ME EI TOHI LOOVUTADA PEALINNA TULNUKATELE

Illustratsioon: portaal Objektiivis ilmunud artikkel

Ma tahan elada riigis kus pealinn on eesti keelne linn, kus vanamemm ei pea pirukat avalikus kohas nosima, vaid saab teha seda kohvikus – et eesti inimene ei pea lugema sente või ootama hirmuga mida toob 2022/23a. talv. AS Eesti Vabariigis aga toimub suurema osa elanike sihilik vaeseks tegemine sh selle elanikkonna globaliseerimine: tulnukatega üle ujutamine – sest erakonnad kes immigratsiooni soodustavad, vahet pole kas vahetusõpilase või sõjapõgeniku sildi alla, loodavad endale nõndaviisi uusi valijaid saada. Tuleme tagasi sinna Rapla lähedele ja sõidame Märjamaale või Lihulasse: me ei näe seda mida näeme pealinnas. See on Eesti. Ja et me kõik soovime et ka Tallinn oleks ennekõike eestlaste linn, mitte kus sissekirjutust omavatel tulnukatel on õigus osaleda KOV-valimistel

Hiljuti sõitsin Lihulasse Tiit Madissonile ausamba avamisele, kui mulle meenus millele ma väikse lapsena koos oma perega tunnistajaks olin: Rapla lähedal maantee äärsel heinaniidul lendles õhtupimeduses tundmatu objekt. Mõtlesin et vähemalt korra elus olen Maavälise eluga kokku puutunud, kui muidugi tegu polnud maist päritolu lennuaparaadiga – kuid siis plahvatas mu peas mõte et tulnukaid kohtab AS Eesti Vabariigis pigem pealinnas, kui mõnes hõredamalt asustatud eesti paigas. On ju tulnukas, mujalt saabunud võõras.

Kellelegi pole enam uudis et Tallinnast on saanud multikultuurne, kaks-kolmkeelne linn, kus inimeste vahael vuravad Bolti rattad, sõiduteedel sõidavad Bolti autod, neeger on endale siia juured alla ajanud – kõndides tänaval käed taskus justkui poleks tal kuhugile kiiret või tehes jõusaalis trenni, kaubanduskeskustes domineerib slaavi temperament või angloameerika tarbimiskultuur ning ääretult väheseks on jäänud soomlasi. Kogu selle segasummasuvila keskel leidub mõni vikerkaare sümboolika kasutaja ning eesti keelt kõnelev vanamammi; viimase käest sooviks hirmasti küsida, et kas me sellist Eestit tahtsimegi?

Ma parafraseerin Martin Helme 1. septembril Riigikogu suures saalis maha peetud sõnavõttu energia teemal kui ütlen, et globaliseeruv Tallinn on pikalt planeeritud poliitiliste utoopiate elluviimise tulemus, multikultuursus on immigratsioonireeglite lõdvendamise tulemus ning Kõik me saame aru, et Ukraina sõda ning Venemaa (ja USA) geostrateegilised mängud veelgi võimendavad seda halba trendi, aga ta ainult võimendab seda. Sest ettevalmistustöö ühetaolise, nö võrdse maailma ehitamiseks sai alguse juba palju varem. Jah! Justnimelt ühetaoline, sest maailmas kus kõik rahvad ja kultuurid elavad segamini koos, pole eriliselt rikastatud maailm, vaid eriliselt ühetaoline maailm, kus esimeseks kannatajaks on Tõde.

Öeldakse et neeger on lihtsalt inimene, kuid ma vaidleksin vastu – neeger pole lihtsalt inimene: tal on kindel etniline-kultuuriline taust ning teda ei saa pidada eestlaseks. Nõnda on venelase, ukrainlase kui ükskõik mis rahvuse esindajaga. Rassism on see kui ei austata inimelu, kui sündimust soovitakse regulleerida kontratseptiivide, abordi või eutanaasiaga – juhtub et liberaalidel läheb immigratsioonipoliitika käest ära, võetakse kasutusele nö humaansed meetmed teatud ühiskonna grupi viljatuks tegemiseks, rääkides maailma kontekstis: eile juut, täna valge kuid homme tundub et muslim segab homoagendat, seega tuleb hakata muslimi kogukonda nagu umbrohtu hävitama – just nii silmakirjalik see liberaaldemokraatia on. Rassistlik pole aga see kui mõistame et muslim ei soovigi sulanduda vikerkaaresümboolikat kummardavasse kogukonda ning kui muslimi kogukond saavutab jõulise ülekaalu, siis murrab ta etnilise rahva põlvili. Jah, me võime ütelda et Eestis annab tooni sisseränne endistest NL riikidest, kuid sellegipoolest, tegu pole selle rahvaga, kellele Eesti Vabariik loodi.

