Interneeduse tuludeklaratsioon 2022

Teen ülevaate enda hallatavast interneti elust. Eelkõige puudutab see Facebooki. Viimane sellekohane ülevaade ilmus 2021a. 2. jaanuaril, pealkirjaga "Interneeduse tuludeklaratsioon 2022". 

Läbipaistvuse nimel!

VAHENDID:

1. Facebook

2. Social Truth (pole Eestis toimina hakanud: ootan)

3. Twitter (konto parool kadunud)

4. Blogi(d):
 

FACEBOOK - Kenno Põltsam

Lehed: 

Helmed räägivad asjast - like 2300 jälgib 2400 (olen ainuomanik)

EKRE Loksa linn - like 374 jälgib 384 (olen ainuomanik)

Kenno Põltsam - like 268 jälgib 281 (olen ainuomanik)

EKRE Harju-Rapla - like 208 jälgib (kaasadminniks on Ringkonna juhatusse kuuluv inimene)

Vabariigi valitsuse toetuseks - like 124 jälgib 143 (olen ainuomanik: FB ei lase nime muuta!?)

Üks Kuusalu kihelkond - 55 like 55 jälgijat (olen ainuomanik)

Elukultuur - like 20 jälgib 20 jälgijat (olen ainuomanik)

Grupid:

Helmed räägivad asjast - 3828 liiget (olen ainuomanik: teave jääb tahaplaanile)

SA Terve rahvas sõbrad - 2035 liiget (olen ainuomanik: teave jääb tahaplaanile)

SAPTK sõprade klubi - 117 liiget (olen ainuomanik: teave jääb tahaplaanile)

Elu Marsi sõbrad - 16 liiget (olen ainuomanik: teave jääb tahaplaanile)

Blogid:

Kenno Põltsam (kajastub minunimelisel FB lehel)

Üks Kuusalu kihelkond (kajastub minunimelisel FB lehel)

Harju- ja Raplamaa Teataja (kajastub minunimelisel FB lehel)

Mis juhtus Kuubaga? Rangest režiimist degradeerumiseni

2022a. septembris kiitis Kuuba rahvas heaks nö samasooliste abielu ja lapsendamisõigus. Referendumit vedas sh eest Kuuba President. On teada et üks Fidel Castro lastest on LGBT aktivist. Kuidas sai võimalikuks et kunagi isepäise kommunistliku riigina tuntuks saanud režiim ükskord oma "arengus" niikaugele jõuab? Kas võib öelda et seal kus kommunistid, seal jõutaksegi ükskord selleni - on ju huvitav et kommunism ise soovibki jõuda tagasi aega kus inimesi valitses mõistuse asemel tunded; kui vaadata et säärane "areng" on aset leidnud USA-s mis pole varemalt olnud kommunistlik, tuleb tõdeda, et probleemi juur peitub pigem moraaliõpetuse puuudmises ja agresiivse Revolutsiooni pealetungis; loodus tühja kohta ei salli.

Nii nagu Hispaaniat juhtis kindral Franco, juhtis Kuubat 57 aastat Castro. Et esimene oli katoliiklane ja teine marksismi austaja, oli neil ometi üks tunnusjoon: mõlemad armastasid võimu ja hindasid inimeste headust üle. Ilmselt pidasid mõlemad end Jumalast ülemaks ja uskusid et suudavad inimesi paremini kasvatada kui seda teeks Kirik. Nii ongi juhtunud et sooviti parimat, aga läks nii nagu alati.

F. Castro oli isepäine "kommunist", et ta nägi kommunismis pigem tööriista kui austas selle rajajaid. Kui tuli läheneda Nõukogude Liidule, tuli seda teha, aga ka vastupidi, kui tuli läheneda USA-le, tuli seda teha. Castro oli pigem rahvussotsialist? Ma kasutan seda sõna. Castro oli liider keda ilmselgelt rahvas armastas: ta liikus saarel ringi nagu selle omanik ja ilmselgelt oli ta poliitilises mõttes populist, sest häda korral tegi ta 4 tunniseid päevi suhkruroo põllul. Ta võttis isegi vaevaks enda juhitud režiimi kritiseerida, teades muidugi täpselt, et see tema kohta ei kõiguta.

Kord 60-ndate lõpus kirjutas ta ajalehes: "Võib-olla meie suurim illusioon (idealismo) oli usk, et ühiskond, kes oli äsja väljunud oma varjendist maailma, mis oli aastaid allutatud rangeimale seadusele .. võiks saada ühe hooga ühiskonnaks, kus igaüks käitub eetiliselt ja moraalselt."

Ilmselt on võimatu inimesi vägisi ümberkasvatada. Kuuba inimesed olid aastakümneid peale lahtiütlemist Hispaania võimust, degradeerunud - seega loota et range režiim neid muudaks, on helesinine unistus. Pööre peab toimuma inimeste südames.

Aga me näeme kahepalgelist suhtumist rahvahääletuse puhul: kui revolutsioonilised jõud näevad et ühiskonda saab pöörata, ollakse valmis referendumit korraldama, et saada sobiv tulemus. Kui see tulemus on käes, ei soovi seadust enam keegi ümberpöörata, sest uus religioosne seisund on saavutatud. Pole LGBT muud kui uusreligioon, kuid seevastu erinevalt Kristlusest, puudub sel metafüüsiline-teaduslik alus ning see on juba eos surnud; samas niikaua kui ta elutseb, jõuab see teha kurja.

VÄLJAANDELE KESKNÄDAL: Võimu kandjast võimu teostajaks

Rahvaalgatuse- ja hääletuse taastamine annab rahvale seadusliku vahendi koonduda ja teostada võimu RK-valimiste vahelisel ajal; selleks näiteks on meil Šveits kus mh võeti vastu kooseluseaduse laadne seadus, ehk liberaalidel pole arust arvata et Rahvaalgatusõigus pelgalt konservatiivide kasuks töötab. Siinkohal tuleb meenutada et “äärmuslasest” vapside juht A. Sirk nägi ja tõendas et eestlased justnimelt demokraatiat armastav rahvas on. 1934a. kevadel pooleli demokraatiat arendav project, mis andnuks EV-le otse valitud riigipea. Erakonna poliitikast sõltumatu Presidendi institutsioon tasakaalustab suhet rahva ja süvastruktuuride vahel.

Valimistest valimistesse on käinud Rahvaalgatus- ja hääletusõiguse ning Presidendi otsevalimise teema tondina ringi, korrutades leierkastina sama laulu. Otsedemokraatiat edendas enne EKRE tulekut Keskerakond, mitteparteilistest persoonidest on sellest kaitsekõnesid kirjutanud nt ajaloolane Jaak Valge, kes on üks Sihtasutuse Terve Rahvas asutajatest. Tegelikult ei omagi tähtsust kes ja milline erakond taasiseseisvunud Eestis esimesena häält tegi, vaid fakt et 1934a. riigipöörde tulemus võeti rahvalt põhiseaduslik õigus olla võimu teostaja ning 1938a. Rahvakogu poolt vastu võetud põhiseadus millel rajaneb 1992a. referendumil vastu võetud põhiseadus, enam otsedemokraatia mehhanisme ette ei näinud.

Uusajal on saanud demokraatiast kui võimu teostamise vahendist omaette ideoloogia: liberaaldemokraatia, riigiaparaadi kinnistudes saab rääkida demokratuurist. Puusliku staatust nautiv süsteem võtab põhiseaduse paragrahvi mis ütleb et rahvas on kõrgeima võimu kandja, seda sõnasõnalt: rahvas kannabki võimu oma kukil kuid vaevalt põhiseaduse koostajad seda silmas pidasid. Levinum demagoogia on rääkida et EV on põhiseaduse kohaselt esindusdemokraatlik: esiteks see päris nii pole ning teiseks, pole põhiseadus asi mille Jumal Moosesele Siioni mäel andis. Ülemaks eestlasele kui rahvusele on omariiklus sh mineviku praktika ning minevikus on eestlasel olnud põhiseaduslikuks õiguseks lisaks RK-valimistele ka rahvaalgatus- ja hääletusõigus ning presidendi otsevalimiste õigus. Selle maha salgamine on pahatahtlik. Milleks on otsedemokraatia tarvilik?

Hetkel on tasakaal paigast ära: poliitilisel maastikul domineerib erakondade poolt ära valitud saadikute ja poliitikate vahel valimine – kõik mis jääb väljaspoole eurodirektiivide rakendamist eesti seadusruumis, on erakondade või süvariigi poolt dirigeeritud. Rahvale on jäetud palvekirjade kirjutamine parlamendile, seda petitsioonide näol. Parlament mille maine on rahva seas madal, kuid mida rahvas valimistel valib, sest muud võimalust tal pole. Parlamendi maine on kusagil seal, mille kohta Hitler, kes sai iroonilisel kombel hiljem Riigikanstlerina Riigipäevalt piiramatud volitused 4-aastaks, kirjutab oma raamatus et sada lolli ei anna ju veel kokku ühte tarka. Näeme, et despoot saab endale võimu dirigeeritud mitte referendumi teel, vaid pigem annab selle talle kitsas kuid mõjukas ringkond.

