Tegelen erinevate asjadega ..

25. jaanuaril täitus 2 kuud ajast, mis petitsioon "Umbusaldame peaminister Kaja Kallast" jõudis Riigikogu põhiseaduskomisjoni. Kindlasti pole ma antud ühispöördumist unustanud ning lähiajal tuletan ma selle menetlemist Komisjoni esimehele meelde. Kuna ma ei tunne komisjoni siseelu ja petitsiooni arutamiseks on aega 117 päeva ning vahepeal oli võimalus et Valitsus sootuks tagasi astub - siis pole ma seni ajani omapoolset meeldetuletust teinud.

Mida ma aga vahepeal teinud olen? Alustasin juba jõulueelsel ajal projektiga, millega ma töötan iga päevaselt ning mis saab avalikuks 2022a. teises pooles. Samuti olen sunnitud alustama uue petitsiooniga, sest parlamenti on tulemas seaduseelnõu, mis tekitab palju küsimusi. 

Osalesin EKRE suurel meeleavaldusel ning korra olen käinud ka piketil, mida korraldab SAPTK igal neljapäeval Stenbocki maja ees.

Kohalikus poliitikas toimub igapäevane valitsemine ning ma olen teinud kaastööd valimislubaduste realiseerimiseks, mis pole ka eriline saladus, sest aktiivne olen ma juba varasemalt olnud: ka sellest täpsemalt siis, kui selleks õige aeg käes on. Meenutuseks: jäin napilt volikogust välja ning hetkel ma üheski volikogu komisjoni töös ei osale, selleks puudus vajadus.

Soovin oma toetajatele head talvejätku!

 

Vikerkaarelipu sümboli tähendusest

Väga paljud tegelikult ei tea, et vikerkaarelipp sümboliseerib madalat kirge, mis kanaliseeritult annab rahvastele uut järelkasvu kuid päästes valla seksuaalhulluse nagu taotleb Revolutsioon, pärsib too madala kire avalikus tänavapildis liputamine, selle poliitiline-riiklik ekspluateerimine tulevaste, tervete põlvkondade järelkasvu. Sümbol ise on juba perversne vili ja säärasest viljast head puud ei kasva.

 

LGBT Ühing on ühes pealinna kaubanduskeskuses üles seadnud aktsiooni, mis juhib tähelepanu seksuaalvähemuste tagakiusamise vastu haridusasutustes. „Õpetajad räägivad tihti tunnivälisel ajal LGBT inimestest halvasti, nimetades neid pervertideks..“ on kirjas ühel hipstertüüpi taiesel.

Ma leian et haridusasutuse ülesanne on eelkõige noorte kasvatamine, andes neile objektiivne maailmapilt, kuid seksuaalharidus ei tohiks üldse kooliprogrammis esineda: see lükkab ebaküpse noore täiskasvanute maailma, nõnda et temaga on lihtne manipuleerida. Või kas arhailisel ajal kui noor ei puutunud kokku antud teemaga, sündis vähem lapsi? Pigem sünnib nüüd vähem lapsi.

Aastalt-aastasse on koolidesse sisse imbumas, kõigepealt tagasihoidlik homoideoloogia, siis juba minnakse agressiivsemaks ning jõutakse soovahetus propageerimiseni nagu nt, Kanadas.

LGBT Ühingu puhul on tegu puukorganisatsiooniga: alguses loodi ta MTÜ-na, kuid alates 2013. aastast on seda üha suuremate summadega riigieelarvest nuumatud; võltskodanikuühendus ja see pole Eestis ainuke.

 

Mis sümboliseerib vikerkaarelipp?

Inimese kehal on seitse energiakeskust: juurtšakra, sakraaltšakra, päikesepõimik, südametšakra, kurgutsakra, kolmas silm ja kroontšakra.

Vana Testamendi aegadest teame et juudi poisslapsed tuli lõigata ümber just kaheksandal päeval. Inimene kes arvab et ümberlõikus toimus pelgalt hügieeni tõttu, võiks küsida et miks just kaheksandal päeval?

 

Vaimulik-mediavist Einar Laigna selgitab avalikus loengus, et kaheksandaks päevaks on inimesel arenenud välja kolm esimest tšakrat ning ümberlõikamine suleb võimaluse et ülejäänud viis tšakrat avaneksid sh südametšakra ja kolmas silm. On märkimisväärne et leviidid ehk juudipreesterkonna poisslapsi ümber ei lõigata, küsigem miks?

Kuna vanasti kehtis maailmas patriarhaalne kord, siis võis naistel julgelt tšakrad avatud olla, neid nagunii võimu juurde ei lastud. Ja nüüd küsigem, kuidas on siis moslemite või kristlastega, neid ju ümber ei lõigata?

