Ristiisa tähelepanekud: säärased inimesed teevad teistele palju paha

Don Corleone

Ma olen näinud kuidas üks lollpea, võib tahtlikult marru ajada jõugu ohtlikke mehi.

Maailmas on mehi kes käivad ringi ning nõuavad et neid tapetaks. Sa oled neid kindlasti märganud. Nad tülitsevad kaardimängus, nad kargavad raevukalt välja autost, kui keegi nende kaitserauda kriimustab, nad alandavad ja türanniseerivad inimesi, kelle võimeid nad ei tea.

Ma olen näinud kuidas üks lollpea, võib tahtlikult marru ajada jõugu ohtlikke mehi, olles ise täiesti abitu. Need on inimesed kes hulguvad ringi ning karjuvad: "Tapke mind, tapke mind." Ja alati on keegi valmis neile vastu tulema. Me loeme nendest iga päev ajalehtedest. Säärased inimesed teevad muidugi teistele palju paha.

(Eesti kultuuriruumis öeldakse et loll saab ka kirikus peksa)

20 aastat hiljem: ära-andmise eelõhtu

Täna tuleb meil rääkida Brüsseli okupeerimisest. Ja siis tuleb meil õigel hetkel korraldada põhiseaduslik restauratsioon. Järgmised 20 aastat on otsustavad.

Esimese tõsise mõtiskluse esiisade maa ja selle etnilise rahva tuleviku üle pidasin maha 12. aasta vanuselt. Silmitsesin taevani kõrguvaid saarepuid, mis tänaseni seisavad nagu sambad mõlemal pool teed talusse. Tol hetkel ei adunud ma vestluse tähtsust, mille tädi Maaliga maha pidasin, kuid tema argumendid olid nii pitsitavad ja veenvad, et lõid aluse minu alateadvuse edasiseks arenguks rahvuslikus küsimuses.

Tolle meenutusega algab minu raamat "Doktriin Poliitilises Perifeerias. Hetk mida silmas pean, toimus nädala jagu enne Euroopa Liidu teemalist referendumit (viimane kord kui eestlane sai riigielu puudutavas küsimus sõna öelda). Täna, 30. aprillil möödub aga 20 aastat ajast mida tagantjärele võib nimetada iseseisvuse taastanud Eesti Vabariigi ära-andmise eelõhtuks; otsused olid juba varem tehtud, kuid seda sümboolset kuupäeva kirjeldan aastaid hiljem portaal Objektiivis ilmunud kirjutises:

"Erinevalt teistest oma eakaaslastest tunnetasin ma muutuste erinevaid tahke. Ühest küljest kiitsin ma uue ajastu heaks, teadsin oma pimedas teadmatuses, et Eesti kuulub Euroopa kultuuriruumi ning oleks päris vahva, kui me saame reisida ilma piirikontrollita ja omame sama valuutat, mis hispaanlased. Teisest küljest valdas mind ka pessimistlik tundmus, küsisin oma sõbrannalt, kas 30.04.2004 on see päev, kus raadiost lastakse ainult eestikeelset muusikat – viidates sellele, et Eesti kui päris iseseisva vabariigi aeg saab läbi."

Ma olin 13-aastasena suverään ja rahvuslane, vähemalt alateadlikult ning helin rinnus on saatnud mind pronksiöö ajal, ajal kui pandi alus uuele rahvuslikule taasärkamisele ja see helin rinnus saadab mind ka täna. Ainult et täna on helin palju valjem, kangem kui kunagi varem. Eks ärkamisega käi kaasas trots. Aastate eest jõudsin veendumusele et Euroopa Liiduga liitumine on olnud meile kahjulik, vähe sellest, referendumi kampaania ajal oli juba avaliku arvamuse väli kallutatud ning Euroopa Liitu astumine JAH-sõna ütles hääleõiguslik vähemus, lihtsalt EI-sõna ütlejaid oli veel vähem.