President pole EV-s muud kui parlamendi võimupuhver, ringkäendus. Mis autoriteeti omab president rahva seas? On demagoogia väita et President on erakondade ülene, sest kui ta on mitme erakonna poolt määratud - siis just seda ta ongi!

Rahvaalgatuse- ja hääletuse taastamine annab rahvale seadusliku vahendi koonduda ja teostada võimu RK-valimiste vahelisel ajal; selleks näiteks on meil Šveits kus mh võeti vastu kooseluseaduse laadne seadus, ehk liberaalidel pole alust arvata et Rahvaalgatusõigus pelgalt konservatiivide kasuks töötab. Siinkohal tuleb meenutada et “äärmuslasest” vapside juht A. Sirk nägi ja tõendas et eestlased justnimelt demokraatiat armastav rahvas on.

1934a. kevadel pooleli demokraatiat arendav project, mis andnuks EV-le otse valitud riigipea. Erakonna poliitikast sõltumatu Presidendi institutsioon tasakaalustab suhet rahva ja süvastruktuuride vahel. Siinkohal võib täitsa kehtida moto “vähem on rohkem” ehk Presidendile ei pea enam võimu dirigeerima nagu demagoogid väidavad, ent otse valitud President ja otsedemokraatia annab võimaluse lõhestatud rahval ühte sulanduda ning kasvatada usaldust parlamendi, poliitikute ja riigi kui sellise vastu.

 

POLÜGONI LAIENDAMINE ÄRAANDJATE VÕIMU ALL?

Kui vaatame Lätit siis Riia külje all asuv kaitsepolügon on rajatud endise kaevanduse asupaika. Kas tõesti peab kaitsevägi Nursipalu laiendama, kas laiendust ei saaks teha nt Ida-Virumaal kus on nii mõnigi kaevandus, kas tõesti ei piisa Eestile Tapa külje all olevast keskpolügonist mida nagunii juba laiendatud on? Need on küsimused mida senini on küsinud portaal Objektiiv

Intriig Nursipalu harjutusväljaku laiendamise ümber tõendab ühe ja sama mustri olemasolu: riik käib välja narratiivi ning hakkab seda propageerima. Nägime seda Rail Balticu ning COVIDi puhul. Vastuse on saamata küsimused kas on parem alternatiiv ning millised on pealtnäha heast ideest sündivad kahjud.

Eesti pindala koos okupeeritud aladega on ligi 47 tuhat ruutkilomeetrit, mis tähendab et sel puudub säärane sügavus nagu USA-l kes paneb sõjaväebaasi nt Arizonase kõrbesse kus elu eksisteerib primitiivsel tasandil. Samas kui Nursipalu harjutusväljaku laiendamine tähendab mitte vaid 21 majapidamise likvideerimist vaid ka ümbruskonna kaasamist militaarsesse tegevusse. Ja ega siis asi sellega lõppe. Kaitseväe esindus on viidanud et tulevikus võib militaarala veelgi laieneda. Plaani taga on NATO Madridi tippkohtumine kus mh otsustati luua Eestisse täiendavad liitlasüksused. Selle juures tuleb jääda kaineks ja küsida kellele projekti luuakse ja mis see endaga kaasa toob?

Isegi euroskeptikute hulgas on väljakujunenud konsensus et Eesti on NATO liige. Tore! Kui võtta arvesse kui nõrk on meie iseseisev kaitsevõime tegelikult, on NATO liikmelisus tõesti tarvilik – aga kas me peame selle juures a) jaatama kõigele mida liitlased soovivad b) provotseerima sõda. Ajaloost sh Eesti omast teame et väikeriigid on suuriikide jaoks peenraha. Kui suveräänne riik laseb oma territooriumile võõrriigi baasid, on see samasugune julgeoleku oht nagu agresiivse riigi baasid piiri taga. Meenutagem et Eesti püüd säilitada neutarliteet 1930-ndatel aastatel ebaõnnestus justnimelt seetõttu et riik toimis ärplejana: opositsioon oli tasalülitatud ning lõpuks lasti oma territooriumile vaenlase baasid.

NATO dokument SOFA ehk vägede paigutamise kokkuleppe ütleb et kui riigi A väed resideeruvad riigi B territooriumil ning kui riigi A sõjaväelane paneb riigi B territoorimil toime kuriteo, siis esmane jurisdiktsioon kuriteo menetlemises kuulub riigile B ehk sellele kelle riigi territooriumil kuritegu teostati. Teatud juhtudel menetleb seda riik A nt kui selle riigi sõdur sooritab kuriteo oma kaaslase suhtes.

2017. aastal, ajal mil Obama president oli, sõlmiti „Eesti Vabariigi valitsuse ja Ameerika Ühendriikide valitsuse kaitsekoostöö kokkulepe” mille paragrahv XII ütleb: “Tulenevalt Ameerika Ühendriikide taotlusest ja enda pühendumusest ühiste kaitse-eesmärkide edendamisele, kasutab Eesti oma suveräänset kaalutlusotsuse õigust loobuda karistusõigusliku jurisdiktsiooni teostamise eesõigusest.“

Pealtnäha tühine klausel räägib Eesti juhtkonna orjameelsusest: liitlane taotleb ja Eesti loobub. Kui tegu on meile tõesti liitlasega siis peaks olema suhe üks ühele, mitte tükk tüki haaval loovutamisega. Seda juttu et kurjategijast Ameerika sõdurit karistatakse nt USA surmanuhtluse paragrahvi alusel, võib rääkida tädi maalile – asi on põhimõtteline.

Just põhimõtteline peaks olema ka suveräänse riigi kaitsepoliitka: aus ja läbipaistev. Kui vaatame Lätit siis Riia külje all asuv kaitsepolügon on rajatud endise kaevanduse asupaika. Kas tõesti peab kaitsevägi Nursipalu laiendama, kas laiendust ei saaks teha nt Ida-Virumaal kus on nii mõnigi kaevandus, kas tõesti ei piisa Eestile Tapa külje all olevast keskpolügonist mida nagunii juba laiendatud on? Need on küsimused mida senini on küsinud portaal Objektiiv.

Kogu selle jama juures mida Eesti riik tegi COVIDi nö kriisi juures: lasi lahti kaitseväelased kes ei soovinud endale aineid süstida – tuleb ütelda, käed eemale Nursipalust! 

Sõdur kes saab lahingus kuuli ei oota mil sõda möödub ning hakkab alles siis haava puhastama; seda haava tuleb ravida ka kõige suurema tule all. On just praegu õigeim aeg puhastame Augeiase tallid ehk valida võimu juurde pädevamad.

Saadetud väljaandele Wõrumaa Teataja

“ERAKOND” PEAB POLIITMAASTIKULT KADUMA

Hekel on Parlament erakondade poolt okupeeritud ning Presidendi institutsioon nende puhver; rahvas ei saa ise teostada võimu. Kui anda rahvale võimalus ise võimu teostada, valida erakondadest sõltumatu President ning valida Riigikokku saadikud kellel on lisaks kambavaimule ka väljakujunenud avalik isiksus, muutub poliitilise ühenduse olemus: erakonnast parteiks. See kõik on tarvilik: paraneb Parlamendi ja Presidendi maine ning poliitik saab tunda end osana kodanikuühiskonnast mis on siiski suurem kui osa kellegi era projektist.

Paljud meist on mõtelnud et mitu parteid Riigikogus on? Vastus on “mitte ühtegi”, aga ometi räägitakse huljalt poliitilistest parteides. Sõna “partei” tuleb ladina keelsest sõnast “pars” mis tähendab osa tervikust, osa ühiskonnast, kuid “erakond” tähendab pigemini mõne tugeva või nutika isiksuse, perekonna era asja. Miks tögada perekond Helmeid, kui teiselpool unustuse jõge saab sisuliselt rääkida perekond Kallaste erakonnast. Mina näen et teoloogilisest vaatenurgast on erakonna puhul tegu poliitilise maffiaga, mõne erakonna seisukohad kattuvad enam Kiriku seisukohtadega kui mõne teise, ent nt poliitilist katuseraha võtavad kõik erakonnad vastu. Helme süüdistus eelmise kümnendi alguses justkui oleks Reform, Kesk, Sotsid ja praegune Isamaa kartellierakonnad, peab paika; liberaalsesse kartelli on tänaseks sisenenud Eesti200, Rohelised ja Parempoolsed, ent olemuselt on need sama puu viljad. Tahes või tahtmata osaleb EKREgi samas poliitilises mängus, olgugi et ülejäänud erakonnad tahavad teda valitsusest eemale hoida.

Erakonna seaduse kohaselt on erakond MTÜ ning Riigikogu valimiste seadus sätestab et valimistest tohi osa võtta a) erakond b) üksikkandidaat; õigus kandideerida valimisliidul, lõpetati 90-ndate lõpus. Ma ei pea end valimisliitude fänniks, minu arvates pole vahet kas lubada valimisliidul kandideerida või mitte: mõlemad kooslused on võimelised näiliseks taassünniks. Muutuma peab erakond kui selline: see peab tegutsema tõelise kodanikuühendusena ning tõestame end osana ühiskonnast.