Euroopa Liitu astumine, olukorras kus ligi 40% hääleõiguslikest kodanikest ütles oma JAH-sõna, tähendas ühtlasi Trooja hobuse sisselaskmist etnilisele kodumaale kui ka iseseisvuse taastanud Eesti Vabariigi seadusandlusesse. Mitte justkui, vaid tegelikult ongi tulnukad kui mujalt saabunud bioloogilised olendid meie rahvusliku kapitali kallal. Seda kõike aga ei sünniks meie slime all, kui moonakatest kaasmaalased oleks õigel ajal julgeolekustrukuuridest kõrvaldatud ning korruptiivne vaim poleks võimule pääsenud. Kõik need Kallased-Ansipid ja Pihlid-Sinisalud, tulnuks riiklikest struktuuridest eemal hoida või hiljemalt nende tegevusele piir seada ning Madissonidele võimalus anda.

Mul pole põhimõtteliselt selle vastu midagi kui neeger tunneb end pealinnas koduselt, samuti võin ma enda tarbeks tarvitada vene tatart või fluoriidivaba hambapastat. Küll aga on mul kurb vaadata kui vanamemm peab pargis pirukat nosima, neeger sõidab Bolti ja venekeelne nö ukrainlane arvab et ta võib siin endale juured alla ajada, sest tema väiksel territooriumil tema kodumaa pinnal käib sõjategevus. Miks peab see vanamemm pirukat tänaval nosima?

Ma tahan elada riigis kus pealinn on eesti keelne linn, kus vanamemm ei pea pirukat avalikus kohas nosima, vaid saab teha seda kohvikus – et eesti inimene ei pea lugema sente või ootama hirmuga mida toob 2022/23a. talv. AS Eesti Vabariigis aga toimub suurema osa elanike sihilik vaeseks tegemine sh selle elanikkonna globaliseerimine: tulnukatega üle ujutamine – sest erakonnad kes immigratsiooni soodustavad, vahet pole kas vahetusõpilase või sõjapõgeniku sildi alla, loodavad endale nõndaviisi uusi valijaid saada.

Tuleme tagasi sinna Rapla lähedele ja sõidame Märjamaale või Lihulasse: me ei näe seda mida näeme pealinnas. See on Eesti. Ja et me kõik soovime et ka Tallinn oleks ennekõike eestlaste linn, mitte kus sissekirjutust omavatel tulnukatel on õigus osaleda KOV-valimistel.

 Ilmunud portaalis Uued uudised

 

KELLE HUVE ESINDAB VÄLISMAAL SÕJALISE KOOLITUSE SAANUD, KAITSEVALDKONNAS TÖÖTAV AMETNIK?

Olemuselt pole vahet kas see on Moskva või Washington, sest miks me arvame et Moskvas väljaõppe saanud inimene ajab Kremli asja, aga Washingtonis väljaõppe saanud inimene ajab eesti asja – ei aja – ta ajab USA globaalse eliidi asja.

Seoses tipametniku Meelis Oidsalu vilepuhumisega, kus ta ei rääkis seda mida paljud ka teavad: Eesti ametnike koorekihist on moodustunud ringkaitse ja tavaks on ringkäendus – on põhjust küsida, kelle huve esindab kaitsevaldkonnas töötav ametnik kes on saanud koolituse välismaal. Kujutagem ette kui tuleb välja et mõni Kaitseministeeriumi või KAPO ametnik on saanud koolituse Moskvas – aga see et mitmed kaitsevaldkonnas töötavad ametnikud saavad koolituse USA-s, on mitte vaid normaalne, vaid vaat et paratamatu.

Mikk Marran: On läbinud USA (National Defence University) rahvusliku ressursi strateegia eriala magistriõppe. Aastatel 2011 kuni 2015 oli ta Kaitseministeeriumi kanstler, suundudes seejärel tööle Välisluureameti peadirektori kohale. Tema töökoht pidi lõppematähtajalise lepingu alusel selle aasta 1. Novembril, kuid augustis selgus, et mees teeb karjääri valikul kannapöörde ning temast sai värske RMK juhataja, hakkates saama 11 500 euro suurust kuupalka.

On küsimusi mida riiklikult rahastatud peavooluajakirjandus ei küsi, kuigi ilma Oidsalu vilepuhumisetagi on selge, et süvariik tahab enne korralisi RK-valimisi teha endale soodsad vangerdused, et juhul kui poliitilised tuuled muutuvad, jäävad neile soodsad inimesed mõjukatele ametipostidele alles. See ongi püsiriigi ja süvariigi koostöö. Sellest on rääkinud ka hiljuti ja põhjalikumalt Helmed, EKRE naised kui ka Varro ja Markus saates Fookus.