Vikerkaarelipu ülemine värv on punane, mis sümboliseerib elu edasiandmise atribuutikat ehk juurtšakrat, lipu alumine värv on violetne, mis sümboliseerib mõistust ehk kroontšakrat. Selle sümboolse žestiga on kõik üteldud: alla poolne vöökoht valitsegu mõistuse üle. Kui me näeme tänavapildis noori kes kannavad vikerkaarelipu värvides käekotti, siis tekib küsimus, kas too noor või selle vanemad teavad mis sümboolikat nende laps kannab? Olete ehk märganud mõnda punase juuksetutiga lesbilist?

Moslemi meeste puhul on selge: islam elab meie mõistes keskajas ning nagu keskaegne Euroopa, on meessugu oma parimas elujõus – katsuge te moslemile LGBT propagandat teha, aga õhtumaa inimene on mastaapse, sajandeid juurutatud ajupesu tulemusel hereetikuks muudetud. Muidugi ei tohi kunagi üldistada.

 

Aga siisiki paljud tegelikult ei tea, et vikerkaarelipp sümboliseerib madalat kirge, mis kanaliseeritult annab rahvastele uut järelkasvu kuid päästes valla seksuaalhulluse nagu taotleb Revolutsioon, pärsib too madala kire avalikus tänavapildis liputamine, selle poliitiline ekspluateerimine tulevaste, tervete põlvekondade sündi. Sümbol ise on juba perversne vili ja säärasest viljast head puud ei kasva. 

Lahendus? Pöörakem oma lipp õigetpidi!

Saadetud väljaandele Wõrumaa Teataja ja Õhtuleht

Ma olen valmis seisma ka suitsetajate õiguste eest

Mina näen siin printsipiaalset õigust ka suitsetajatel käia talle mõeldud toitlustusasutuses ning laua taga suitsu teha – kogu oma „ilus“ – miks me teda peaksime diskrimineerima? 

Ma pole suitsetaja: oma suitsetamise eksperimendi lõpetasin ma 13-aastaselt, pärast 2 kuu pikkust suitsetamise perioodi. Ja vaadates tänaseid hindu suitsupakile, on see ahastusse panev millise sõltuvuse küüsis väga paljud on. 

Pärast seda kui Eesti liideti Euroopa Liiduga, või juba varemgi selle tõttu et riigiisad määrasid Eestile sellise suuna – keelati toitlustusasutuste kinnises ruumis suitsetamine ära; laua taga sigareti tõmbamine pole enam nö OK ning selle tegevuse läbiviimiseks peab olema eraldi ruum või reeglina saab suitsetamist teostada õue alal. 

Ma pole seadusega tuttav, aga minu arusaamakohaselt võib luua baari mis mõeldud just suitsetajatele; suitsetajate baar. Kui ma antud ideest oma tuttavale rääkisin, siis ta nimetas seda diskrimineerimiseks nende suhtes, kes on mittesuitsetajad – tuttav oli suitsetaja, mina mitte. Mul, kes ma olen mittesuitsetaja, tekkis kohe suitsetajast tuttavale vastuväide: need on suitsetajad, tahavad ju ka „vabalt siseruumis istuda ning suitsetada“ ja neil peab olema selleks õigus. 

Kuidas me saame mitte diskrimineerida ühte, aga diskrimineerida teist? 

Kõik on juhuslik: see et universum tekkis, on juhus, see et inimene tekkis, on juhus, see et aeg-ajalt tekivad revolutsioonid, on kõik juhuslik ning Tõde pole ja me elame ju helgel 21. sajandil mil kõik muudkui iseenesest areneb ning inimesed saavutavad põlvkonna pärast võrdsuse. Loodan et lugeja mõistab, et tegu on minupoolse sarkasmiga.

Suitsetamine on tegevus mis pole tugevalt ideoloogiline ega ühiskonda lõhestav tegevus, kuid selle viimine „humaansele tasemele“ ehk anname suitsetajatele õigused oma tegevust rahulikult teha, ilma et kõrvalt vaataja näeb selle kahjulikkust, on minu hinnangul selle tegevuse ilustamine. Me viisime suitsetajad oma silma alt minema, selleks et mitte näha nende tegevust, kuid nad teevad seda ikka. Õnneks on siiski näha et suitsetamisest loobumine on kasvutrendis ja üha rohke jätavad selle tegevuse maha.

Mis aga puutub nö suitsetajatele mõeldud baare, siis mina näen siin printsipiaalset õigust ka suitsetajatel käia talle mõeldud toitlustusasutuses ning laua taga suitsu teha – kogu oma „ilus“ – miks me teda peaksime diskrimineerima? 

 

KAS ME OLEME PIISAVALT SOLIDAARSED?

Foto: 

Elektrienergia on vara, mida riik ei tohi müüja, vaid seda saab maksustada; neil on suur vahe. Riik peab oleme suuteline tootma ise elektrit, milleks Eesti ju ka suuteline on, ärme seda unusta ning selle tarbimiselt korjatav maks peab olema solidaarne ka miinimum sissetulekuga inimesele. 