Paraku on kõiksugu lähiaja intriigid nagu homoküsimus, COVID või majandustemaatika varjutanud probleemid mis seonduvad RK-valimiste ja demokraatia toimimisega; kuigi kaudselt on need intriigid kehva süsteemi tulemus. Saanuks ju lahendada kooseluseaduse ja abielu määratlemise põhiseaduses, referendum korras, nõnda nagu me võiksime näha hoopis teistsugust parlamendi koosseisu ning presidentuuri. Tänast poliitikat kujundab suuresti erakondade huvid kui rahva tahe. Kuidas saavutada et erakonnad kasvavad ümber parteideks ja milleks see tarvilik?

Tuleb muuta RK-valimissüsteemi: kaotada valimiskünnis, kautsjon ning häälte ülekandmine; terve Eesti on üks valimisringkond ning Riigikokku osutuvad 51 enam hääli saanud kandidaati. Kandidaatidele tuleb juurutada suhtumist et nad finantseerivad ise oma valimiskampaaniat nt valijate annetustest, mitte ei looda pelgalt partei rahakotile.

Riigikogu tuleb kärpida 51-le saadikule: sisse tuleb viia saadiku seotus mandaadiga ja tema tagasikutsumise kord. Kõik fraktsioonid saavad võrdse summa toetuse riigieelarvest; summa peab jääma mõistlikuks. Samuti tuleb taastada Rahvaalgatusõigus ning Presidendi otsevalimiste kord.

Hekel on Parlament erakondade poolt okupeeritud ning Presidendi institutsioon nende puhver; rahvas ei saa ise teostada võimu. Kui anda rahvale võimalus ise võimu teostada, valida erakondadest sõltumatu President ning valida Riigikokku saadikud kellel on lisaks kambavaimule ka väljakujunenud avalik isiksus, muutub poliitilise ühenduse olemus: erakonnast parteiks. See kõik on tarvilik: paraneb Parlamendi ja Presidendi maine ning poliitik saab tunda end osana ühiskonnast; osa ühiskonnast on siiski suurem kui osa kellegi era projektist.

Seda aga saavuta kui rahvas ei koondu ühe poliitilise ühenduse selja taha. Kas mitte pole 51% Riigikogu kohtadest saav erakond juba arvestatav osa ühiskonnast?

Saadetud väljaandele Wõrumaa Teataja, Sakala, Lõuna-Eesti Postimees, Pärnu Postimees ja Lõunaeestlane

Ilmus väljaandes Wõrumaa Teataja paberväljaandes, 2022 detsember

 

Riik peab andma omavalitsustele sõjaaja ülesanded ja eraldama sihtotstarbelisi vahendeid

Ajateenistus 2014

EKRE on ainuke erakond kes osundab kaitselünkadele riigikaitses või kriisijuhtimises. Just selle viimase peale ma ka praegu osundun. Nimelt peab eelkõige Riik andma kohalikele omavalitsusele sõjaaja ülesanded, eraldama vahendeid et omavalitsus saaks ehitada varjendid milles on sh varuväljapääs ja ventilatsioon. 

Kohaliku omavalitsuse korraldamise seaduse §6 (2) ütleb järgmist: 

„Kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni ajal korraldab omavalitsusüksus sõjategevuses kannatada saanud isikute ja sõjaväelise auastmega sõjaaja ametikoha ülesandeid täitma asunud isikute perekondade sotsiaalhoolekannet ning aitab kaasa isikute evakueerimisele ja evakueeritute majutamisele, toitlustamisele ning arstiabi andmisele.“ 

EKRE kaitseministrikandidaat, eruohvitser Leo Kunnas on viidanud asjaolule et peale Maavalitsuse kaotamisele, muutus kriisijuhtimine kaootilisemaks: varem oli mõeldav et Riik käsutab 15 maakonda ning need omakorda käsutavad omavalitsusi, täna peab aga Riik käsutama 79-t omavalitsust; see on keeruline. See pole nii et vallavanem sügab pead, mõtleb ja hakkab tegutsema - Kaitseministeerium peab looma plaani. Täna suudab omavalitsus ehk varustada kodusid elektrigeneraatoriga kui sedagi ja päästevaldkonnas on meil suured lüngad.

Kuusalu vallaleppes on kokkulepitud, ma ei tea kuidas see teistes omavalitsustes on: „Parandame valla valmisolekut loodusõnnetusteks soetades mobiilseid generaatoreid, et tagada korrusmajade kütte-, vee- ja kanalisatsioonisüsteemide toimimine keskasulates.“ Militaristlikust seisukohast võetuna pole see aga sõjaseisukorra plaan, küll aga juhtis Helme peale 2019a. sügistormi asjaolule, et korterelamud tuleb varustada generaatoritega; kerge on hävitada mõni suur eletrijaam. 

Kui nüüd mõelda „loodava“ Rail Balticu peale, siis raudtee on üks kõige haavatavamaid struktuure: lased 2 meetrit rööpaid õhku ning asetad moe pärast veel tonnise kiviplokki takistuseks – ja ongi kogu varustus olematu. 

Asi on tõsine ja jääb loota sellepeale et tulevane vabariigi valitsus on kardinaalselt teistsugune. 

 

Eestlane soojendab madu oma rinnal

2021a. jaanuar

Igatepidi kuidas sa vaatad: kas on see energia sõltumatuse hävitamine, COVIDi jama, LGBT toetamine, Valitsuse poolne provokotsioon et Eestis päriselt sõjaolukord tekiks või õukonna meedia mehitamine – see on mao soojendamine enda rinnal.

Reformierakonna tipppoliitiku tõttu lahvatanud skandaal näitab, et nendel kes on rääkinud ühiskonna demoraliseerimisest sh vajadusest tõsta seaduslikult lubatud seksuaalsuhte vanusepiiri, on koguaeg õigus olnud. Olles ise näidanud aastate jooksul initsiatiivi, kirjutades mitmeid arvamusartikleid et tõstame vanusepiiri 16. eluaasta peale tagasi nii nagu see oli veel aastal 2002, või miks me ei võiks seadusega määratleda vanusepiiriks 18-eluaastat?

Kas on see tahtmatus või tahtlikus mittemõista, et vanusepiir ei keela ega õpeta noori – konservatiividena eeldame et laps saab kasvatuse kodust ja riik siia ei sekku; muidugi eeldab iga normaalne inimene et 15-aastane ei ela seksuaalelu, aga see ei puutu hetkel üldse asjasse. Vanusepiiri määramine kaitseb lapsi täiskasvanute eest, kellel on pedofiili kalduvused.

Pole siin midagi kummalist kui Kenno Põltsam kirjutas aastal 2017 sel teemal, 2018 või 2019/2020. Mul pole sellega mingit „isiklikku värki“, küll aga olen elus kokku puutunud selleks ajaks täisealise inimesega kes elas lapsena üle seksuaalse kuritarvitamise. Sellest tulenevalt tegin temaga intervjuu, mille avaldasin 2021. aastal: http://kennopoltsam.blogspot.com/2021/05/intervjuu-tudrukuga-isa-kasutas-mind.html

Võib ju ütelda et Mihkelson vaid pildistas lapsealise suguelundeid: kas me tõesti peame seda normaalseks? Tegelikult me ei tea millega too poliitik veel tegelenud on, isegi kui mitte, pole lapse suguelunditest piltide tegemine ja nende salvestamine, normaalne, ja seegi peaks minema paragrahvi alla.

Ärme unusta et Postimees kes Mihkelsoni skandaali eelmise peatoimetaja diktaadi all vaiba alla pühkis, on üks meediväljaannetest nendest kes naudib riikliku toetust: vaba ajakirjandust on meil vähe.

Aga veel tähendusrikkam on reformierakondliku kartelli reageering, ringkaitse millega asuti Mihkelsoni kaitsma; joondumine erakondliku liinipidi. Igatepidi kuidas sa vaatad: kas on see energia sõltumatuse hävitamine, COVIDi jama, LGBT toetamine, Valitsuse poolne provokotsioon et Eestis päriselt sõjaolukord tekiks või õukonna meedia tekkimine – on mao soojendamine enda rinnal. 

Väärtusküsimuste ja majandusteemade vahel on ülimalt oluline küsimus demokraatiast: et rahvas muutuks võimu kandjast võimu teostajaks, et parlamendi valimised oleksid ausad. Kogu jama ongi saanud alguse sellest et meil pole rahvas võimu teostaja. 

Perearstide Seltsi juhatuse liige

 

Kandideerisin valimisnimekirja, ent ei kogunud piisavalt toetust

 

Täna kinnitati EKRE Harju-Rapla ringkonna üldkoosolekul valimisnimekiri, millega minnakse Riigikogu valimistele. Avaldades eelnevalt soovi saada nimekirja valituks, ütlesin end tutvustavas sõnavõtus järgnevat:

“Suurtänu kes te mind täna meeles peate. Selles preztiisikas nimekirjas olemine ei tee mind paremaks ega suuremaks, vaid vabastab mind inimlikest deemonitest – vabadus, püüelda selle poole, milleks mind ellu kutsutud on. Lähen valimistele, olles katoliiklane: teadvustatud usk loob tasakaalu ning kannustab takka. Mul pole enam vaenlasi kui need, kes on vaenlased tervemõistuse sündikaadile - Revolutsioon mis on materialistlik ent iroonilisel kombel ka mateeriat hävitav ning rikkust ümberjagav: lõhutud perekonnad, segatud rahvad, rohepööre. Suurim mateeria meie jalge all on Eestimaa, mis meie rahvale jumaliku annina antud on.

