Inimeseks olemise ideaal: vaimne rikkus, moraalne puhtus ja kehaline täius

Maadleja A. Abergi skulptuur Kolgas

Me ei tohi teha maha ideaali, sest selle käis viimati välja avalikult Nõukogude Liit b) avalikus ruumis peavad kummi reklaamide asemel domineerima kehalise vägevuse ideaal jne. Kas mitte pole ideaal nagu „Uus inimene, kelles harmooniliselt ühinevad vaimne rikkus, moraalne puhtus ja kehaline täius“, midagi täisliku, mille poole püüelda?

Nõukogude ajal levitas ideoloogiline propaganduur inimeseks olemise ideaali; kehtis üldine arusaam sellest, milline üks inimene peab olema – „Uus inimene, kelles harmooniliselt ühinevad vaimne rikkus, moraalne puhtus ja kehaline täius“. Peale kommunistliku režiimi metamorfoosi, pole uue inimese idee kuhugile kadunud: hoolivuse-armastuse tandemit on taas ideoloogiliseks relvaks, vaid selle erandiga, et ei toonitata niiväga vaimse rikkuse, moraalse puhtuse kui ka mitte kehalise täiuse ideaali – kapitalistlikus ühiskonnas oled sa konkurent tööturul, moraalsest puhtusest on saanud subjektivism ning kehalise täiuse asemel rõhutatakse äärmuseid: kord on hinnas end näljutada lasknud modellid, lähima kahe aasta jooksul on olnud märgata et ühiskonnas luua foon selleks et ka rasvunud inimestel lastakse olla sellised nagu nad on. Kapitalistlikus režiimis all loeb inimeste õnnetunne enam kui moraalne, vaimne või kehaline täius – kui inimene on õnnelik, siis on ta valmis tarbima.

Targemad on seletanud et Nõukogude riik polnud muud kui Revolutsiooni poolt kristliku Euroopa jäljendamine, olles uue ühiskonna loomiseks eelnevalt mitu sajandit ettevalmistus tööd teinud – võim on peamine mille üle võitlus käib: kahe mõõga omamine sh suutis Nõukogude Liit alates Stalini ajast edukalt kahte mõõka, mitukümmend aastat hoida – diktatuur ja religioosne tandem; vene ortodoksia hoidis pealtnäha ateistliku režiimi, elus, enne kui ei tea kust tulnud inimene ideaali kihva keeras.

Tegelikult loodi kujutluspilt ideaalsest inimest juba hellenlikul ajal (323 eKr – 30 pKr): skulptuuris hakati rõhutama inimisiku välimust, rõhuga tunnetel ja liikumises, filosoofias ei arutletud enam kodaniku vooruste üle, vaid kuidas maailmariigis ehk kaoses õnnelik olla ja saavutada hingerahu. Kõike seda püüdis ja jäljendaski edukalt mitte vaid Nõukogude Liit, vaid ka Saksmaa. Kunagi sai mainitud et keskajal ei tehtud masstoodangut, kõik pidi olema unikaalne – saatan on Jumala ahv, kes ei mõtle midagi uut, vaid teeb järele seda mis juba olemas on. Nüüd on sellest keskaja mentaalsusest saanud: vaimne vaesus, moraalne subjektivism ning kehaline nõrkus – kapitalism on suutnud teha seda milleks tema eelkäiad pole võimelised olnud. Ent ka siin ilmub välja inimene ei tea kust ning rikub uued ideaalid ära: me näeme taas korruptiivset inimest – ükski režiim pole suutnud arendada inimest nii kõrgele kui seda suutis teha keskaja kultuur. Kord kohtasin kommentaari, et kui keskaja inimene nii ideaalne oli, miks siis see ühiskond siiski alla hakkas käima – nüüd tasubki küsida kust tuleb Kurjus ning kas inimene polegi mitte oma loomuselt patune?