9. jaanuaril oli eetris raadiosaade, milles EKRE esimees Martin Helme tegi elektriteenuse tarbijatele üleskutse, jätta riigifirmale Eesti Energia möödunud kui ka paari järgmise kuu arved tasumata, eesmärgiga tekitata riigile hinnašokk: „Kui üks inimene jätab arve maksmata, siis see EE ei hirmuta, kui tuhat inimest või enam inimest jätab arve maksmata, siis see paneb energia varustaja juba mõtlema; teisiti me Valitsusele aru pähe ei pane“ kommenteerib Martin selgituses TV3-le.

Minu arvates oli tehtud üleskutse läbi mõtlemata ja vaatepunkt sellele on tõdemus, et eesti rahvas pole piisavalt homogeenne rahvas ning kui mitte arvestada vahepealset vabadussõjalaste populaarsust 1933-34, siis on Vabariigi ajal elanud eestlane olnud alati rahvana subpassionaarne, kelle tõsisemaks tunnuseks on tõrjuv hoiak oma juhi suhtes.

Vabadusvõitleja T. Madisson ütles oma hilisemas elus, et kui nõukogude võim osanuks 1980-ndatel toota teksasid ja värvilisi nätse; kui majandusolukord poleks olnud säärane nagu ta tollal oli – siis oleks laulva revolutsiooni nime all toimunud vabaduse püüd väga tõenäoliselt olemata olnud. Kas me tõesti usume, et tuhanded eestlased riskivad elektriarvete maksmise jätmisega, selleks et Valitsust mõjutada?

Hispaanias või Kreekas tuleks rahvas säärase üleskutsega kaasa, tänase Valitsuse vastu oleks üles tõstetud mitte lihtsalt rahumeelne meeleavaldus, vaid tõsisemad aktsioonid nagu nt see mis Helme välja pakub, aga suuremas mahus. Küll aga on eestlane mõõdukas põhjamaalane ning sellelt on raske oodata, et ta valitsuse poliitika vastu nii tõsiseid samme ette võtab, kui arvate maksmine või oma äri pankroti laskmine: isegi siis, kui on teada et ega Eesti Energia tema kodu kohe elektrist ilma jäta. Kohvikupidaja Elvis Brauer ja paar teist ettevõtjat küll oma äriga riskivad, kuid kus on ülejäänud mass?

Mina näen et Riik deklareeris ammusel ajal Eesti Energia ettevõtteks ning siis loodi suhtumine et riik ei saa ettevõtlust reguleerida. Aga miks me arvame et elektrienergia on asi mida riik oma elanikele müüma peab?

Vähemalt elektrienergia on vara, mida riik ei tohi müüja, vaid seda saab maksustada; neil on suur vahe. Riik peab oleme suuteline tootma ise elektrit, milleks Eesti ju ka suuteline on, ärme seda unusta ning selle tarbimiselt korjatav maks peab olema solidaarne ka miinimum sissetulekuga inimesele. See on poliitiline otsus, prioriteedi küsimus antud valdkonnas. 

Ilmunud paberväljaandes Wõrumaa Teataja: 18. jaanuar  

Ilmunud paber- ja veebiväljaandes Lõuna-Eesti Postimees: 19. jaanuar

 ERR, Eesti Päevaleht ja Õhtuleht jätsid loo avaldamata

Neli luuletust

Vaade pealinna kõrghoonest

Lasen kõlada luuletustel, mis avaldatud esmakordselt 2012. aastal ilmunud luuleraamatus.

Oodates

Loominguline kriis ja väikesed prügikastid

pikad hommikud ja väikesed kohvitassid

rahutud ööd ja lahjad unetabletid

hallid õhtud ja jamad telepaketid

Kõnnin tühje tänavaid kui väljas sajab lund

su tulekuni nädalaid lennujaama minna tung

sind nii oodates mul ei tule und

su nime ohates õitseb armupung.

Uni

Tahan olla uni mis sind öösel võtab

tahan olla uni mis sind päevaks jätab

tahan olla uni mis tungib sulle silma

Tahan olla uni mis ei jäta sind ilma

tahan olla uni mis puhkust jagab

tahan olla uni kui veel magad.

Midagi enamat

Elus on enamat kui Volvo, midagi palju-palju enamat

elus on enamat kui Volvo, midagi palju rohkem kenamat.

elus on enamat kui Volvo midagi suurel hulgal paremat

elus on enamat kui Volvo, ma ootan sind keset tänavat.

elus on enamat kui Volvo, tajun huultelt tunnet, palavat.

elus on enamat kui Volvo, koos alustatud uut nädalat.

Üks masin

Mul keldris seisab üks masin

ta peale kogunend tolmu,

tema seis on päris kasin

ta on tüdinend ning solvund

Mul keldris seisab üks masin

tema toodanguks pole vein

ta pihta püssist lasin

talle osaks saab vaid lein.

Mul keldris seisab üks masin

ta ootab et sa tuleks

tema olukord on üsna kasin

ta tahab kurta mis tal mureks

Ja ta tõuseb, fööniks tuhast

lootes leida armastust-puhast.