Lähen valimistele, olles lojaalne erakonnale. Ma ei pea tõestama end erakonna juhtidele, vaid eelkõike iseendale, olles samal ajal ka osa sootsiumist. Isegi kui ma osutun nimekirja nõrgimaks lüliks, keegi peab see ju olema, siis sellegipoolest, ei nüüd ega ka peale 5. märtsi - ma ei vea meid alt.

Eesti eest!”

Kogusin 17 häält, kuid ei osutunud nimekirja valituks. Tänan kõiki toetajaid; kindlasti tegutsen poliitika lainel edasi.

ME EI TOHI LOOVUTADA PEALINNA TULNUKATELE

Illustratsioon: portaal Objektiivis ilmunud artikkel

Ma tahan elada riigis kus pealinn on eesti keelne linn, kus vanamemm ei pea pirukat avalikus kohas nosima, vaid saab teha seda kohvikus – et eesti inimene ei pea lugema sente või ootama hirmuga mida toob 2022/23a. talv. AS Eesti Vabariigis aga toimub suurema osa elanike sihilik vaeseks tegemine sh selle elanikkonna globaliseerimine: tulnukatega üle ujutamine – sest erakonnad kes immigratsiooni soodustavad, vahet pole kas vahetusõpilase või sõjapõgeniku sildi alla, loodavad endale nõndaviisi uusi valijaid saada. Tuleme tagasi sinna Rapla lähedele ja sõidame Märjamaale või Lihulasse: me ei näe seda mida näeme pealinnas. See on Eesti. Ja et me kõik soovime et ka Tallinn oleks ennekõike eestlaste linn, mitte kus sissekirjutust omavatel tulnukatel on õigus osaleda KOV-valimistel

Hiljuti sõitsin Lihulasse Tiit Madissonile ausamba avamisele, kui mulle meenus millele ma väikse lapsena koos oma perega tunnistajaks olin: Rapla lähedal maantee äärsel heinaniidul lendles õhtupimeduses tundmatu objekt. Mõtlesin et vähemalt korra elus olen Maavälise eluga kokku puutunud, kui muidugi tegu polnud maist päritolu lennuaparaadiga – kuid siis plahvatas mu peas mõte et tulnukaid kohtab AS Eesti Vabariigis pigem pealinnas, kui mõnes hõredamalt asustatud eesti paigas. On ju tulnukas, mujalt saabunud võõras.

Kellelegi pole enam uudis et Tallinnast on saanud multikultuurne, kaks-kolmkeelne linn, kus inimeste vahael vuravad Bolti rattad, sõiduteedel sõidavad Bolti autod, neeger on endale siia juured alla ajanud – kõndides tänaval käed taskus justkui poleks tal kuhugile kiiret või tehes jõusaalis trenni, kaubanduskeskustes domineerib slaavi temperament või angloameerika tarbimiskultuur ning ääretult väheseks on jäänud soomlasi. Kogu selle segasummasuvila keskel leidub mõni vikerkaare sümboolika kasutaja ning eesti keelt kõnelev vanamammi; viimase käest sooviks hirmasti küsida, et kas me sellist Eestit tahtsimegi?

Ma parafraseerin Martin Helme 1. septembril Riigikogu suures saalis maha peetud sõnavõttu energia teemal kui ütlen, et globaliseeruv Tallinn on pikalt planeeritud poliitiliste utoopiate elluviimise tulemus, multikultuursus on immigratsioonireeglite lõdvendamise tulemus ning Kõik me saame aru, et Ukraina sõda ning Venemaa (ja USA) geostrateegilised mängud veelgi võimendavad seda halba trendi, aga ta ainult võimendab seda. Sest ettevalmistustöö ühetaolise, nö võrdse maailma ehitamiseks sai alguse juba palju varem. Jah! Justnimelt ühetaoline, sest maailmas kus kõik rahvad ja kultuurid elavad segamini koos, pole eriliselt rikastatud maailm, vaid eriliselt ühetaoline maailm, kus esimeseks kannatajaks on Tõde.

Öeldakse et neeger on lihtsalt inimene, kuid ma vaidleksin vastu – neeger pole lihtsalt inimene: tal on kindel etniline-kultuuriline taust ning teda ei saa pidada eestlaseks. Nõnda on venelase, ukrainlase kui ükskõik mis rahvuse esindajaga. Rassism on see kui ei austata inimelu, kui sündimust soovitakse regulleerida kontratseptiivide, abordi või eutanaasiaga – juhtub et liberaalidel läheb immigratsioonipoliitika käest ära, võetakse kasutusele nö humaansed meetmed teatud ühiskonna grupi viljatuks tegemiseks, rääkides maailma kontekstis: eile juut, täna valge kuid homme tundub et muslim segab homoagendat, seega tuleb hakata muslimi kogukonda nagu umbrohtu hävitama – just nii silmakirjalik see liberaaldemokraatia on. Rassistlik pole aga see kui mõistame et muslim ei soovigi sulanduda vikerkaaresümboolikat kummardavasse kogukonda ning kui muslimi kogukond saavutab jõulise ülekaalu, siis murrab ta etnilise rahva põlvili. Jah, me võime ütelda et Eestis annab tooni sisseränne endistest NL riikidest, kuid sellegipoolest, tegu pole selle rahvaga, kellele Eesti Vabariik loodi.

Euroopa Liitu astumine, olukorras kus ligi 40% hääleõiguslikest kodanikest ütles oma JAH-sõna, tähendas ühtlasi Trooja hobuse sisselaskmist etnilisele kodumaale kui ka iseseisvuse taastanud Eesti Vabariigi seadusandlusesse. Mitte justkui, vaid tegelikult ongi tulnukad kui mujalt saabunud bioloogilised olendid meie rahvusliku kapitali kallal. Seda kõike aga ei sünniks meie slime all, kui moonakatest kaasmaalased oleks õigel ajal julgeolekustrukuuridest kõrvaldatud ning korruptiivne vaim poleks võimule pääsenud. Kõik need Kallased-Ansipid ja Pihlid-Sinisalud, tulnuks riiklikest struktuuridest eemal hoida või hiljemalt nende tegevusele piir seada ning Madissonidele võimalus anda.

Mul pole põhimõtteliselt selle vastu midagi kui neeger tunneb end pealinnas koduselt, samuti võin ma enda tarbeks tarvitada vene tatart või fluoriidivaba hambapastat. Küll aga on mul kurb vaadata kui vanamemm peab pargis pirukat nosima, neeger sõidab Bolti ja venekeelne nö ukrainlane arvab et ta võib siin endale juured alla ajada, sest tema väiksel territooriumil tema kodumaa pinnal käib sõjategevus. Miks peab see vanamemm pirukat tänaval nosima?

Ma tahan elada riigis kus pealinn on eesti keelne linn, kus vanamemm ei pea pirukat avalikus kohas nosima, vaid saab teha seda kohvikus – et eesti inimene ei pea lugema sente või ootama hirmuga mida toob 2022/23a. talv. AS Eesti Vabariigis aga toimub suurema osa elanike sihilik vaeseks tegemine sh selle elanikkonna globaliseerimine: tulnukatega üle ujutamine – sest erakonnad kes immigratsiooni soodustavad, vahet pole kas vahetusõpilase või sõjapõgeniku sildi alla, loodavad endale nõndaviisi uusi valijaid saada.

Tuleme tagasi sinna Rapla lähedele ja sõidame Märjamaale või Lihulasse: me ei näe seda mida näeme pealinnas. See on Eesti. Ja et me kõik soovime et ka Tallinn oleks ennekõike eestlaste linn, mitte kus sissekirjutust omavatel tulnukatel on õigus osaleda KOV-valimistel.

 Ilmunud portaalis Uued uudised

 

KELLE HUVE ESINDAB VÄLISMAAL SÕJALISE KOOLITUSE SAANUD, KAITSEVALDKONNAS TÖÖTAV AMETNIK?

Olemuselt pole vahet kas see on Moskva või Washington, sest miks me arvame et Moskvas väljaõppe saanud inimene ajab Kremli asja, aga Washingtonis väljaõppe saanud inimene ajab eesti asja – ei aja – ta ajab USA globaalse eliidi asja.

Seoses tipametniku Meelis Oidsalu vilepuhumisega, kus ta ei rääkis seda mida paljud ka teavad: Eesti ametnike koorekihist on moodustunud ringkaitse ja tavaks on ringkäendus – on põhjust küsida, kelle huve esindab kaitsevaldkonnas töötav ametnik kes on saanud koolituse välismaal. Kujutagem ette kui tuleb välja et mõni Kaitseministeeriumi või KAPO ametnik on saanud koolituse Moskvas – aga see et mitmed kaitsevaldkonnas töötavad ametnikud saavad koolituse USA-s, on mitte vaid normaalne, vaid vaat et paratamatu.

