti Vabariigis või Vene Föderatsioonis?

Kui EV iseseisvus taastus, toimus kaheteistkümnes poliitilise võimu vahetus viimase 800 aasta jooksul ning selleks ajaks oli kujunenud välja kaks eritüüpi eestlast ja erinev arusaam vabadusest. Nõukogude aja lõpul hakkasid kõlama seisukohad et nüüd saavad eestlased seda ja teist avalikult välja ütelda ning teha, justkui vahepeal oleks keegi keelanud eestlasel iseendaks jäämast. Olen kuulnud kurvast vaatemängust, mil eestlane sügaval nõukaajal tarbis ametliku propagandat mõttega, et siis ta saab teada kuidas peab käituma ja mida ütlema: alles siis kui raudne eesriie langes, võis ta kõval häälel ütelda et nüüd oleme vabad, enam pole orjust sest me taastasime oma riigi.

Mina jaoks on säärane arusaam vabadusest vastukarva, sest kristlasena tean et sel pole vahet milline režiim Eestimaad valitseb, minu vabadust ei saa võtta Vene ega mõni muu riigivõim, kes siin oma ilmalikku korda kehtestab; nõukogude ajal kehtis ideoloogiline tsensuur ning ka täna seisame silmitsi vaenukõne seaduse laienemisega, poliitkorrektsus on samuti ideoloogiline tsensuur – kuid sellele tuleb üles näidata kodaniku allumatust, sellega ei saa leppida. 

Vabaduse olemasolu ei sõltu kehtivast riigikorrast, vaid väärikusest ning kodaniku julgusest. Muidugi ei saa ma täna üle oma varju hüpata, ent ideaaliks pean seda et kui tuleb valida orjuse või surma vahel, siis filosoof Platon ütles omal ajal selle välja: vaba mees kardab orjust rohkem kui oma surma.

Kui valida puhtpraktiliselt kas elada EV all nõnda et kodanikuõiguseid tõmmatakse veelgi enam koomale, või elada muu riigikorra all tingimusel et rahva eksistents pole ohus ning loomuseadusest tulenevaid õiguseid ei salata maha, siis valiksin ma viimase variandi. See et riik aktsepteerib sündimata elu hävitamist, on juba niigi piisav ütlemaks et Valitsus tegutseb põhiseadusvastaselt kui isegi rahastab riigikassast aborti: § 16. Igaühel on õigus elule. Omariikluse Konstitutsioonis on taastamata rahvaalgatusõigus- ja presidendi otsevalimiste kord, suurem osa ajakirjandusest pole oma tegutsemises vaba ning meil kehtib riiklik apartheid. Kaja Kallase valitsus on Eestist poolautoritaarse režiimi teinud, ja see tendents näib süvenevat, kui Reformierakond jätkab valitsuses see Kartell, Eesti200 vastu vahetatakse.

Esiteks olid Vooglaidi sõnad peavoolumeedia poolt kontekstist välja võetud ja teiseks avaldas Varro oma arvamust kristlasena ning kristlased teavad mis on kodanikuväärikus, erinevalt saamameeste kambast kes alatihti Eestis võimule lastakse.

Minu jaoks pole vabadus sõltuv sellest milline lipp pikas Hermannis seisab, küll aga pean omariiklust, suveräänset riiki, vabaduse kõrgeimaks oreooliks, mida väärivad vaid parimad. Omariiklus kui maapealne üksus pole loomuseaduslik baasprintsiip, vaid üks võimalustest kuidas rahvas oma elu korraldab; ajaloos on saadud ka ilma oma riigita hakkama nagu näiteks juudid.

Kas sinimustvalge seisab ka 10 aasta pärast pikas Hermannis? Ainus võimalus et EV taastab täielikult oma suveräänsuse, on panustada EKRE-le.

