Millal katkeb eestlase kannatus?

Sõjaõnn pidavat pöörduma siis kui inimene mõistab et enam ei sõdi ta mitte ideaali, vaid leiva eest.

Kahekordne poliitvang, vabadusvõitleja T. Madisson nentis oma elu lõpu poole, et kui ENSV mõistnuks hakata tootma rahvale teksaspükse jms, siis oleks laulev revolutsioon tõenäoliselt olemata olnud. Selle kibedalt kõlava seisukohaga ütles mees et eestlane on oma olemuselt puhas materialist kes on valmis iseseisvuse ideaalist sama ruttu loobuma, kui ta selle eest end vabaks laulma ruttas. Ehk ongi see põhjus miks Madissoni karjäär piirdus vallavanema ametiga, suures poliitikas pole seesugusel idealistil pikka pidu. Mitte vastandades, ütlen et isa ja poeg Helmed on selles vallas pragmaatilisemad: tahate teksaseid ja Eesti olemist EL-s, saate, aga saate ka turumajandusel toimiva suveräänse rahvusriigi. Et Helmed peavad lugu härrasmehelikust esteetikast, kohtleb nende loodud poliitikagi rahvast põhimõttega: mida daam soovib, selle ta ka saab.

Eestlase geenides on talletunud mõisa ja tõlla ihaľus ning neid komplekse osavalt ära kasutades, suutis Reformierakond kinnistada end 1999. ja 2007. aasta valimiste raames eesti rahvale suureks Issiks, kes organiseeris tütrekesele uhke auto ning on valmis ebasoositud väimehe kandidaadi iga kell läbi klohmima. Hellitatud tütar märkab et viimase 15 aastaga on Issist saanud kasiinosõltlane, kes teeb mida võõrad mehed ütlevad ja keda ei saa usaldada julgeoleku ning majandusliku heaolu garandina. Samas hoiab tütar siiski Issist kinni, sest kõrgema ideaali puudumise tõttu, pole ta valmis Issit hülgama. Issi on jumala eest, kuigi on näha et perekond on lõhki minemas. Issi aga ei talu tütre kõrval olevat väimehe kandidaati, sest siis kaoks Issi viimnegi prestiiž ning oma positsiooni tõttu jõuab ta veel näitemängu teha.

Reformierakond pole kunagi olnud eriline omariikluse patrioot, seda tunti aastaid ettevõtte sõbraliku ja liberaalse ühiskonna eestkõnelejana sh julgeoleku garandina. On  müstika millise intensiivsusega on see kamp asunud eestlasele püha ideaali nagu Eraomand - maksustamise läbi hävitama. Eksivad need kes arvavad et nõukogude võim sundis eestlase püssi ähvardusel kolhoosi tööle minema. Tegelikult on asi nõnda, et inimestele pandi peale nii suured riiklikud maksud et nad lihtsalt olid sunnitud eraomandist loobuma. Oma töö tegi muidugi ka ideoloogia: hea tädilikult agiteeriti inimesi ühist maad üles harima sh valitses pidev sõjaoht. Eksivad need kes arvavad et nõukogude ideoloogia propageeris klassikalist maa elu, vastupidi, pikem plaan oli elu maal likvideerida, lihtsalt ressursid said varem otsa, NL lõpetas olemise. 

Tänane olukord on oma olemuselt sarnane. Eksisteerib ametlik dokument mis ütleb et aastal 2040 elab enamus inimesi pealinnas, seda on võimuritel kerge saavutada, sest eelnevalt on aastakümneid viljeletud kahjuliku regionaal- ja rahvastiku poliitikat. Automaks on aga efektiivne meede kuidas inimesed maalt ära ajada, tekitada nn 15-minuti linnad kus kodanikud on tehnoloogia abil enam jälgitavad kui nad oleks seda hajutatult. Tekib küsimus kas planeedi päästmise nimel on eestlane selleks tõesti valmis? Kas see hoiab ära kardetava vene okupatsiooni, kui elu muutub kehvemaks?

Tiit Madisson ei pannud kunagi kogu süüd salapärase eliidi õlule, vaid rääkis ka sellest et iga rahvas väärib oma valitsejaid. Kui eestlane on vaikivalt olnud nõus sellega et 2/3 parlamendis vastuvõetud seadustest on EL direktiivid ja mil moel on veel globalism häirinud meie suveräänsust, siis tekib küsimus kas eestlane on valmis loobuma ka pühast eraomandist: maja ja auto. 

Sõjaõnn pidavat pöörduma siis kui inimene mõistab et enam ei sõdi ta mitte ideaali, vaid leiva eest. Kui rahvas mõistab et nn rohepöörde varjus on riiklik korruptsioon röövinud temalt vara ja taga tipuks ka vabaduse ning ta on sunnitud seeläbi kõige elementaarsemast loobuma - siis pöördub rahvas valitseva ideoloogia vastu ja soovib muutusi.