Mikk Marran: On läbinud USA (National Defence University) rahvusliku ressursi strateegia eriala magistriõppe. Aastatel 2011 kuni 2015 oli ta Kaitseministeeriumi kanstler, suundudes seejärel tööle Välisluureameti peadirektori kohale. Tema töökoht pidi lõppematähtajalise lepingu alusel selle aasta 1. Novembril, kuid augustis selgus, et mees teeb karjääri valikul kannapöörde ning temast sai värske RMK juhataja, hakkates saama 11 500 euro suurust kuupalka.

On küsimusi mida riiklikult rahastatud peavooluajakirjandus ei küsi, kuigi ilma Oidsalu vilepuhumisetagi on selge, et süvariik tahab enne korralisi RK-valimisi teha endale soodsad vangerdused, et juhul kui poliitilised tuuled muutuvad, jäävad neile soodsad inimesed mõjukatele ametipostidele alles. See ongi püsiriigi ja süvariigi koostöö. Sellest on rääkinud ka hiljuti ja põhjalikumalt Helmed, EKRE naised kui ka Varro ja Markus saates Fookus.

Meelis Oidsalu: Teatrikriitikuna alustanud mees on läbinud 2008–2009 Balti Kaitsekolledžis kõrgemad juhtimiskursused, 2012–2014 magistriõpingud USA Maaväe Sõjakolledžis (US Army War College) strateegiliste uuringute alal. Aastatel 2015 kuni 2021 töötas mees Kaitseministeeriumi asekanstlerina.

Nüüd aga näeme kuidas suureks paisunud ametnikonna koorekhis tekkinud tülid jõudsid ajakirjandusse. Oidsalu vilepuhumine ajas aga tema kolleegid ringkaitsesse, mis tõestab aga suurepäraselt et tippametnikonnas kehtib karjaseadus. https://www.err.ee/1608691693/meelis-oidsalu-mis-oli-valisluurejuhi-lahkumise-tegelik-pohjus

Jonatan Vseviov: lõpetas 2004. aastal Tartu Ülikooli politoloogia erialal ning omandas seejärel magistrikraadi kiitusega (cum laude) Georgetowni Ülikoolis julgeoleku-uuringute erialal. Aastatel 2004 kuni 2005 töötas ta Välisministeeriumi poliitika planeerimise osakonna atašeena. Lõpetanud ajateenistuse, liikus ta edasi tööle poliitikadiplomaadiks Eesti suursaatkonda Washingtonis ja hiljem töötas ta veel mõnel mõjukal ametikohal. Alates 2016. aastast töötas ta Kaitseministeeriumi kanstlerina – kuid 2018. aasta augustis lõppes tema tööleping ennetähtaegselt, mille järel sai temast suursaadik USA-s. Kallase valitsus võttis mehe tööle Välisministeeriumi kanstlerina, mida ta ka praegu on.

Ilmselgelt oskavad Helmed ja EKRE kaitseministri kandidaat Leo Kunnas eesti riigikaitse probleemidest täpsemalt rääkida – igatahes kogu nende puuduste juures mis riigikaitses on nt kesk- ja kaugmaa õhukaitse, tekib küsimus kelle huve kaitsevaldkonnas töötavad ametnikud esindavad. Neid küsimusi ei tekiks kui 1990-ndatel oleks tehtud julgeolekuasutustes puhastus, kõiksugu KGB kaastöölistest, devovetiseerimine – neid küsimusi ei tekiks kui igalt poolt ei vahiks vastu süvariik mis kramplikult tegutseb enda ringkäendusega. Neis küsimusi ei teki, kui väljakoolitatud sõjaväelaseid ja muid keskastme ametnike poleks pandud valiku ette, kas lased end vaktsineerida või kaotad ametikoha – kumb on olulisem: kas süst või ustav töötaja kelle kaitsevaldkond võib kaotada?

On õigustatud küsida, kas kaitsevaldkonnas tohib töötada inimene kes on saanud väljaõppe välismaal – olemuselt pole vahet kas see on Moskva või Washington, sest miks me arvame et Moskvas väljaõppe saanud inimene ajab Kremli asja, aga Washingtonis väljaõppe saanud inimene ajab eesti asja – ei aja – ta ajab USA globaalse eliidi asja.

Kogu selle jutu juures ei taha ma väita et Eesti peab homne päev NATOst lahkuma: toome eeskujuks taas Ungari kes on EL ja NATO liige. Ungari suudab ajada suveräänset poliitikat ning siin me näemegi et probleem on ennekõike inimestes, nende suhtumises suveräniteeti. Kas me tahame olla liitlaste sõjaväeline osakond kus laiutab kultuurimarksistlik ideoloogia, või suveräänne riik? Ega siin mud saagi teha, kui põlvkond põlvkonna järel väänata eestlase mentaliteedist välja alluva-peremehe suhet.

Puhtpraktiliselt on võimalik tõkestada kaitsevaldkonnas töötama inimesi kes on saanud väljaõppe välismaal. Samuti tuleb meilgi harjutada sisse komme, et valitsuse vahetusega, vahetub ka tippametnikkond nagu see toimub USA-s: vahetub President, vahetub väga suur hulk ametnike. Kas see on võimalik ka Eestis kus inimesi on vähe? Kuid kui toimub pidev vastutöötamine valitsusele mis soovib ajada teistsugust poliitikat kui seni on aetud nt siis kui valitsuses oli EKRE, tuleb inimesi ju väljavahetada. Lõpuks valib rahvas, nii vähe kui ta tegelikult riigivõimu teostab, poliitikud mitte ametnikud. 

 

Minu mõtted kriitikast mida tegi reformierakondlane lasteaia kohatasu kaotamise teemal

Reformierakond muretseb riigieelarve tulu pärast, EKRE muretseb inimeste heaolu pärast ning näeb konservatiivses sotsiaalpoliitikas suuremat tulu kui see, mis saavutatakse riigieelarve tasakaaluga. Kuusalu valla puhul ei saa rääkida eelarve miinusestgi mitte.

Augustikuisel Kuusalu vallavolikogu istungil võeti vastu eelnõu, mis vabastab lapsevanemad lasteaia kohatasu maksmise kohustusest. Senini oli lastevanemate osalustasu lasteaedades 36 eurot: 23 eurot moodustas kohatasu ja 13 eurot õppetasu. EKRE nimekirja valimislubaduse tõttu kaob alates 1. septembrist kohatasu, tingimusel et vähemalt üks lapsevanem on kantud valla elanike registrisse.

Opositsioonis olev reformierakondlasest volinik Maarja Metstak kritiseeris küsimuse raames antud eelnõud, et kuigi vähendatakse kohatasu siis suurendatakse õppevahendite maksumust: „Lisaks tuleb arvestada seda et lasteaialaps (sh) kahe vanema sissekirjutusega on vallale majanduslikult koormav mitte tulus. Kui me tänu sellele eelnõule saame lastevanemad valda sisse kirjutatama, kaob ära 5400 eurot lapse pealt kus tema lasteaia kulu on kinni makstud teise kohaliku omavalitsuse poolt ja samal ajal tekib meil täiendavat kulu selle ühe lapsevanema pealt.. (küsimus jätkus)“.

Esiteks ei vähendata kohatasu vaid kaotatakse selle kohustus lapsevanemale. Teiseks, Metstak tõi kriitikas ka välja et eelnõus ei mainita et õppevahendid lähevad kallimaks, kuid esmalt tuleb tähele panna et eelnõu mõte seisnes eelkõige lasteaia kohatasu kadumises, kuid mis peamine – õppevahendite hinnad tõusevad, sest Eesti on Kaja Kallase juhtimisel saavutanud euroala kõrgeima inflatsiooni, paistes silma ka terves maailmas. Teha kriitikat selle pinnalt et ühe käega annate ning teise käega võtate, on demagoogia – ja isegi kui õppevahendite tasu veidi suureneb – jääb 23 eurot rohkem ühes kuus lapsevanemale kätte, kui varem; seda olukorras, kus aastaga on piltlikult öeldes 100-st eurost järele jäänud 77 eurot.

Kolmandaks, tuleb tähele panna Metstaki tõdemust et lasteaialaps (sh) kahe vanema sissekirjutusega on vallale majanduslikult koormav mitte tulus. Jah! Puhtalt faktiliselt on see korrektne, sama korrektne et nt siin baseeruvad USA väed on võõrväed suveräänse riigi pinnal. Metstaki tõdemusest paistab välja üldine reformierakondlik hoiak, et inimene on eelarve jaoks mitte vastupidi. Reformierakond muretseb tulu pärast, EKRE muretseb inimeste heaolu pärast ning näeb konservatiivses sotsiaalpoliitikas suuremat tulu kui see, mis saavutatakse eelarve tasakaaluga. Kui me vaatame vallaeelarvet, on vallale saamata jääv tulu väike, kuid kasu pikemas perspektiivis suur. Kõlab mustvalgelt? Aga nii see juba on.