Samas olen jõudnud veendumusele et täna on Euroopa Liidust välja astumise agitatsioon muutunud eilseks päevaks, samamoodi on tagurlik elada aastas 2004, kui me arvasime et astusime rahvusriikide Liitu. Täna on Euroopa Liit kui organisatsioon võtnud üles täistuurid, et muutude föderaalseks monstrumiks - roheterrorism, kuritegelik avatud uste poliitika ning soosegadus on juba praegu Euroopa Liidu kokku kukutanud ning see elutseb veel, vaba ühiskonna, väikeriikide rikkuste ning intriigide arvelt. 

Täna tuleb meil rääkida Brüsseli okupeerimisest, selja sirgu ajamisest ning rahvusriikide liidu taastamisest. Muidugi, kui toimuks referendum kas Eesti peaks Euroopa Liidust lahkuma, hääletan ma selle poolt, ent säärase referendumi korraldamine ei tohiks olla enam nui neljaks eesmärk, vaid see peaks kuuluma loomuliku demokraatliku protsessi hulka. See on samale protsessile lähenemine teise nurga alt, tulemus on pikemas plaanis sama, ent see millele täna keskenduda, on rahvuslike jõudude osakaal Euroopa Parlamendis ja koostöö liikmesriikide suveräänide vahel.

Iroonilisel kombel on meie liberaalidest saanud kapseldujad, kui kasutada vasakpoolsete retoorikat, siis on Eestist saanud kuri natsiriik ning väiklane Ida-Euroopa paariariik, kus valimisi vaid mängitakse. Aga mis te siis ootate, kui Peaministri abikaasa firma toodab komponente mis toidavad Venemaa sõjamasinat ning peaministril on endalgi käed sees. Või kui sotsialistide juhi isa ajab ära venelastega, toetades nii SDE-d ing Eesti200-t. Pealinnas vahetus üks vene võim teise, ja veel äärmuslikuma vene võimu vastu. Ja lõpuks on tõsine kahtlus, et osa Vabariigi Valitsuse liikmeid ongi intellektuaalse puudega. 

Meie, suveräänid, seisame tõelise Euroopa eest. Rahvusvaheline poliitika on multipolaarne, Ukrainas toimuv sõda on lahing kahe globaalse suurjõu vahel ning nad pelgavad rahvusriikide Euroopat. Täna, 20 aastat hiljem seisame silmitsi veel sügavamate probleemidega kui 1940-ndal aastal: rahva vaimne tervis on löögi all, valesid on palju raskem eristada tõest ning heaolu on teinud meid mugavamaks. Mis veelgi tõsisem, demograafiline kriis on süvenenud ning Eesti venestunud ja rahvas lõhestatud.

Täna, aastal 2024, hoiame hinge kinni et globalistid enne Trumpi võimule tulekut midagi suurt ei korraldaks. Seisame muutuste tuules. Siin kehtib hiinlaste tarkus, istu jõe kaldal ning oota millal vool rämpsu endaga kaasa viib. Ja siis tuleb meil õigel hetkel korraldada põhiseaduslik restauratsioon. Järgmised 20 aastat on otsustavad.

30. aprill 2024

 
 

Tühjust ennast pole olemas ehk tühjuse olemusest

Kas nähtuse ilmnemine annab sellele olemise? Me saame öelda et tühjus on, aga see mis me sinna juurde paneme, on ka meile olemas.

Kas Jumal on olemas? Aga tühjus? Viimase kohta oskab inimene ehk kergemini vastust anda; tühjus on see kui midagi ei ole. Nii olevat ka puhtusega, et puhas on siis kui mustus on kõrvaldatud.

Siit ka küsimus, kas me saame rääkida millegi olemisest mitte-olemise vormis? Et tühi on siis kui midagi ei ole - aga mis on see "kui midagi ei ole"? Mis on tühjus, mis puhtus, vaikus või Jumal?

Oletame et sa ütled sõbrale et: "Tühjust pole olemas." Tema näitab sulle tühjust ja ütleb et: "Näe, tühjus!" Sina ütled: "Jah tõesti, tühjus on!" Sõber arvab et sai su paika pandud, sina aga arvad et said talle asja selgeks tehtud. Probleem on selles, materiaalse heaolu sees üles kasvav inimene kaotanud nähtuste tõelise tajumise, ta ajab need segamini või arvab et kaks erinevat asja on üks. Tühjus tõesti on, aga kas ta ka on olemas? Kas nähtuse ilmnemine annab sellele olemise?