Aga kas me oleme valmis rahvana pöörduma, avama oma südame tõelisele armastusele, härrasmehele kes kohtleb meid võib-olla natuke enamalt kui me seda väärt oleksime?

 Saadetud väljaandele Postimees

Inimene ei pärine ahvist

Tuleb tõdeda et enam on tõendeid sellest et Inimene on kosmilist päritolu, kui see, et ta on arenenud ahvilaadsest olendist. Ja see pole Piibli mõnitamine kui viidata selle tegelikule sõnumile, tundub et elame ajal mil peame kõik kaardid avama.

Tänapäeval kehtib üldlevinud arusaam et inimese eellane oli ahvilaadne olevus. Ma ei tea kuidas tänane kooliprogramm teemat käsitleb, ent 15. aasta eest oli ametlik teadmine et neandertallane pole homo sapiensi eellane, spekulatsioon osutus valeks. Paraku on tänane ühiskond kapseldunud muude asjadega tegelema, et see ei vaevugi oma pead murdmast asjaolule et Darwini evolutsiooniteooria ongi vaid teooria. Ja vähe sellest. See on aja piku lastud erinevate leidude tõttu sõelapõhjaks.

Ametlik ajalugu räägib meile sellest kuidas inglise teadlased töötlesid 19. sajandi lõpuaastatel koera konte ja teesklesid nende leidmist lubjakivikihtidest. Kuna tollal oli Darwini teooria populaarne, siis esitati akadeemikutele seda tõendusmaterjalina homo sapiensi ja primaadi vahelisest lülist. Aastakümneid hiljem avati uurimustöö sh teadlaste kirjutised kus nad võtsid omaks pettuse. Sarnane pettus võiks täna kõlada nõnda, et homoseksuaalsuse geen on leitud – justkui oleks homoseksualism geneetiline omadus millel on õigus olla tunnustatud inimväärikusena, kuid seda geeni pole ning pole ka leitud ühtegi usutavat tõendit puudu olevast lülist tänase inimese ja ürgse inimese vahel.

Ehk on mõnigi mõelnud et ta satub ajalugu vaatama justkui poole pealt, nagu film mille alguse on ta maha maganud. Mida tähendab et sumerite kultuur tekkis? Kõik vanad kultuurid ilmutavad end meile juba valmis kujul. Ajaloolised mälestusmärgid, kultuurrahvaste kirjalikud ja suulised pärimused räägivad et inimene on kosmilist päritolu. Sumeri kirjad räägivad et annunakid ehk tõlkes „taevast tulnud“, kloonisid omale tööjõudu, manipuleerisid tulemiga ja vaidlesid inimesele antavate võimete ning keskmise vanuse üle. Minu isiklik väide on see et erinevad rassid on erinevate kloonimiste tulemus. Ei, see pole rassistlik, rassistlik on hoopis Darwini teooria mis andis eugeenikutele õigustuse öelda, et tugevam jääb ellu.

Tegelikult on Inimese kloonimine kogu aeg loetav olnud. Millest Piibli esimene peatükk räägib kui mitte Inimese valmis tegemisest? Me peame mõistma et esiteks ei osanud tolle aja inimesed kasutada samu väljendeid mis meie täna ja teiseks, raamatu kokkupanemisel esimestel sajanditel jättis Kirik olulised asjad enda teada. Täna meeldib meile Kirikut nahutada selle eest et too varjas tõendeid – aga samas tuleb tõdeda, et täna on Piibel ainuke dokument mis annab meile edasi tõe Inimeseks olemisest.

Samas saab mõistet „ahv“ kasutada meie aja inimeste kohta: ahvimise komme on meile loomuomane, me opereerime samade asjade ning ideedega sajandist-sajandisse, sest midagi tõeliselt uut luua on inimesel võimatu. Mis oli kommunism? See oli Kristluse plagiaat nõnda oli ka Darwini teooria plagiaat ürgmehe elukorraldusest. Euroopalikud väärtused on kantud kristlikust ideest, mille vasakpoolsed enestele sobivaks kohaldanud on.

Tuleb tõdeda et enam on tõendeid sellest et Inimene on kosmilist päritolu, kui see, et ta on arenenud ahvilaadsest olendist. Kõik vanad tsivilisatsioonid vihjavad sellele, et nad on seotud Maaväliste külalistega. Ja see pole Piibli või Jumala (suuretähega) mõnitamine kui viidata nende tegelikule sõnumile. Tundub et elame ajal mil peame kõik kaardid avama.

„Vaenukõne“ ristiisad on kommunistid

Tegu pole äärmuslusega kui öelda et "vaenukõne" kriminaliseeriv riigivõim on õigustühine, vaid see on põhiseadusliku korra kaitsmine.