Minupoolne loosung valimisteks on: „Meie süda tuksub Eestile"

Minu meelest, see on hetkel vaid minu idee, võiks erakond välja minna peamõttega: „Meie süda tuksub Eestile!“

Eesti Konservatiivne Rahvaerakond kui kõiki liikmeid kaasav erakond, on valimiste lähenedes andnud võimaluse oma liikmetel pakkuda välja kõikki koondav lause, millega valimistele minna, ehk teisisõnu loosung. 2019. aasta RK-valimistele mindi peamõttega: „Eesti eest!“ ning seda oli võimalik kasutada erinevates variatsioonides nagu näiteks: „Eesti perede eest!“ või „Eesti majanduse eest!“. 2021a. KOV-valimistele mindi välja peamõttega: „Meie armastame Eestit!“.

Minu meelest, see on hetkel vaid minu idee, võiks erakond välja minna peamõttega: „Meie süda tuksub Eestile!“ Esiteks on see konkreetne ning kõike koondav rahvuslik juhtmõte. Teiseks saab seda kasutada erinevates variatsioonides nagu nt: „Meie süda tuksub eesti peredele“, „Meie süda tuksub eesti elektrile“, „Meie süda tuksub eesti kaitsevõimele“ jne. Kolmandaks, kujutan ma antud juhtlauset ette erakonna juhtide suus, valimisreklaamil ning erakonna jagataval valimisnännil.

Mitte et ma tulihingeliselt soovin erakonna omaltpoolt valimisteks peamõtet anda, aga täna viibisin ühes erilisel kohas, kus mul antud juhtmõte pähe torgatas. Võib ju filosofeerida et kas mitte „armastame“ ning „süda tuksub“ pole mitte samatähendusega, justkui keedaks sama suppi taas soojaks? Esiteks leian et need pole samatähendusega, teiseks ei vaeva suur valijaskond end mõttega, et mis oli ühe või teise erakonna valimisloosung eelmisel korral oli – loeb see mis hetkel aktuaalne on. Kolmandaks on minu väljapakutud peamõte, eelmistel valimistel kõlanud pealause laiendus - mitte vana supi üleskeetmine, vaid asjade paratamatu-normaalne kulg.

Lisaks soovin ma vältida sõna „loosung“, sest see sõna on saanud halvamaiguliseks, kuigi nii nagu iga asjaga, pole sõna „loosung“ halb, vaid halvaks teevad selle inimesed, antud juhul poliitikud. Seega ei pea me häbenema valimisjuhtmõtte väljatöötamist ja valimistel osalemist – EV on siiski parlamentaarne riik kus tahame või ei taha, mõjutavad meie elu erinevad erakonnad. Kas üks rahvuslik erakond peab loobuma valimiskampaaniast seetõttu et teised erakonnad seda teevad – EI! Loeb sisu, ja EKRE-l see sisu on.

 

POLIITLINE KARTELL SOOVIB LÕIGATA TAAS POLIITILIST PROFIITI

Vaadates mis tants käib Narva tanki ümber, tuletab see meelde 2007. aasta aprillimässu lugu. Justnimelt sellest kirjutan ma ka varsti ilmuvas teoses, kuid selle vahega, et aprillimässust kirjutamise ajal polnud narva tanki saaga veel käimas, ja nüüd on raamat toimetamise faasis. Aga küll teadlik lugeja oskab ise suurt pilti vaadata.

Aprillimässust kirjutasin seetõttu, et olin tollal sündmuste telepildis jälgija ning üks nendest kes langes propaganda ohvriks - esimene peatükk minu raamatust annab ülevaate sellest, mismoodi ma nö mudamülkast välja roomasin, ehk mismoodi sai minust kui küllapki ullikesest Reformierakonna fännist, teadlik EKRE inimene. 

Kuu aega on meedia vahutanud Narva tankist, justkui meelega kruvinud ühiskonnas pingeid ülesse. Tekivad küsimused: miks seisab või seisavad punamonumendid ikka veel avalikus kohas? Miks peab kampaaniat tanki teisaldamiseks tegema nüüd, mil valimisteni on jäänud pool aastat?

Esimese küsimuse vastuseks saab spekuleerida ja vähem-rohkem on see tõsi: punamonumendid jäeti kas saamatusest või lausa tahtlikult avalikesse kohtadesse eksponeerimiseks, et hiljem oleks võimalik ühiskonnas pingeid kruvida; üks ei välista teist, kuid selle tulemusel oleme olukorras, kus me praegu olema. 

Mina näen siin vaid kahte võimalust: a) tank tuleb teisaldada ruttu või õigemini tulnuks seda juba praeguseks teha b) tanki teisaldamine tuleb jätta aega, mil parlamendi valimised on juba möödas. Igasugune kampaania tegemine, tähtsatelt teemadelt tähelepanu kõrvalejuhtimine ning poliitilise profiidi lõikamine, on sigadus.

Kuidas teisaldati Lihula ausammas mis oli pühendatud eesti meestele kes sõdisid Eesti vabaduse eest II ilmasõjas? Üleöö, mingitki kampaaniat tegemata, lihtsalt võeti kätte ning tehti ära. Aga punamonumendi ümber käib tants. Muidugi saab inimene aru, et Lihula ausamba teisaldamine poleks kogunud laia toetust, vastupidi, Kanal2-es alustanud Reporter sai oma tegutsemise kolmandal päeval reportaaži sellest, kui äge vastuseis ausamba teisaldamisele oli. Punamonumentide teisaldamist toetab ilmselt lai elanikkond, kuid selle kaasabil on võimalik kruvida ühiskonnas pinget.

Ega soovigi väga palju siin kommenteerida: soovin lõpetada positiivselt. 2. septembril püstitatakse Lihulasse SAPTK eestvedamisel ning annetajate rahalisel toel, Tiit Madissonile ausammas ning portaal Uued uudised teatab, et samal päeval on plaan avada ka samas kohas, teisaldatud Lihula ausamba koopia: https://uueduudised.ee/uudis/eesti/ajaaken-on-avatud-ekre-toob-lihula-samba-tagasi/

Mul on plaan minna Lihulasse: elame näeme!

Kõik pole kaduv, Igavik ise ongi igavene

Foto: astronoomia.ee

Kujutagem ette kahte inimest tegemas suitsu ning end täisjoomas: üks ütleb teisele et miski pole igavene, kõik on kaduv! Suhtumine on säärane, et kuna miski pole igavene siis pole ka moraalil mõtet, sest kõik pidavat suhteline ning müüdav olema. Aga kas inimene annab endale aru, kui ebaloogiline on väide et miski pole igavene, sest kui inimene ütleb et miski pole igavene, siis ütleb ta ju seda, et miski siiski on igavene – see sama igavene ehk eesti keeles igavik ise.

Selle peale küsib juhmistunud inimene, et kas mitte igavik pole siis kaduv – ainult et igavik ei saa olla kaduv, sest siis poleks ta ju igavik. Igavik on võrdväärne kui mitte olemusühtne Jumalaga – tema kohta saab kasutada sõna ON – aga ta ometi on ning inimene kes tajub end ümbritsevat maailma igaviku perspektiivis, omab palju kvaliteetsemat elukvaliteeti kui juhmistunud inimene. Ma ilmselt ei liialda, kui ütlen, et minu mõttekäigu on mõni tark kunagi kirja pannud ning selle vaat et veel peenemalt seletanud, nii et seega ei saa ma omale vastu rinda taguda ja ütelda et ma mõtlesin midagi uut: inimene ei saa mõelda välja ühtegi uut asja, mida universumis pole.

Jutt pole mitte suitsetamise ega alkoholi tarvitamise mahategemisest, sest need pahet pidavat olema tarkadele – vaid olemise mõtestamisest. Inimene väidab et eluks pole palju vaja: kuid ometi ta ei saa ilma igapäevase suitsuta ning enese täisjoomata olla, neid inimesi on, eriti end ateistlikuks nimetavas ühiskonnas, palju. Meile meeldib salata lõuna-eurooplasi et need joovad igapäev veini ja teevad teab veel mida, ainult et säärast ühiskonda kus religioosne maailmapilt on peaolematu, leiab veel Põhja-Koreas. Meil ei mõisteta miks lõunamaine maffia end religiooniga sidunud on, seda peetakse kas Hollywoodi väljamõeldiseks või silmakirjalikkuseks – tegelikult on asi selles, et isegi kõige suuremal jätisel on kodunt kaasa antud religioosne maailmataju ning on irooniline kui maffia on truu Jumalale aga mitte riigikorrale, sest neid riigikordasid mis on ise kuritegelikud, on ajaloos olnud küll ja küll; tegelikult ei pea sellist kaugelt otsima.

Igaviku perspektiivis nägemine annab elule kvaliteedi. Küsigem endalt, mis jääb ning kui maapealne elu on põrgu, siis miks on vaja elada nii, et sa soovid taas siia tagasi tulla, miks on vaja elada maapealne elu põrguks?

 

Inimeseks olemise ideaal: vaimne rikkus, moraalne puhtus ja kehaline täius

Maadleja A. Abergi skulptuur Kolgas

Me ei tohi teha maha ideaali, sest selle käis viimati välja avalikult Nõukogude Liit b) avalikus ruumis peavad kummi reklaamide asemel domineerima kehalise vägevuse ideaal jne. Kas mitte pole ideaal nagu „Uus inimene, kelles harmooniliselt ühinevad vaimne rikkus, moraalne puhtus ja kehaline täius“, midagi täisliku, mille poole püüelda?