 Saadetud väljaandele Wõrumaa Teataja ning Tartu Postimees

Me soovime et võltsreligiooni jüngrid Valitsusest minema kihutatakse ning konstitutsiooniline kord maksma hakkaks

Foto: Google 

 

Nii mastaapselt moonutatud pilti pole ma peavoolu ajakirjanduses varem näinud: need on demagoogid kes ükskõik mis võimu korral tööd teevad ning neid süüdistavad, kes julgevad peremees tööandjat kritiseerida, neil puudub väärikus.

See mis eesti ajakirjanduses toimub, on kole. TV3 kajastas Varro poolt võetud kommentaari lõiguti. Ja siis kutsutakse stuudiosse Postimehe esindaja tänasest sündmusest rääkima, ilma et kajastatakse tagapõhja. Televaatajatele esitati saateküsimus, kas Varro on ohuks Eesti vabadusele ning muidugi propaganda ka nii lihtlabaselt inimeste peal töötab. Mis asi see on? Nii mastaapselt moonutatud pilti pole ma peavoolu ajakirjanduses varem näinud.

Suures plaanis on vale rääkida Vooglaidi piketist või Sihtasutusest, me räägime siin kodanikuühiskonnast mis tegutseb annetajate toel; solvates Varrot, solvatakse kõiki annetajaid. Varro puhul on tegu rahvusmeelse idealistiga, kellele on tähtsad väärikus ja õiglus; hariduselt on ta ka ise jurist, usutunnistuse poolest katoliiklane. Tal pole seda taaka mis tahes või tahtmata erakonna juhtidel, et sa pead arvestama sellega mis on populaarne. Ja üldse on nõme et räägitakse vaid Varrost: antakse nö vaenlasele kindel kuju. Tegelikult toimetab võrdväärselt varroga ka Markus Järvi, kes on mh Objektiivi peatoimetaja, lõpetanud Roomas Püha Risti ülikooli teoloogia erialal ja töötas varem 8 aastat ERR-is. Tänasele piketile saabusin ma just siis, kui eelnevalt Varrot laimanud Postimehe ajakirjanik S. Punamäe rahva poolt sõnadega minema kihutati, läks kaks minutit ning ajakirjanik lahkus. Punamäe puhul on tegu kõige muu kui objektiivse ajakirjanikuga: mees on ideoloogia töötaja, kel pole väärikust ega ausameelsust. Paraku jää mulje et ausameelsuse defitsiit on ka teistel ajakirjanikel. Ja mis tähendab TV3 saate Duubel poolt retooriline küsimus, et kas vaba sõna on ohus? Antud juhul oli tegu registreeritud piketiga ja Korraldajal on õigus piketi suhtes vaenulik inimene, piketi toimumisalalt eemaldada, olgu see kasvõi peaminister isiklikult. Olin küll valmis täna sõnavana võtma, mitte ilmtingimata, ootasin pikalt järjekorras ja lasin teistel kõnelda ning jätsin teiste kasuks täna kõnelemast; sõnavõtt oleks puudutanud justnimelt valetamist, ent ilmselgelt, paraku ei kao mastaapne valetamine veel lähialal. Need kes kõnelesid: üks või teine, neil kõigil oli sügav mure olukorra pärast eesti ühiskonnas. Me ei käi lärmamas nagu seda kujutada tahetakse: me tahame otseselt et piirangud koheselt tühistatakse ning põhiseadus maksma pannakse. Keegi ei soovi riigis teokraatiat kehtestada või revolutsiooni korraldada – vastupidi - me soovime et võltsreligiooni jüngrid Valitsusest minema kihutatakse ning konstitutsiooniline kord maksma hakkaks.

 

VALITSUST UMBUSALDUST PETITSIOON ARVATI PÕHISEADUSKOMISJONIS MAHA

Foto: Objektiiv

 

15. veebruaril oli RK Põhiseaduskomisjonis viimane päevakorrapunkt, järjekorras teine ühispöördumine mille esitasin aastal 2021, eesmärgiga näidata et digitaalselt allkirjastajad soovivad Kaja Kallase valitsuse tagasiastumist: teine pöördumine kogus 3500 allkirja.