Katoliku kiriku apostellik administraator Eestis, P. Jourdan, on loengus ütelnud, et „Kurjus on Headuse puudumine“ – kurjus pole iseenesest miski, vaid see on nagu korratus, Korra puudumise tõttu. Seega on ühiskonna rahu püsimiseks tarvilikud Kord ja ideaalid sh aitab ideaal hoida Korda. Kas mitte pole ideaal nagu „Uus inimene, kelles harmooniliselt ühinevad vaimne rikkus, moraalne puhtus ja kehaline täius“, midagi täisliku, mille poole püüelda? Iseasi on see keda me uue inimese all mõistame, keda me omale arhetüübiks toome – kas see on Kristus kes kannatas oma kannatused lõpuni välja või mõni järeletehtud režiimi kangelane?

Jutu mõte on selles et a) me ei tohi teha maha ideaali, sest selle käis viimati välja avalikult Nõukogude Liit b) avalikus ruumis peavad kummi reklaamide asemel domineerima kehalise vägevuse ideaal jne.

KIRJASTUS ON VIIMASED 17 PÄEVA MINU RAAMATUT TOIMETANUD

 Kirjastaja usub et teos jõuab täiesti valmis augustikuus, mina isiklikult ootaksin septembri esimest poolt. Samuti olen valmis raamatupoes teost avalikult tutvustama.

Aasta esimeses pooles kirjutasin ühiskondlike probleeme käsitlevat teost „Doktriin – Poliitilises perifeerias“. Nagu alapealkiri viitab, on tegu vähemalt kaheosalise kirjutisega, mis ei tähenda et ma hakkaks teist osa juba sel või järgmine aasta kirjutama.

Juba teose kirjutamise teisel päeval (2021 detsember) tuli mul ületada väike takistus ning miks teose käsikiri jõudis alles siis kirjastusele kohale, kui ma olin suhelnud kirjastuse omanikuga telefoni teel ning saatnud käsikirja võõralt meiliaadressilt – igatahes tekitab see kahtlusi ja küsimusi, kust tõmmata piir juhuse ja sekkumise vahele. Aeg annab arutust; ühel hetkel olen astunud suurte poiste mängumaale, kus mängitakse ka suurte poiste reeglite järgi

Kirjastus kes annab välja justnimelt raamatuid mida iga kirjastus välja andma ei tõtta, oli käsikirjaga tutvudes kohe minu teosest huvitatud: alles üleeile uurisin, kirjutist on tänaseks viimased 17 päeva toimetatud. Juttu on nö vigade parandusest, mis on suurim tunnustus autorile, sest nukram oleks säärane olukord, kus kirjastaja laseb autoril kirja- ja faktivad ise parandada ning raamat lastakse kontrollimata ning autori ainurahastamisel trükki.

Teos on kolme osaline: esimeses osas annan ülevaate aastatest 2003 kuni 2018, suured sündmused mis eesti poliitikas toimusid ning kuidas ma näen neid tagantjärele. Teises osas annan ülevaate sotsiaalsetest probleemidest: mõnele probleemile pühendasin peatüki, mõne probleemi markeerin ära jutu sees. Kolmandas osas räägin riigivalitsemisest ning neljandat osa mis võiks puudutada majandust, pole .. ühest küljest puuduvad mul teadmised ja tahe majandusprobleeme lahata, neid puudutan ma kaudselt ka esimeses kolmes osas .. ja teiseks soovin ma sellega ütelda seda, et kultuurisõda mida peetakse väärtusküsimuste üle, mõjutab lõpuks ka majandust – majandus on kõige tulemus – „Mida te siis veel ootate“ küsin ma sellega.

Senini on olnud juttu 200-st raamatust, mina isiklikult tõstaksin selle numbri 300 raamatuni: juttu on olnud nii käsimüügist kui ka teose jõudmisest suurimate raamatukaupluste lettidele. Teos tuleb pehmeköiteline ning hinnanguliselt 100lk paksune. Kirjastus on varasemalt andnud välja ka mõningate raamatute kordustrükke, alati saab juurde trükkida. Tegu pole rahaliselt tulutoova projektiga. 