Nõukogude ajal levitas ideoloogiline propaganduur inimeseks olemise ideaali; kehtis üldine arusaam sellest, milline üks inimene peab olema – „Uus inimene, kelles harmooniliselt ühinevad vaimne rikkus, moraalne puhtus ja kehaline täius“. Peale kommunistliku režiimi metamorfoosi, pole uue inimese idee kuhugile kadunud: hoolivuse-armastuse tandemit on taas ideoloogiliseks relvaks, vaid selle erandiga, et ei toonitata niiväga vaimse rikkuse, moraalse puhtuse kui ka mitte kehalise täiuse ideaali – kapitalistlikus ühiskonnas oled sa konkurent tööturul, moraalsest puhtusest on saanud subjektivism ning kehalise täiuse asemel rõhutatakse äärmuseid: kord on hinnas end näljutada lasknud modellid, lähima kahe aasta jooksul on olnud märgata et ühiskonnas luua foon selleks et ka rasvunud inimestel lastakse olla sellised nagu nad on. Kapitalistlikus režiimis all loeb inimeste õnnetunne enam kui moraalne, vaimne või kehaline täius – kui inimene on õnnelik, siis on ta valmis tarbima.

Targemad on seletanud et Nõukogude riik polnud muud kui Revolutsiooni poolt kristliku Euroopa jäljendamine, olles uue ühiskonna loomiseks eelnevalt mitu sajandit ettevalmistus tööd teinud – võim on peamine mille üle võitlus käib: kahe mõõga omamine sh suutis Nõukogude Liit alates Stalini ajast edukalt kahte mõõka, mitukümmend aastat hoida – diktatuur ja religioosne tandem; vene ortodoksia hoidis pealtnäha ateistliku režiimi, elus, enne kui ei tea kust tulnud inimene ideaali kihva keeras.

Tegelikult loodi kujutluspilt ideaalsest inimest juba hellenlikul ajal (323 eKr – 30 pKr): skulptuuris hakati rõhutama inimisiku välimust, rõhuga tunnetel ja liikumises, filosoofias ei arutletud enam kodaniku vooruste üle, vaid kuidas maailmariigis ehk kaoses õnnelik olla ja saavutada hingerahu. Kõike seda püüdis ja jäljendaski edukalt mitte vaid Nõukogude Liit, vaid ka Saksmaa. Kunagi sai mainitud et keskajal ei tehtud masstoodangut, kõik pidi olema unikaalne – saatan on Jumala ahv, kes ei mõtle midagi uut, vaid teeb järele seda mis juba olemas on. Nüüd on sellest keskaja mentaalsusest saanud: vaimne vaesus, moraalne subjektivism ning kehaline nõrkus – kapitalism on suutnud teha seda milleks tema eelkäiad pole võimelised olnud. Ent ka siin ilmub välja inimene ei tea kust ning rikub uued ideaalid ära: me näeme taas korruptiivset inimest – ükski režiim pole suutnud arendada inimest nii kõrgele kui seda suutis teha keskaja kultuur. Kord kohtasin kommentaari, et kui keskaja inimene nii ideaalne oli, miks siis see ühiskond siiski alla hakkas käima – nüüd tasubki küsida kust tuleb Kurjus ning kas inimene polegi mitte oma loomuselt patune?

Katoliku kiriku apostellik administraator Eestis, P. Jourdan, on loengus ütelnud, et „Kurjus on Headuse puudumine“ – kurjus pole iseenesest miski, vaid see on nagu korratus, Korra puudumise tõttu. Seega on ühiskonna rahu püsimiseks tarvilikud Kord ja ideaalid sh aitab ideaal hoida Korda. Kas mitte pole ideaal nagu „Uus inimene, kelles harmooniliselt ühinevad vaimne rikkus, moraalne puhtus ja kehaline täius“, midagi täisliku, mille poole püüelda? Iseasi on see keda me uue inimese all mõistame, keda me omale arhetüübiks toome – kas see on Kristus kes kannatas oma kannatused lõpuni välja või mõni järeletehtud režiimi kangelane?

Jutu mõte on selles et a) me ei tohi teha maha ideaali, sest selle käis viimati välja avalikult Nõukogude Liit b) avalikus ruumis peavad kummi reklaamide asemel domineerima kehalise vägevuse ideaal jne.

KIRJASTUS ON VIIMASED 17 PÄEVA MINU RAAMATUT TOIMETANUD

 Kirjastaja usub et teos jõuab täiesti valmis augustikuus, mina isiklikult ootaksin septembri esimest poolt. Samuti olen valmis raamatupoes teost avalikult tutvustama.

Aasta esimeses pooles kirjutasin ühiskondlike probleeme käsitlevat teost „Doktriin – Poliitilises perifeerias“. Nagu alapealkiri viitab, on tegu vähemalt kaheosalise kirjutisega, mis ei tähenda et ma hakkaks teist osa juba sel või järgmine aasta kirjutama.

Juba teose kirjutamise teisel päeval (2021 detsember) tuli mul ületada väike takistus ning miks teose käsikiri jõudis alles siis kirjastusele kohale, kui ma olin suhelnud kirjastuse omanikuga telefoni teel ning saatnud käsikirja võõralt meiliaadressilt – igatahes tekitab see kahtlusi ja küsimusi, kust tõmmata piir juhuse ja sekkumise vahele. Aeg annab arutust; ühel hetkel olen astunud suurte poiste mängumaale, kus mängitakse ka suurte poiste reeglite järgi

Kirjastus kes annab välja justnimelt raamatuid mida iga kirjastus välja andma ei tõtta, oli käsikirjaga tutvudes kohe minu teosest huvitatud: alles üleeile uurisin, kirjutist on tänaseks viimased 17 päeva toimetatud. Juttu on nö vigade parandusest, mis on suurim tunnustus autorile, sest nukram oleks säärane olukord, kus kirjastaja laseb autoril kirja- ja faktivad ise parandada ning raamat lastakse kontrollimata ning autori ainurahastamisel trükki.

Teos on kolme osaline: esimeses osas annan ülevaate aastatest 2003 kuni 2018, suured sündmused mis eesti poliitikas toimusid ning kuidas ma näen neid tagantjärele. Teises osas annan ülevaate sotsiaalsetest probleemidest: mõnele probleemile pühendasin peatüki, mõne probleemi markeerin ära jutu sees. Kolmandas osas räägin riigivalitsemisest ning neljandat osa mis võiks puudutada majandust, pole .. ühest küljest puuduvad mul teadmised ja tahe majandusprobleeme lahata, neid puudutan ma kaudselt ka esimeses kolmes osas .. ja teiseks soovin ma sellega ütelda seda, et kultuurisõda mida peetakse väärtusküsimuste üle, mõjutab lõpuks ka majandust – majandus on kõige tulemus – „Mida te siis veel ootate“ küsin ma sellega.

Senini on olnud juttu 200-st raamatust, mina isiklikult tõstaksin selle numbri 300 raamatuni: juttu on olnud nii käsimüügist kui ka teose jõudmisest suurimate raamatukaupluste lettidele. Teos tuleb pehmeköiteline ning hinnanguliselt 100lk paksune. Kirjastus on varasemalt andnud välja ka mõningate raamatute kordustrükke, alati saab juurde trükkida. Tegu pole rahaliselt tulutoova projektiga. 

Kirjastaja usub et teos jõuab täiesti valmis augustikuus, mina isiklikult ootaksin septembri esimest poolt. Samuti olen valmis raamatupoes teost avalikult tutvustama, see oleks juba kasulik raamatupoele endile. 

Mitte et mul teise ja kolmanda osa puhul rääkides oleks vastav haridus: sotsioloogia või juriidiline, aga väärtusküsimuste temaatikas olen ma enam kodus, kui majandusküsimustes. 

KARMA OLEMASOLU MAINIDES TUNNISTAB INIMENE KA ABSOLUUTSET TÕDE

Inimene tunnistamaks karma olemasolu, tunnistab siiski, et eksisteerib absoluutne tõde, jumalik õiglus.

Eestlaste seas on levinud moesõnaks karma: sellega siis tõdetakse, et kõik tehtud halb mida inimene teeb, tuleb talle endile tagasi. Teisalt võib selle sõna kasutaja käest kuulda arvamust, et absoluutset tõde ei eksisteeri ning kõik on suhteline - on ka teadatuntud fakt, et füüsik Einstein püüdis alguses tõestada et kõik on suhteline, kuid hiljem pidi ta sellest teooeriast loobuma, sest sel puudus teaduslik alus. 

Niisiis on termin kõik on suhteline ideoloogiline, ajupesu mis külvab segadust, rääkides endile eriaegadel vastu: nt koledused mis 20. sajandil tehti, sobivad nüüd nö demokraatlike riikide argipäeva - kõik olevat ju suhteline!