Paar aastat tagasi läbisin ma katehheesi ning kiriku kohalik pea püstitas teema, et mõned ütlevad et Jumal on olemas ning teised et Jumalat pole olemas ning siis hakkas rääkima et Jumal ikka on. Kogu lugupidamise juures, hakkas teoloog puterdama, andes mõista et Jumalast saab rääkida olemise vormis ning rääkides Jumalast kui absoluudist alles mõned laused hiljem. Konkreetsem oleks Jumalast rääkides võtta kasutusele näide tühjusest. Nii kui sa räägid tühjusest olemise vormis, räägid sa juba objektist. Nii kui sa räägid Jumalast olemise vormis, räägid sa juba objektist, alluvast, kuningast, prohvetist või pahatihti ebajumalast.

Meie inimesed oleme nii pisikesed ning meie intellekt piiratud, et Tühjus on meie jaoks nähtus-ilmutis, kuhu meie piiratud inimesed saame midagi lisada. Võimalik et miljonite valgusaastate kaugusel ja üleval on keegi kes saab rääkida Tühjusest objekti vormis, kuid meie saame rääkida tühjusest kui nähtusest, me saame seda tajuda ja rääkides Jumalast, me saame selle poole end sirutada. Tarkus on see kui me mõistame et me ei mõista end maailmaruumist väljaspoole. Meie jaoks on see tühjus.

Me saame öelda et tühjus on, aga see mis me sinna juurde paneme, on ka meile olemas. Kuidas me saame võtta midagi mida pole olemas ning panna sinna tühjusesse? Seega tuleb tunnistada, et kuskil on keegi meist kõrgem, kes on meile elu ja teadmised andnud...

 

Valeprohvet e-valimisi tühistamas

Foto: Google.ee

Kes on see salapärane Poola advokaat keda Calamus nii innukalt varjab. Ja vähe sellest: Calamus oli end hr Kwasniewskile esitlenud kui mõjukat Trumpi meeskonna liiget. Jurist oli sellepeale võtnud ühendust tuttava Trumpi meeskonna liikmega ning selgus, et Trumpi meeskonnas Calamust ei tunta. Eurosaadik Madison võttis hiljutisel rahvakohtumisel, küsimuste voorus, teema kokku sõnaga: "kurb". Ja täna näeme Calamust kandideerimas üksikkandidaadina. Intelligentne inimene peaks mõistma et see plaan oli mehel juba pikemat aega, ta ei hooli e-valimiste tühistamisest vaid jätab e-valimiste vastastest ohmukarja mulje.

Peale viimaseid RK-valimisi asutati MTÜ Konservatiivne Eesti; peagi asuti tegelema e-valimiste teemaga: eesmärgiks koguda 100 tuhat eurot, et siis e-valimised rahvusvahelisel tasandil tühistada. MTÜ asutajad olid EKRE liikmed: erakonna volikogu esimees Mart Kallas, juhatuse liige Jaak Valge ning USA osakonna esimees Mike Calamus. Selleks ajaks oli Calamus erakonna vahenditest üles ehitanud portaali Eestieest.com, alustanud oma jutusaatega ning kaasanud portaali töösse veel mõne aktivisti. Calamus oli RK-valimistel kandideerides end esitlenud kui "Eesti Trump" ning lubanud hakata riigikogus tööle ilma rahata. Seda kõike EKRE egiidi all. 2024a. märtsis avati FB küsitlus: Calamus on pälvinud arvamusliidrite edetabelis 508 toetushäält, jäädes alla vaid Helmele ja Vooglaidile. Sama aasta veebruaris esines Calamus oma jutusaates avaldusega, mille mina ristin Eesti "makartismi" sünniks. 