Kirjastaja usub et teos jõuab täiesti valmis augustikuus, mina isiklikult ootaksin septembri esimest poolt. Samuti olen valmis raamatupoes teost avalikult tutvustama, see oleks juba kasulik raamatupoele endile. 

Mitte et mul teise ja kolmanda osa puhul rääkides oleks vastav haridus: sotsioloogia või juriidiline, aga väärtusküsimuste temaatikas olen ma enam kodus, kui majandusküsimustes. 

KARMA OLEMASOLU MAINIDES TUNNISTAB INIMENE KA ABSOLUUTSET TÕDE

Inimene tunnistamaks karma olemasolu, tunnistab siiski, et eksisteerib absoluutne tõde, jumalik õiglus.

Eestlaste seas on levinud moesõnaks karma: sellega siis tõdetakse, et kõik tehtud halb mida inimene teeb, tuleb talle endile tagasi. Teisalt võib selle sõna kasutaja käest kuulda arvamust, et absoluutset tõde ei eksisteeri ning kõik on suhteline - on ka teadatuntud fakt, et füüsik Einstein püüdis alguses tõestada et kõik on suhteline, kuid hiljem pidi ta sellest teooeriast loobuma, sest sel puudus teaduslik alus. 

Niisiis on termin kõik on suhteline ideoloogiline, ajupesu mis külvab segadust, rääkides endile eriaegadel vastu: nt koledused mis 20. sajandil tehti, sobivad nüüd nö demokraatlike riikide argipäeva - kõik olevat ju suhteline!

On loogiline et inimene tunnistamaks karma olemasolu, tunnistab siiski, et eksisteerib absoluutne tõde, jumalik õiglus. Aga nimetagem seda kuidas tahes, mõte jääb samaks.
 

ÜRITAME ELADA NII, ET "OMA ARVAMUS" OLEKS TEISEJÄRGULINE

Õpetajate Maja

Kui inimesel puudub vundament, see Suur Asi millest lähtuda, siis ekslebki ta arvamuste meres: subjektivism – et kõik on suhteline – kes enam karjub ja oma arvamust avaldab, selle võim valitseb. Aga absoluuti see ei kõiguta: arvamused kaovad, igavik ja lõpmatus jäävad. Kas inimene soovib elada vaid arvates, või tajuda enamat, kübetki rohke teadmisi?

Eelmine kord kirjutasin et paarissuhtes olevad inimesed saavad teineteise kohta ütelda „minu mees/naine“, ilma et sel puudub egoistlik element. Mis aga puutub oma arvamuse avaldamisse, siis siin on enesekeskne element enam sees, kui seda on paarisuhte juures. Vähemalt ei peaks inimene laitma kedagi kes nimetab kaaslast sõnaga „minu“, aga samal ajal ülistab ta nii enda kui ka teiste arvamusvabadust.

Maailmavaade on üks kindel positsioon kust inimene tajub end ümbritsevat maailma, kuid see pole kunagi terviklik ega otsigi lõpmatust, enamjaolt on tegu kollektiivse tegevusega. Seda annab võrrelda majaplaaniga: inimesel on seisukoht et just üks osa majast on see õige – selles suhtes on tegu hereesiaga, sest lähtutakse justnimelt nt katusest, kuigi majal on ka vundament, seinad jne. Oma arvamus on aga justkui selle maja üks tilluke mutrike, millest tegelikult palju ei sõltu – iga maja detail on eraldi võetuna eriline, nad moodustavad terviku, kui igaüks üksikuna, ei suuda mõjutada maja püsima jäämist. Nõnda on ka inimestega: igaühel on oma isiklik arvamus, igaüks lähtub endast, kuid tegelikult ei mõjuta see suurt pilti.

On õige küsimus, et miks meil peetakse Arvamusfestivali mitte aga Teadmiste festivali – miks poliitikutelt küsitakse mida nad arvavad, aga mitte seda, mida nad teavad. Meediaväljaannetes domineerib arvamusrubriik: inimene kes teab, avastab ühel päeval et ta on arvamust avaldanud – kuigi tegelikult andis ta edasi teadmisi.