Komisjoni istung toimus veebi vahendusel. Alustuseks andis mulle sõna komisjoni esimees T. Kivimägi(REF), kes viitas sellele et kuna mina kui esimese petitsiooni esitaja möödunud aasta juunis istungist osa ei võtnud, mille järel otsustati antud kevadist pöördumist mitte edasi menetleda, siis antigi mulle võimalus teist, novembrikuist petitsiooni kaitsta. Juunis lükkus põhiseaduskomisjoni veebipõhine istung Riigikogu suures saalis toimunud ägeda arutelu tõttu edasi ning poolteisttundi ei saadud minuga kontakti sest ma olin reaalselt hõivatud; paralleelselt otsustas ka Komisjon mitte edasi arutada ühispöördumist mis nõudis siduva rahvahääletuse korraldamist, eesmärgiga Eesti lahkumiseks Euroopa Liidust (otsused: 15.06.2021/ RK-Põhiseaduskomisjon).

Ma ütlesin 3500 allkirja kogunud petitsiooni kaitsma hakates kohe, et kui lahata detailset Kallase valitsuse tegevust ja tegevusetust, siis jääksin hommikuni loengut pidama. Seega toonitasin 3 peamist põhjust miks Valitsus peab tagasi astuma.

Esiteks valitsuse tegevus eelmise aasta kestel. Nii nagu ma pöördumises viitan:

1) NETS mis annab TA ning PPA ohtliku nakkushaiguste leviku peatamiseks täiendavaid volitusi juurde

2) Meediateenuste seaduse muutmise eelnõu – mida ma sügisel Kultuurikomisjoni ees kaitsesin ning mulle laekus 30. novembril tagasiside et „Eelnõule tehtud muudatusettepanekutes ning esitatud arvamustes on samuti tõstatud mitmeid murekohti“. Viimane otsus 14.02.2022: „Kiita heaks kolmanda lugemise menetlusdokument“ (Riigikogu.ee)

3) Eelmise rahandusminister Martin Helme eestvedamisel algatatud uurimine, mis selgitab välja erinevate pankade poolt toimepandud rahapesu: leping USA advokaadi Louis Freeh'ga lõpetati Kallase valitsuse poolt veebruar 2021

Teiseks tõin ma välja viimase kolme kuu jooksul tugevalt tooni andnud probleemid; mitte et need varem poleks murekohaks olnud:

1) Elektrimajandamine. Olukorras kus energiapoliitika on Eesti teha, teeb Valitsus kosmeetilisi muudatusi, pannes inimesed veelgi rohkem riigist sõltuma, ehtne sotsialismi ehitamine ning mõisakupja mentaliteet: kõigepealt tõstetakse piitsahoopide arv 10-lt 30-le ning seejärel alandatakse 15-le.

2) Koraanapiirangud. Apartheidipoliitika ning jätkuv politseijõudude ülemäärane kasutamine seal, kus seda pole tarvis kasutada.

3) Jätkuv EL direktiivide surumine või eurodogmaatilise, ideoloogiliselt laetud seadusemuudatuste tekitamine eesti seadusandlusesse. 1. Vaenukõne laiendamine 2. Võrdsekohtlemise laiendamine ja kirikuid puudutav seadusemuudatus 3. Alushariduse riikliku õppekava muudatus: eelnõu on jätkuvalt kooskõlastusringil 4. Seaduseelnõu muudatus mille tõttu hakkaks Haigekassa soo“muutmist“ kinni maksma

Kolmandaks tõin ma välja parlamendi koosseisude ülesed probleemid, mille eest vastutab suuremas osas Reformierakond:

1) Tsiviilkontrolli puudumine Kaitsepolitsei ja Prokuratuuri tegevuse üle ning puudulik kohtunike tagasikutsumise kord. Kehtib nõukogude aegne julgeolekuasutuste sisene ringkäendus.