Alustuseks andis mees mõista et Eesti poolt saadetakse talle ähvardusi, siis lahkus ta EKRE-st, öeldes et ainus inimene kes temaga 2 nädala jooksul kontakteerunus, on EKRE aseesimees Madison. Eurosaadikust pidavat Calamus lugu, küll aga hakkas järgnevate nädalate jooksul tuld ja tõrva saama EKRE esimees Helme. Appi võeti vasakliberaalide sõnapruuk, öeldes et erakonna Peakontorist tulevad käsud Facebookis trollida ning uusi süüdistusi EKRE suunal tuli intensiivselt iga päev. Enda jutu usutavaks tegemiseks, lükkas Calamus ümber paar EKRE inimeste liialdust: nimelt ei saavat tema üldse MTÜ rahadele ligi ning summa mis annetustest kogutud, on USA mõistes peenraha. Avatud meele ja kriitiliselt mõtlev keskmine EKRE liige oli äraoodaval seisukohal, tema saated levisid jätkuvalt EKRE FB gruppides ning minagi püüdsin olla mõlemat poolt lepitav. Kuid üha enam näis, et mees ajab oma isikliku agendat - eesmärgiks pole mitte e-valmiste tühistamine, ega ka mitte MTÜ vahendid vaid midagi magusamat - võim!

Calamuse vastu võttis sõna tema jutusaates varem osalenud IT-ekspert K.O.Rääk, kes on öelnud et lihtsam on lugeda üles mehe õiged väited, kui valeväiteid. EKRE esimees vastas e-valimiste küsimuste kohta saates "Fookus", öeldes et pärast seda kui Calamuselt päriti konkreetse plaani kohta e-valimised tühistada, lõpetas too ise igasuguse suhtluse. Huvitav on asjaolu et Calamus jagades antud saadet kus Helme esines - sama õhtu hakkas FB-s levima otseülekanne Helme rahvakohtumisest Paides, kus tipppoliitik samuti pidi vastama Calamusega seotud küsimusele - ning alles 5 päeva hiljem tuleb Calamus välja ründava avaldusega, et Helme valetab. Aga miks sa Mike kohe seda ei öelnud? Alles siis kui tõde, FB- levima hakkas ja rahvas hakkas mõistma mis toimub, pidid sa uue süüdistuse laviiniga lagedale tulema.

 

Calamusel oli veel üks trump varukas: Ehk annab oma agendat edendada portaal Objektiivi ja Varro Vooglaidi abil. Paraku osutus Calamuse esinemine saates "Fookus" fiaskoks. Esiteks teatas saatejuht M. Järvi FB-s, et Calamus oli peale saadet süüdistanud teda teravate küsimuste esitamises ning Vooglaid tegi saatest videokokkuvõtte, milles iga inimene saab tänaseni veenduda, et mees ajab jama. Ja vähe sellest, Calamus hakkas vahele jääma konkreetsete valefaktide esitamisega: küll olevat üks EKRE Tartu linna volinik koguni volikogu esimees ning nurjanud oma positsiooni tõttu rahvakohtumise. Valeks osutus see et Veneetsia Komisjoni poole saab pöörduda ka riigikogu fraktsioon üksikult ning et Calamus, kohtudes Poolas Instituudi Ordo Iuris esindajatega, olevat rääkinud e-valimiste lõpetamisest. Varro Vooglaid kes alles hiljuti väisas Budapestis konservatiivide konverentsi, teatab oma FB kasutajal, et tema Ordo Iurise instituudi advokaat J. Kwasniewski on talle varasemast ajast tuttav ning põgusa vestluse käigus kinnitas poolakast jurist, et kohtudes M. Calamusega ei arutatud Euroopa Kohtusse pöördumist, ega üldse e-valimsite temaatikat. Tekib küsimus, kes on see salapärane Poola advokaat keda Calamus nii innukalt varjab. Ja vähe sellest: Calamus oli end hr Kwasniewskile esitlenud kui mõjukat Trumpi meeskonna liiget. Jurist oli sellepeale võtnud ühendust tuttava Trumpi meeskonna liikmega ning selgus, et Trumpi meeskonnas Calamust ei tunta.

Calamuse jutt hakkas ka ajas muutuma: kord olevat EKRE esimees väidetavalt öelnud et e-valimissüsteemi tirimine rahvusvahelise palge ette kahjustab Eesti mainet, hiljem aga väitis mees, et mitte ainuski EKRE juht polevat temaga üldse rääkinud. Kas sa mitte varem ei pannud püsti süüdistust et M. Helme takistavat "sinu" üritust ning lausa kiitnud J. Madisoni huvi tundmise pärast?