On loogiline et inimene tunnistamaks karma olemasolu, tunnistab siiski, et eksisteerib absoluutne tõde, jumalik õiglus. Aga nimetagem seda kuidas tahes, mõte jääb samaks.
 

ÜRITAME ELADA NII, ET "OMA ARVAMUS" OLEKS TEISEJÄRGULINE

Õpetajate Maja

Kui inimesel puudub vundament, see Suur Asi millest lähtuda, siis ekslebki ta arvamuste meres: subjektivism – et kõik on suhteline – kes enam karjub ja oma arvamust avaldab, selle võim valitseb. Aga absoluuti see ei kõiguta: arvamused kaovad, igavik ja lõpmatus jäävad. Kas inimene soovib elada vaid arvates, või tajuda enamat, kübetki rohke teadmisi?

Eelmine kord kirjutasin et paarissuhtes olevad inimesed saavad teineteise kohta ütelda „minu mees/naine“, ilma et sel puudub egoistlik element. Mis aga puutub oma arvamuse avaldamisse, siis siin on enesekeskne element enam sees, kui seda on paarisuhte juures. Vähemalt ei peaks inimene laitma kedagi kes nimetab kaaslast sõnaga „minu“, aga samal ajal ülistab ta nii enda kui ka teiste arvamusvabadust.

Maailmavaade on üks kindel positsioon kust inimene tajub end ümbritsevat maailma, kuid see pole kunagi terviklik ega otsigi lõpmatust, enamjaolt on tegu kollektiivse tegevusega. Seda annab võrrelda majaplaaniga: inimesel on seisukoht et just üks osa majast on see õige – selles suhtes on tegu hereesiaga, sest lähtutakse justnimelt nt katusest, kuigi majal on ka vundament, seinad jne. Oma arvamus on aga justkui selle maja üks tilluke mutrike, millest tegelikult palju ei sõltu – iga maja detail on eraldi võetuna eriline, nad moodustavad terviku, kui igaüks üksikuna, ei suuda mõjutada maja püsima jäämist. Nõnda on ka inimestega: igaühel on oma isiklik arvamus, igaüks lähtub endast, kuid tegelikult ei mõjuta see suurt pilti.

On õige küsimus, et miks meil peetakse Arvamusfestivali mitte aga Teadmiste festivali – miks poliitikutelt küsitakse mida nad arvavad, aga mitte seda, mida nad teavad. Meediaväljaannetes domineerib arvamusrubriik: inimene kes teab, avastab ühel päeval et ta on arvamust avaldanud – kuigi tegelikult andis ta edasi teadmisi.

Arvamuste paljusus on teadlik ühiskonna atomiseerimisprotsess: mida rohkem on arvamusi, seda enam on tülisid, mida enam on tülisid, seda enam on võimalik erinevaid tülitsevaid osapooli suunata, nendega manipuleerida ning valitseda. Kas on tõesti oluline, et meil oleks palju erinevaid arvamusi, tänu millele saame teineteisel piltlikult öeldes, silmi peast kiskuda - kellele see kasulik on? Võiks isegi ütelda et manipuleeritud arvamus ja üksikisiku vaba tahe on teineteisele vastandid.

Millest siis lähtuda? Lähtuma peab sellest mis ON – igaviku ja lõpmatuse tunnetamine on arvamuste ülene, puuduvad inimlikud emotsioonid. Selle sees mis ON, valitseb absoluutne tõde, objektiivsus – kõik see mis on ülene – Algus ja Ots – püramiidi ülemine tipp. Sealt saame liikuda allapoole: kõik mis planeedil Maa toimub, on lokaalne, kohalik, selle objektiivse reaalsuse sees. Räägitakse et meie tsivilisatsioon on järjekorras viies: ajalooline praktika, Traditsioon on see millele meie esivanemad on toetunud – teadmised pärinevad minevikust, need seletavad oleviku ning ehitavad tuleviku.

Mida teha miljonite arvamustega? Inimene saab rääkida millestki: a) läbi enda kogemuse b) üleüldiselt, tajudes lõpmatust ning mitte minnes isiklikuks. Arvamus on aga isiklik, kuid inimene pole saar meres, vaid sotsiaalne olend – seega võitleb ta igapäev, otsib arvamuste ülest teadmist. Kui inimesel puudub vundament, see Suur Asi millest lähtuda, siis ekslebki ta arvamuste meres: subjektivism – et kõik on suhteline – kes enam karjub ja oma arvamust avaldab, selle võim valitseb. Aga absoluuti see ei kõiguta: arvamused kaovad, igavik ja lõpmatus jäävad. Kas inimene soovib elada vaid arvates, või tajuda enamat, kübetki rohke teadmisi?

Oluline pole mida üks või teine arvab, vaid see, mida üks või teine teab – seega peaks oma arvamus jääma teisejärguliseks. 

 

KELLEGI „MINU OMA“ EI TÄHENDA VEEL TEMA OMAMIST, VAID..

Foto: Postimees Naine / Google.ee

On avaldatud seisukoht, et tänapäeval käib armastus rahakoti kaudu - aga mis armastusest me siin räägime. Kas enda peenrahaks tegemine või selle peenraha kulutamine, on armastuse akt?Kasutades oma paarilise puhul sõna „minu“, ei tähenda et sa omad teda kui objekti, vaid sa kannad vastutust selle paarisuhte ees, mõlemad kannavad võrdväärset vastutust.

On avaldatud seisukoht, et keegi ei saa olla (päriselt)kellegi oma ning üks paarisuhte osapool ei saa keelata teisel leidmast omale seltsiline, kellega mõnusasti aega veeta. Kõik on põhimõtteliselt õige, kuid siin tuleb vaadelda omamise erinevat tähendust, küsida millel rajaneb paarisuhe ning kuhu kaob vastutuse ja pühendumise printsiip?

Mõiste „minu oma“ võib kanda endas äärmiselt egoistliku tähendust, kuid see võib ka tähendada vastutuse kandmist ning kangelasliku eneseohverdamise printsiipi. Tänapäeval on need mõisted peapeale pööratud – vastutuse võtmine ning pühendumine on ristitud egoismiks kuid loobumine pingutamisest kvaliteetse paarissuhte nimel ning liiderdamine tähendab tingimata vabadust ning teise inimesega arvestamist, sest pole aus kui sa teist inimest enda külge seod.

On avaldatud seisukohta, et inimene võib olla suhtes enam kui ühe paarilisega ning kui see on põhipaarilisega kokkulepitud, siis polevatki see petmine. Põhimõtteliselt on see õige, ent siin tasub küsida, mis on selle inimese hinnaks kes mitut paarilist peab, või kui väärtuslikuks peab see põhipaariline oma kaaspaarilist?

On selge et inimene, eriti kui tegu on meesterahvaga ja ta lepib olukorraga et tema paariline peab veel lisakaaslast, siis pole küsimus niivõrd paarilise kvaliteedis, vaid mehe enda kvaliteedis, sest mees on traditsiooniliselt perekonna peana ka suurema vastutuse kandja kui seda on teine osapool. Aga ka mehe kaaslasel lasub vastutus: tavaliselt on nii et kui sa üritad ütelda et naine on süüdi – siis oled šovinist – kui sa ütled et naine pole süüdi sest mehel lasub suurem vastutus – siis oled sa ikkagi šovinist. Tegelikult lasub naisel samaväärne vastutus nagu mehel, tehes ta ka vastutavaks, kuid mitte ilmtingimata süüdlaseks.

On ka tõsi et paariline ei pea kaaspaarilist maha lööma, kui teine on teda teisega füüsiliselt petnud – kuid siin tuleb arvestada, et keha ja hing on paratamatus seoses, tehes kurja füüsiliselt, teed kurja ka vaimselt, ja vastupidi. Põhimõtteliselt polegi vaimsel ning füüsilisel maailmal vahet: üks on lihtsalt jäme, teine peen.

Loomulikult on ka olukordi kus inimesed on juba lahku kasvanud ning paarisuhte osapool leiab omale teise – sel juhul ollaksegi juba sisuliselt lahku mindud. Kui aga tegu on püsivalt kolmik-neliksuhtega, siis ei saa seda kuidagi armastuse aktiks nimetada, veel vähem perekonnaks. 

On avaldatud seisukoht, et tänapäeval käib armastus rahakoti kaudu - aga mis armastusest me siin räägime. Kas enda peenrahaks tegemine või selle peenraha kulutamine, on armastuse akt?

Kasutades oma paarilise puhul sõna „minu“, ei tähenda et sa omad teda kui objekti, vaid sa kannad vastutust selle paarisuhte ees, mõlemad kannavad võrdväärset vastutust. Sama on ka lastega: sa ei oma neid kui objekte, vaid sa kannad vanemliku vastutust – sellest loogikast lähtudes, on igasugune abort välistatud, sest kuidas sa saad kedagi kes pole sinu oma, tappa?

Peaminister Kaja Kallas nimetab Vabariigi Valitsust sõnaga „minu Valitsus“. Tegelikult pole probleem see et Kallas kasutab sõna „minu“, vaid see, et ta ei kanna mitte kuidagi peaministri rolli välja – tema jaoks ongi Valitsus, halvas mõtte, tema oma. See on äärmiselt ohtlik.