2) Enne 1934a. riigipööret kehtinud otsedemokraatia mehhanismid: Rahvaalgatus- ja hääletusõigus ning Presidendi otsevalimiste võimalus on Eesti Vabariigi kodanikele põhiseadusliku korrakohaselt mittelubatud: antud õigused on rahvale tagastamata.

3) Reformierakonna valitsus pärssis erinevate meetmete rakendamisega 2000-ndete aastate lõpus Eesti majanduse tegevust: kasinusmeetmete ja regulatsioonide kasutuselevõtt, samal ajal kui ülejäänud Euroopa seljatas majanduskriisi hõlpsamini kui Eesti seda teha suutis– meie valitsus koosttöös võõrkapitalistidega hävitas elanike elukvaliteeti; enam kui 150 tuhat eestlast sunniti selletõttu kodumaalt lahkuma. Ka nüüd pärsib valitsus tahtlikult (või tegevusetuse tõttu) riigi majandustegevust: kallis elekter ja bensiiniliiter ning tahtmatus mittekompenseerida ettevõtetele mis kannatavad kontrollmeetmetest tulenevate piirangute tõttu, rahalist kahju.

Kui paljud võivad õlgu kehitada ja küsida et mis need viimased kolm punkti tänasesse päeva puutuvad, siis ma olen veendunud et esiteks pole Reformierakond midagi oma minevikust õppinud, isegi üha enam rumalamaid juhte seavad nad endale etteotsa. Ja julgeolekuasutuste manipulatsiooni tulemusel tänane valitsuskoalitsioon ju sündiski; vanad kartellierakonnad kes on oma mineviku tõttu äraostetavad, panid seljad kokku.

Põhiseaduskomisjoni enamus otsustas 15. veebruaril ka viimane petitsioon tagasi lükata, põhjendusega et kui 2 aasta jooksul esitatakse Riigikogule sarnase sisuga algatus, siis on see piisav põhjus et ka antud uus algatus tagasi lükata. Muidugi tekkis veebiistungil vaidlus, kas ikka petitsioon I ja Petitsioon II on sarnase sisuga või hoopis kaks erinevat algatust, kuid peale jäi enamus kes algatuse lõppenuks tunnistasid. EKRE saadikud hääletasid petitsiooni mahaarvamise vastu.

Põhilise probleemina ei saanud ma mainimata jätta, et koraanapiirangud on põhiseadusega räiges vastuolus: Põhiseadus § 18: „Kedagi ei tohi piinata, julmalt või väärikust alandavalt kohelda ega karistada. Kedagi ei tohi tema vaba tahte vastaselt allutada meditsiini- ega teaduskatsetele.“

Ainuke küsimus mille ma esitada sain oma ettekande lõpus Komisjoni esimehele oli, et kas ta ei näe siin põhiseaduse rikkumist? Kivimägi põhiseaduse rikkumist Valitsuse poolt ei näinud. Samuti toonitasin ma ettekandes, et meil pole kehtestatud eriolukordagi mitte ning kuidas Valitsus saab käskida kaupluseid kohustama kliente kandma maske. Mis õigusega? Ja palju kirutud Ungaris ei saa valitsus üldse eriolukorda kehtestada vaid selleks peab õiguse andma parlament – kumb on siis demokraatlikum õigusriik?

Kivimägi tänas mind kodanikuaktivismi eest ning ütles, et põhiseaduskomisjon ei saa otsustada Valitsuse või ministri umbusaldamise üle, tehes veel naljaga pooleks märkuse EKRE pihta, et see pole Riigikogus algatanud Valitsuse umbusalamist.

Olgu üteldud et mina peale petitsiooni tutvustamist rohkem sõna ei saanud, kuid avaldasin selleks soovi, vajutades nupule rise hand ning tõstes ka kaamerapildis oma käe; kas see jäi Kivimäele märkamata, võime vaid spekuleerida. Aga igatahes tahtnuks ma omaltpoolt lisada:

Esiteks soovida opositsioonile jõudu Valitsuse umbusaldamiseks: tänaval toimuvad piketid/meeleavaldused ning ma toonitan et justnimelt ka petitsioon(id) annavad umbusaldamiseks jõudu juurde. Kui keegi arvab et ma ei saa aru põhiseaduskomisjoni volitustest, siis ta eksib, lugeda ma oskan ning nagu minu küsimus esimees Kivimäele esitatud sai, et kas piirangud pole mitte põhiseadusega vastuolus – on otseselt Põhiseaduskomisjoni tööpõld.