Teadaolevalt pole Calamus kordagi vabandanud oma valeväidete pärast, küll aga on mees kogunud endale  toetajaid, kes jätkavad Facebook'is meelevaldselt tegevust. Kurb on näha et mõni aktivist kes on varem rääkinud, et kui tähtis on näha läbi peavoolumeedia valedest, on nüüd ise haaratud Calamuse valeprohvetlusest. Ka ei toonud pööret Calamuse rahvakohtumine Pärnus või peaks mingi eriline paljastus ning konkreetne plaan avaldatama saates "Kuuuurija", sest mees väitis aprilli keskel et tema räägib oma loo ka Katrin Lustile. Mh meeldib Calamusele toonitada et tema esineb "üleriigilises" saates, justkui oleks üleriigiline midagi erilist; teades et konservatiivid teevad enamjaolt oma saateid nagunii internetis.

Eurosaadik Madison võttis hiljutisel rahvakohtumisel, küsimuste voorus, teema kokku sõnaga: "kurb". Ja täna näeme Calamust kandideerimas üksikkandidaadina. Intelligentne inimene peaks mõistma et see plaan oli mehel juba pikemat aega, ta ei hooli e-valimiste tühistamisest vaid jätab e-valimiste vastastest ohmukarja mulje. Nüüd peab valija andma hinnangu Calamuse tegevusele. Make Estonia great again!

Saadetud väljaandele "Wõrumaa Teataja", "Tartu Postimees", "Sakala", "Lõunaeestlane" ja "Lääne elu" 25. aprill 2024

Intervjueerimas erakonna KOOS aktivisti

Sallivuslased kui suurimad natsid

Tegelikult pole eesti rahvas iseenesest mõistetav: kui me suhtume immigratsiooni ja LGBT-sse kui ohutusse või lausa nähtusesse mis rikastab meie ühiskonda, siis on meie rahva tulevik tume.

Kõik kes tulevad meile siia Eestimaale elama, eriti kui saabutakse siia plaaniga kauemaks jääda ning võtta ka oma perekond kaasa - peavad saama selgeks eesti keele ning austama meie kombeid ning jagama Euroopa väärtuseid. Lihtsalt, teisiti ei saa see ju olla - Eestimaa on maailma keskpunkt ning kui Venemaa meid ründama peaks, siis küll NATO meid kaitseb, ilma et me neile midagi vastu andma peame.

Säärane retoorika on omane sallivuslastele. Ometi satuvad nad segadusse - et miks suurrahvas kelleks meie regioonis on venelane - ei suuda omandada eesti keelt, et miks venelane on nagu ta on ning kuidas üldse on võimalik, et Ukrainas toimuva taustal, meie maa üha enam venestub; pole saladus et Eestimaa on sama venestunud kui see oli 80-ndate lõpus ning kui arvestada multikulti, siis on eesti keel enam ohus kui see oli vene aja lõpus.

Jääb mulje, justkui oleks sallivuslane suurem nats kui rahvuskonservatiiv. Kui esimene usub naiivselt et meie maa ja keel on iseenesest kaitstud ning seda ei ohusta immigratsioon ja LGBT, siis rahvuskonservatiiv on realist ning mõnel juhul ka oma rahva suhtes kriitiline. Sallivuslane keeldub uskumast et inimene on kuri ning ta usub et inimest saab mingi väikse meenega paremaks muuta - rahvuskonservatiiv aga usub et eksisteerib selline asi nagu Kurjus, et see pole mingi ähmane asi, vaid reaalselt eksisteeriv seisund; teoloogid ütlevad et Kurjus on headuse puudumine, sallivuslane aga eitab objektiivsust.

Tegelikult pole eesti rahvas iseenesest mõistetav: kui me suhtume immigratsiooni ja LGBT-sse kui ohutusse või lausa nähtusesse mis rikastab meie ühiskonda, siis on meie rahva tulevik tume või halvimal juhul tuleviku polegi. Kõlab kummaliselt, aga sallivuslane on nats kes arvab et maailma tiirleb eestlase ümber, kuid tegelikult on see rahvas enda hävitamise kursil ning lootus et suurriigid hoolivad Eestimaa ja selle põlisrahva saatusest, on kurja tegev naiivsus.