Arvamuste paljusus on teadlik ühiskonna atomiseerimisprotsess: mida rohkem on arvamusi, seda enam on tülisid, mida enam on tülisid, seda enam on võimalik erinevaid tülitsevaid osapooli suunata, nendega manipuleerida ning valitseda. Kas on tõesti oluline, et meil oleks palju erinevaid arvamusi, tänu millele saame teineteisel piltlikult öeldes, silmi peast kiskuda - kellele see kasulik on? Võiks isegi ütelda et manipuleeritud arvamus ja üksikisiku vaba tahe on teineteisele vastandid.

Millest siis lähtuda? Lähtuma peab sellest mis ON – igaviku ja lõpmatuse tunnetamine on arvamuste ülene, puuduvad inimlikud emotsioonid. Selle sees mis ON, valitseb absoluutne tõde, objektiivsus – kõik see mis on ülene – Algus ja Ots – püramiidi ülemine tipp. Sealt saame liikuda allapoole: kõik mis planeedil Maa toimub, on lokaalne, kohalik, selle objektiivse reaalsuse sees. Räägitakse et meie tsivilisatsioon on järjekorras viies: ajalooline praktika, Traditsioon on see millele meie esivanemad on toetunud – teadmised pärinevad minevikust, need seletavad oleviku ning ehitavad tuleviku.

Mida teha miljonite arvamustega? Inimene saab rääkida millestki: a) läbi enda kogemuse b) üleüldiselt, tajudes lõpmatust ning mitte minnes isiklikuks. Arvamus on aga isiklik, kuid inimene pole saar meres, vaid sotsiaalne olend – seega võitleb ta igapäev, otsib arvamuste ülest teadmist. Kui inimesel puudub vundament, see Suur Asi millest lähtuda, siis ekslebki ta arvamuste meres: subjektivism – et kõik on suhteline – kes enam karjub ja oma arvamust avaldab, selle võim valitseb. Aga absoluuti see ei kõiguta: arvamused kaovad, igavik ja lõpmatus jäävad. Kas inimene soovib elada vaid arvates, või tajuda enamat, kübetki rohke teadmisi?

Oluline pole mida üks või teine arvab, vaid see, mida üks või teine teab – seega peaks oma arvamus jääma teisejärguliseks. 

 

KELLEGI „MINU OMA“ EI TÄHENDA VEEL TEMA OMAMIST, VAID..

Foto: Postimees Naine / Google.ee

On avaldatud seisukoht, et tänapäeval käib armastus rahakoti kaudu - aga mis armastusest me siin räägime. Kas enda peenrahaks tegemine või selle peenraha kulutamine, on armastuse akt?Kasutades oma paarilise puhul sõna „minu“, ei tähenda et sa omad teda kui objekti, vaid sa kannad vastutust selle paarisuhte ees, mõlemad kannavad võrdväärset vastutust.

On avaldatud seisukoht, et keegi ei saa olla (päriselt)kellegi oma ning üks paarisuhte osapool ei saa keelata teisel leidmast omale seltsiline, kellega mõnusasti aega veeta. Kõik on põhimõtteliselt õige, kuid siin tuleb vaadelda omamise erinevat tähendust, küsida millel rajaneb paarisuhe ning kuhu kaob vastutuse ja pühendumise printsiip?

Mõiste „minu oma“ võib kanda endas äärmiselt egoistliku tähendust, kuid see võib ka tähendada vastutuse kandmist ning kangelasliku eneseohverdamise printsiipi. Tänapäeval on need mõisted peapeale pööratud – vastutuse võtmine ning pühendumine on ristitud egoismiks kuid loobumine pingutamisest kvaliteetse paarissuhte nimel ning liiderdamine tähendab tingimata vabadust ning teise inimesega arvestamist, sest pole aus kui sa teist inimest enda külge seod.

On avaldatud seisukohta, et inimene võib olla suhtes enam kui ühe paarilisega ning kui see on põhipaarilisega kokkulepitud, siis polevatki see petmine. Põhimõtteliselt on see õige, ent siin tasub küsida, mis on selle inimese hinnaks kes mitut paarilist peab, või kui väärtuslikuks peab see põhipaariline oma kaaspaarilist?