Meelis Oidsalu: Teatrikriitikuna alustanud mees on läbinud 2008–2009 Balti Kaitsekolledžis kõrgemad juhtimiskursused, 2012–2014 magistriõpingud USA Maaväe Sõjakolledžis (US Army War College) strateegiliste uuringute alal. Aastatel 2015 kuni 2021 töötas mees Kaitseministeeriumi asekanstlerina.

Nüüd aga näeme kuidas suureks paisunud ametnikonna koorekhis tekkinud tülid jõudsid ajakirjandusse. Oidsalu vilepuhumine ajas aga tema kolleegid ringkaitsesse, mis tõestab aga suurepäraselt et tippametnikonnas kehtib karjaseadus. https://www.err.ee/1608691693/meelis-oidsalu-mis-oli-valisluurejuhi-lahkumise-tegelik-pohjus

Jonatan Vseviov: lõpetas 2004. aastal Tartu Ülikooli politoloogia erialal ning omandas seejärel magistrikraadi kiitusega (cum laude) Georgetowni Ülikoolis julgeoleku-uuringute erialal. Aastatel 2004 kuni 2005 töötas ta Välisministeeriumi poliitika planeerimise osakonna atašeena. Lõpetanud ajateenistuse, liikus ta edasi tööle poliitikadiplomaadiks Eesti suursaatkonda Washingtonis ja hiljem töötas ta veel mõnel mõjukal ametikohal. Alates 2016. aastast töötas ta Kaitseministeeriumi kanstlerina – kuid 2018. aasta augustis lõppes tema tööleping ennetähtaegselt, mille järel sai temast suursaadik USA-s. Kallase valitsus võttis mehe tööle Välisministeeriumi kanstlerina, mida ta ka praegu on.

Ilmselgelt oskavad Helmed ja EKRE kaitseministri kandidaat Leo Kunnas eesti riigikaitse probleemidest täpsemalt rääkida – igatahes kogu nende puuduste juures mis riigikaitses on nt kesk- ja kaugmaa õhukaitse, tekib küsimus kelle huve kaitsevaldkonnas töötavad ametnikud esindavad. Neid küsimusi ei tekiks kui 1990-ndatel oleks tehtud julgeolekuasutustes puhastus, kõiksugu KGB kaastöölistest, devovetiseerimine – neid küsimusi ei tekiks kui igalt poolt ei vahiks vastu süvariik mis kramplikult tegutseb enda ringkäendusega. Neis küsimusi ei teki, kui väljakoolitatud sõjaväelaseid ja muid keskastme ametnike poleks pandud valiku ette, kas lased end vaktsineerida või kaotad ametikoha – kumb on olulisem: kas süst või ustav töötaja kelle kaitsevaldkond võib kaotada?

On õigustatud küsida, kas kaitsevaldkonnas tohib töötada inimene kes on saanud väljaõppe välismaal – olemuselt pole vahet kas see on Moskva või Washington, sest miks me arvame et Moskvas väljaõppe saanud inimene ajab Kremli asja, aga Washingtonis väljaõppe saanud inimene ajab eesti asja – ei aja – ta ajab USA globaalse eliidi asja.

Kogu selle jutu juures ei taha ma väita et Eesti peab homne päev NATOst lahkuma: toome eeskujuks taas Ungari kes on EL ja NATO liige. Ungari suudab ajada suveräänset poliitikat ning siin me näemegi et probleem on ennekõike inimestes, nende suhtumises suveräniteeti. Kas me tahame olla liitlaste sõjaväeline osakond kus laiutab kultuurimarksistlik ideoloogia, või suveräänne riik? Ega siin mud saagi teha, kui põlvkond põlvkonna järel väänata eestlase mentaliteedist välja alluva-peremehe suhet.

Puhtpraktiliselt on võimalik tõkestada kaitsevaldkonnas töötama inimesi kes on saanud väljaõppe välismaal. Samuti tuleb meilgi harjutada sisse komme, et valitsuse vahetusega, vahetub ka tippametnikkond nagu see toimub USA-s: vahetub President, vahetub väga suur hulk ametnike. Kas see on võimalik ka Eestis kus inimesi on vähe? Kuid kui toimub pidev vastutöötamine valitsusele mis soovib ajada teistsugust poliitikat kui seni on aetud nt siis kui valitsuses oli EKRE, tuleb inimesi ju väljavahetada. Lõpuks valib rahvas, nii vähe kui ta tegelikult riigivõimu teostab, poliitikud mitte ametnikud.