Rahvusel
pole enam kvaliteeti kui see koosneb lahustunud verest ja lõhestatud
ühiskonnast - siis võitlebki igaüks iseenda eest: üksikisik säilitab
igavese elu ja orjameelsel on teine saatus, oma riiki tal sellisel juhul
puudub. Lõpuks näitab rahvuse füüsiline säilimine ka selle ühiskonna
moraalset kvaliteeti ning on kooskõlas Looja kavaga
Vana Testament
räägib ühe rahva väljakujunemise loost: alustuseks tehakse valmis adam ehk
inimene, kes jaguneb meheks ja naiseks. Peagi saavad nad Hea ja Kurja
äratundmise oskuse: nad on oma valikutes vabad, kandes isikliku vastutust. Edasi
räägib pühakiri perekonna loomisest. Lõpuks kujuneb perekondadest hõimkonnad
ning nendest rahvus. Ühtlasi, ei huvita rahvust kõrberännakule asudes see kui iga
egiptlase kodus on tapetud üks laps, või see, et nende väljavalitud juht ei pea
lugu demokraatiast – küsimus on rahva säilimises, äärmuslikus olukorras. Piibli
esimene osa kui ajalooline dokument, on kahtlemata natsionalistlik teos, milles
on kogu inimkonna käitumismuster kirjas. Teoloog V. Salo on tsiteerinud Piiblit,
öeldes et pole midagi uut siin päikese alla, kuid siis möönud, et üks täiesti
uus asi peale Vana Testamendi sündmuseid toimus: Jeesus Kristus tuli lihaval
kujul inimkonna patte väljalunastama, ja vaatas surmale silma. Teisisõnu, sõna
lihaks saamisega sai mateeria lisaväärtuse. See impulss aitas vanale korrale
rajada uue Euroopa, valge maailma.
Tänane läänemaailm
on individualismiga nii kaugele jõudnud, et hulkade teadvuses on ähmastunud Hea
ja Kurja tundmise oskus ning nõrgenenud rahvuslik teadvus: tädimaali seisab oma
õiguse eest emakeeles rääkida kui kassapidaja kaupluses umbkeelne on, aga kui Vabariigi
Valitsus ütleb et me võtame Ukraina abistamise pärast kümneid tuhandeid slaavlasi
vastu, siis tädimaalil on kriitiline mõtlemine välja lülitatud. Inimese huvi on
eelkõige isiklik, teinekord on see ka perekondlik, nt kui mõni kahtlane onu
tädimaali lastelast ahistab, ent kui too kahtlane onu istub parlamendis, siis on
see justkui riigi asi; nagu oleks riik mõni eraldiseisev asi.
Paraku on
individualism atomiseerinud ühiskonna, rahvuste pidi erinevalt, kuid see siiski
toimub. Inimestel oleks justkui segaja peal: see segab paljudel perekonda
loomast ja lihtsate valemite abil õnnelik olemast. Asi on nii kaugele aetud et noor
peab mõtlema mis soost ta olla tahab – talle antakse üks närune valikuvabadus,
mille tõttu lööb ta rahvusliku identideedi otsimisele käega. Eesti rahvas on
siin õpipoisi rollis, kui lääneeurooplane teab mida multikulti tähendab, siis
eestlane on selles osas süütu, kuid sellegipoolest kannab ta isikliku
vastutust.
Aga kui natuke
mõelda, oleme olukorras kus meie isiklikud huvid alla surututakse – rohelepe on
väljamõeldud selleks, et inimene oma heaolu ära annab – maine rikkus koondub
väheste kätte; aga tegelikult ka moraalne, sest nemad omavad teadmisi mis on
massidele tehtud kätte saamatuks. Seepärast kärbitakse kodanike relvakandmise
õigust ning uue valitsuskoalitsiooni diktaadi all saab ideoloogiline tsensuur
ametliku templi: vaenukõne keeld. Rõhutatakse globaalseid huve – aga mis on need
globaalsed huvid? Tegelikult on need ühe rahvuse rahvuslikud huvid, muud
midagi.
Me nägime
globaalset huvi kui Venemaa ründas Ukrainat. Tegelikult tuleb öelda „globaalset
laadi huvi“ ja see pole enamat kui rahvuslik huvi, sest igaüks mõtleb nii
kuidas talle kasulik on. Iraagi okupeerimine USA poolt aastal 2003, oli
globaalne, sest kaasatud olid NATO liikmesriigid – ent eesmärk oli rahvuslik;
Eesti huvi oli solidaarsus USA vastu – aga USA-l oli oma rahvuslik huvi, mis vajas
turvalisuse huvides ülemaailmselt legitimeerimist.
Üksik indiviidi tervis
määrab rahva kvaliteedi: on selge et rahvas saab säilida ka ilma riigita, kuid iroonilisel
kombel saab rahva hävitada mõne riigi või suurema grupeeringu kaasabil. Kui
rahva teadvus on uinutatud, siis laseb ta ennast juhtima nõrga juhi, kes esindab
teist rahvast või ainult killukest sellest rahvast. Kuid alati on asi rahvuslik
Kokkuvõttes tuleb
tõdeda, et ükski rahvas ei säili kui teda esindav indiviid lähtub vaid oma isiklikest
huvidest. Rahvusel pole enam kvaliteeti kui see koosneb lahustunud verest ja lõhestatud ühiskonnast - siis võitlebki igaüks iseenda eest: üksikisik säilitab igavese elu ja orjameelsel on teine saatus, oma riiki tal sellisel juhul puudub. Lõpuks näitab rahvuse füüsiline säilimine ka selle ühiskonna moraalset kvaliteeti ning on kooskõlas Looja kavaga. Unustagem utoopia globaalsest võrdsusest ja rahvusvahelisest õiglusest: viimane võib eksisteerida rahvaste vahel, kes tõestavad end väärikatena.
Saadetud portaalile: Uued uudised