Teiseks, ma toon petitsioonis välja asjaolu, et rahvale on tagastamata Rahvaalgatusõigus ning see on samuti Põhiseaduskomisjoni tööpõld. Miks me arvame et kord nelja aasta jooksul korraldatavad Riigikogu valimised tagavad ühiskonna sidususe? Eesti ühiskond on lõhki: nimetagem eliit tänava pikette ja petitsioone lärmamiseks, toogu nad koerad ja eriüksuslased rahumeelseid inimesi hirmutama aga probleem on selles et rahva õigus riigielu korraldamises otseselt kaasarääkida on ülekohtuselt pärsitud.

Ma usun et SAPTK ja mõningad EKRE korraldatud seaduslikud tänavaaktsioonid on muutnud Valitsuse meelt kõvasti rohkem tulemust kui paar petitsiooni Riigikogus, aga vähemalt olen ma ka oma panuse andnud ning tänan neid kõiki allakirjutanuid. Usun et nii erinevatel meeleavaldustel kui ka petitsioonidel on pikemaajalisem mõju ning tulevastel RK-valimistel saame näha võitluse positiivseid vilju.

Muidugi ma mõistan et igapäev mil antud võimukoalitsioon Eestit juhib või täpsemalt üteldes administreerib, on kahjuks neile kes võimul on – ent kas see on kodanikule kohane käitumine, kui me laseme oma riigil veel enam alla käia. Ei! Me näitame meelsust ja nõuame valitsuse tagasiastumist.

Ka sel neljapäeval algusega kell 11.00 korraldab SAPTK Stenbocki maja ees piketi

 

 

 

Minu sõnum piketil: Kaja Kallasele meeleparadust!

Meeleavaldus 3.02.22 Rüütelkonna hoone ees
Foto: ERR Ken 

Mina olen Kenno Põltsam, EKRE ideede jagaja selle partei loomisest saati ja terve elu on mind saatnud teatud tung jälgida ühiskonnas toimuvat ning viimastel aastatel olen enesegi jaoks tunnistanud, et teinekord on lausa valus olla eestlane. Meil on rahvana põhjust olla uhke erinevate saavutuste üle, aga riigitegemine ei taha meil kuidagi hästi välja tulla.

Meie maad on viimased 800 valitsenud 14 poliitilist võimu: selle ajaga on kujunenud üks kurb nähtus – orjapsüühika kandja: Kas mul on õigus? See on inimene kes oma tagumiku ikka sinnapoole sätib kus on võim ja raha, sajandeid oli selleks mõis ja pole hullemat kubjast kui see kes on võetud teiste orjade seast, siis likvideeriti vabadussõjalased ja Eesti Vabariik. Kui nõukogude võim ümber deformeerus, leidis see orjapsüühika kandja omale Euroopa Liidu, kus ametlikuks religiooniks on saanud dekadentlikus ja vahendiks diktatuur. Ja vaktsiin ja mask on selle religiooni sakramendid.

Meie pakume valitsusele meeleparanduse sakramenti: kahetsege oma orjalikkust ja astuge tagasi, sest riigivõimu teile anda ei tohi ning võib-olla andestab teile kunagi Jumal.

Käed eemale riigivalitsemisest .. käed eemale riigivalitsemisest .. Käed eemale .. käed eemale!

Tänan SAPTK-d kes piketi korraldas ja teid hea head kodanikud, kes te väärikalt oma kodanike õiguste eest seisata, siin ja mujal.

Koht: Stenbocki maja esine Aeg: 10. veebruar kell 12.20