On selge et inimene, eriti kui tegu on meesterahvaga ja ta lepib olukorraga et tema paariline peab veel lisakaaslast, siis pole küsimus niivõrd paarilise kvaliteedis, vaid mehe enda kvaliteedis, sest mees on traditsiooniliselt perekonna peana ka suurema vastutuse kandja kui seda on teine osapool. Aga ka mehe kaaslasel lasub vastutus: tavaliselt on nii et kui sa üritad ütelda et naine on süüdi – siis oled šovinist – kui sa ütled et naine pole süüdi sest mehel lasub suurem vastutus – siis oled sa ikkagi šovinist. Tegelikult lasub naisel samaväärne vastutus nagu mehel, tehes ta ka vastutavaks, kuid mitte ilmtingimata süüdlaseks.

On ka tõsi et paariline ei pea kaaspaarilist maha lööma, kui teine on teda teisega füüsiliselt petnud – kuid siin tuleb arvestada, et keha ja hing on paratamatus seoses, tehes kurja füüsiliselt, teed kurja ka vaimselt, ja vastupidi. Põhimõtteliselt polegi vaimsel ning füüsilisel maailmal vahet: üks on lihtsalt jäme, teine peen.

Loomulikult on ka olukordi kus inimesed on juba lahku kasvanud ning paarisuhte osapool leiab omale teise – sel juhul ollaksegi juba sisuliselt lahku mindud. Kui aga tegu on püsivalt kolmik-neliksuhtega, siis ei saa seda kuidagi armastuse aktiks nimetada, veel vähem perekonnaks. 

On avaldatud seisukoht, et tänapäeval käib armastus rahakoti kaudu - aga mis armastusest me siin räägime. Kas enda peenrahaks tegemine või selle peenraha kulutamine, on armastuse akt?

Kasutades oma paarilise puhul sõna „minu“, ei tähenda et sa omad teda kui objekti, vaid sa kannad vastutust selle paarisuhte ees, mõlemad kannavad võrdväärset vastutust. Sama on ka lastega: sa ei oma neid kui objekte, vaid sa kannad vanemliku vastutust – sellest loogikast lähtudes, on igasugune abort välistatud, sest kuidas sa saad kedagi kes pole sinu oma, tappa?

Peaminister Kaja Kallas nimetab Vabariigi Valitsust sõnaga „minu Valitsus“. Tegelikult pole probleem see et Kallas kasutab sõna „minu“, vaid see, et ta ei kanna mitte kuidagi peaministri rolli välja – tema jaoks ongi Valitsus, halvas mõtte, tema oma. See on äärmiselt ohtlik.

 

Suurim karistus Linnapeale on tema enda käitumine ning sellest tulenev kuulsus

Poliitilise töö tegemine sh kohalikul tasandil jätkub ning võime vaid spekuleerida, et linnavõim ülbusest mõne vea teeb, millega Õiguskantsleri või justiitssüsteemi poole pöörduda, ning siis juba asja pärast. Suurim karistus Linnapeale on tema enda käitumine ning sellest tulenev kuulsus. Ilmuvas raamatus „Doktriin – poliitilises perifeerias“ on antud intsident kenasti väljatoodud; demokraatia peatüki sees.

23. mail pöördusin Loksa linnaesinduse poole, nõudes et linnapea võtaks vastutuse oma nahaalse ning ebaväärika käitumise eest. 19. mail toimus volikogu istung, sündmuse keskmeks oli aprillis loodud algatus, mis soovib muuta volikogu istungid videosilla vahendusel otsejälgitavaks. 