Sõnavabaduse kontseptsioon sõnastati 500 aastat eKr Vanas-Kreekas. See on loomulik inimõigus, mis on olnud kirjas lääneriikide konstitutsioonides alates ajast, mil Revolutsioon hakkas ohustama vaba ühiskonda. Sõnavabaduse lubamist võib pidada julgesti põhjuseks miks kristlastest misjonärid esimestel sajanditel oma tööd teha said, samuti võib seda pidada põhjuseks miks lõppes nõukogude inimeste usk kommunismi: inimesed said rääkida asjadest nii nagu need päriselt on.

Mis vahet on sõnavabaduse ja vaenukõne vahel, saab seletada nõnda, et esimene toetub objektiivsele tõele, teine aga solvub sellest et kellegil on veendumus, mida objektiivsem too veendumus on, seda enam solvab see „vaenukõne“ kriminaliseerimist pooldavat inimest. Oma silmakirjalikkuses, kasutasid sõnavabadust varmalt ära need kes kritiseerisid monarhilist võimu I ilmasõja päevil, kuid peale võimule saamist hakati ühiskonna kruvisid kinni keerama. NSV-s oli põhjuseks julgeolekuasutuste võimuhaaramine süvastruktuurides, lääneriikides oli põhjuseks kultuurimarksistlik revolutsioon mida nn tagurlik NSV oma ühiskonnas pidurdas.

Peale raudse eesriide langemist ulatas üks vend teisele vennale käe. Ida-Eurooplast paneb kulmu kergitama asjaolu, et USA oli NSV lõpuaegadel Bush seeniori presidendi oleku ajal ettevaatlik kurjuse impeeriumi lagunemise suhtes – toetati raudse eesriide taga olevate riikide vabaduse püüdlusi, kuid samas on fakt et USA ja liitlased muretsesid kommunismi massi laiali valgumise pärast. Vaadakem kasvõi tänast Ukraina küsimust: pole USA midagi nii resoluutne toetama Ukraina sõjalist võitu – globalistidele on kasulik et sõjamasin töötaks,  nagu tollal asjaolu, et las kommunistid istuvad oma punases katlas edasi, ainult selle erinevusega, et Lääne rahvuslased toetasid tollal NSV jätkumist ning globalistid-rahajuudid Ida-Euroopa avamist. Ja kas meie rahvuslased peame seda hukka mõistma, pangem end nende olukorda.

Eesti aga ka ülejäänud Ida-Euroopa on justkui too sama nn tagurlik NSV kus sa ei saanud revolutsioonilisi protsesse kohe läbi suruda: kõigepealt ehitasid kommunistid omale riigi süvastruktuuride näol ning viimased 10 aastat on ägenemas tempos kestnud kultuurisõda. Sääraste nn arengute kritiseerimine on lääneriikides ammu „vaenukõne“, kuid kuidas too mõiste üldse tekkis?

Aastatel 1946-48 koostati ÜRO Inimõiguste Ülddeklaratsiooni. Oli üks jõud kes nõudis häälekalt seda, et sõnavabadusega ei saa olla kaetud mistahes mõtete vaba levitamine: selleks oli NSV. Nad mõtlesid välja „vaenukõne“, mida tollal ei õnnestunud neil inimõiguste deklaratsiooni sisse suruda, ent džinn oli pudelist välja valatud. NSV esindaja A. Bogolomov kandis ette 1947. aastal ette ÜRO-s seisukoha: "Ei ole õige öelda, et rassilise, rahvusliku või usulise vaenu õhutamise keelamine kujutab endast ajakirjandusvabaduse või sõnavabaduse rikkumist. Ajakirjandusvabadust ja sõnavabadust ei või kasutada ettekäändena niisuguste vaadete levitamiseks, mis mürgitavad avalikku arvamust."

Kultuurimarksistid olid vabas Läänes tööle pandud: ülikoolid, filmi- ja muusikatööstus, riigiametid olid üha tugevama löögi all; algas seksuaalrevolutsioon. 1966. aastal õnnestus NSV „vaenukõne“ kontseptsioon sisse suruda ÜRO kodaniku ja poliitiliste õiguste pakti, ning seal hakkas see oma elu elama. Võib reservatsiooniga öelda, et kommunistid valmistusid NSV lagunemiseks, mitte üks-ühele, aga kommunismi olemus on juba selline, et see peab saama globaalseks; neil vahet pole millise rahva arvelt või millise riigi lipu all nad võimu teostavad.

Ütle kes on sinu vanemad ja ma ütlen kes oled sina. „Vaenukõne“ seadus mis annab võimaluse riigi struktuuris töötavale ametnikule valida mis on vihkamine või mis mitte, pole demokraatia kaitsmine, vaid vähemuste (menševike) fašism. Tegu pole äärmuslusega kui öelda et "vaenukõne" kriminaliseeriv riigivõim on õigustühine, vaid see on põhiseadusliku korra kaitsmine.