„Kui istung oli lõppenuks kuulutatud, asusite ruumist lahkumise teele ning peale opositsioonisaadiku(te) manitsemist, osutasite käega minu suunas kes ma toolil sirge seljaga istusin ning laususite: „Näe, siin veel üks Nublu“ .. Seejärel Käsutasite mind meelevaldselt Kuusalu valda, eesmärgiga näidata, et mul kui vallakodanikul pole Loksa poliitikasse asja .. Annan Teile võimaluse minu ees avalikult vabandada, valik aja ning koha osas on Teil olemas. Küll aga ei saa ma lubada, et reageerimiseta jätmise puhul, ei anna ma asjale ametliku käiku.“ https://kennopoltsam.blogspot.com/2022/05/enesekehtestamine-nouan-loksa-linnapeal.html

7. juuliks, mitte et ma poleks ammu mõistnud pöördumise ignoreerimist, pole linnaesindus minu kirjale vastanud ning Linnapea pole volikogu istungil ega ka mitte väljaandes Loksa elu, vabandusega esinenud. Nõnda talitades, näitab linnapea et tal on suva inimestest, kes temaga samasse seltskonda ei kuulu, samuti on tal suva avalikust arvamusest, sest intsident leidis laialdast kajastust sotsiaalmeedias kui ka tänaval.

Mis on aga see „ametlik käik“ millega linnapead hoiatan? Teoloogias räägitakse aja mõistest nõnda: tuhat aastat võib olla üks päev ja üks päev võib olla tuhat aastat. Ei saa ju eeldada, et ma tingimata homme ja midagi säärast ette võtan, mida ametliku käigu all tavaliselt silmas peetakse. Antud juhul pole mõeldav ei politsei ega ka mitte õiguskantsleri poole pöördumine. Miks?

Olgugi et volikogu päevakorrapunkti menetleti koalitsiooni poolt kiiresti, pilkeid pildudes ning Linnapea oli algatuse suhtes üleolev, tõrjudes loogilised argumendid kõrvale – ei saa me rääkida menetlustoimingu rikkumisest. Kui volikogu istung oli kuulutatud lõppenuks, kasutas Linnapea minu puhul üleolevat tooni, mõnitades mind opositsiooni ja mõningate koalitsiooni saadikute kuulmisväljas – ometi pole Linnapea mind ennem ega ka mitte hiljem avalikult (ajalehes) laimanud või mõnitanud.

Politseile avalduse tegemise variant oleks naiivne ning teisalt ka ebamehelik. Esiteks saab Linnapea alati ütelda et tuli minuga peale istungi lõppenukskuulutamist vestlema, laua taha saamise teema oli kalambuur ning esitatud küsimuse vormis – mul puudub millest kinni võtta. Teisalt teame varasemalt mil moel kõiksugu liberaalid on kasutanud justiitssüsteemi (nt. tänaseks advokatuurist väljaheidetud R. Sarv) selleks et konservatiivide suhtes poliitilist kiusu ajada, antud trend on Ameerikast meile jõudnud – ja mulle on vastumeelne minna müts peos selle sama süsteemi juurde õigust taga nõudma, seda enam et intsident jäi leebeks. See kõik on poliitilise kultuuri või kultuurituse küsimus.

Tuletagem meelde et Kuusalu mailaada korraldaja püüdis takistada EKRE seadusliku poliitilist tegevust 1. mail ning ainuüksi liiklusrikkumise pärast tulnuks laadakorraldaja vastutusele võtta – politsei aga leidis mulle saadetud vastuskirjas, et menetluse alustamiseks pole põhjust.

Näeme, et intsident leidis laialdast kajastust ning kui tarvis, saab seda alati avalikult meelde tuletada. Teisalt ei tasu detailidesse takerduda ning uskuge, mul on peale Loksa linna ka suurimaid projekte käsil. Kuid poliitilise töö tegemine sh kohalikul tasandil jätkub ning võime vaid spekuleerida, et linnavõim ülbusest mõne vea teeb, millega Õiguskantsleri või justiitssüsteemi poole pöörduda, ning siis juba asja pärast. Suurim karistus Linnapeale on tema enda käitumine ning sellest tulenev kuulsus.

Ilmuvas raamatus „Doktriin – poliitilises perifeerias“ on antud intsident kenasti väljatoodud; demokraatia peatüki sees.