Sularaha vajab põhiseadusliku kaitset

Sellekohase punkti toon välja oma raamatu teises osas: sularaha vajab põhiseadusliku kaitset.

Šveitsis toimib otsedemokraatia ning nüüd on tõusnud päevakorda referendum selle üle, kas sularaha majanduses käibes hoidmine vajab põhiseadusliku kaitset. Teisesõnaga, sularahata ühiskonda nähakse ohuna vabadusele.

Sellekohase punkti toon välja oma raamatu teises osas: sularaha vajab põhiseadusliku kaitset. Igal juhul tuleb sõdida vastu keskpanga digitaalsele valuutale.

Mis aga puutub šveitslaste referendumite kultuuri, näeme, kuidas toimib demokraatlik ühiskond, vastupidiselt meie ühiskonnale.

Varro Vooglaid kommenteerib oma FB kontol teemat järgnevalt:

"Väga mõistlik ja vajalik initsiatiiv. Kui Eesti oleks päriselt demokraatlik riik, kus rahvas saaks algatada referendumeid, peaksime vaba ühiskonna ideaali kaitses liikuma samas suunas. Süsteem töötaks sellele muidugi jõuliselt vastu, sest nende huvi on liikuda vastupidises suunas, kehtestades ainsa lubatud maksevahendina totaalset jälgimist ja kontrolli soosiva keskpanga digitaalse valuuta."
 

1934a. riigipööre oli 1940. juunipöörde eelmäng

Aktsioon: ei tohi unustada riigivanem Pätsi riigipööret.

Nõnda oli Pätsi puhul tegu inimesega kes oli võimust joobunud ning oma varasemate otsuste tõttu nagu 1934. aasta riigipööre, kujutavat end kõikvõimsa juhina.

Selle aasta 12. märtsil leidis aset SA Terve Rahva aktiivi poolt ideestatud ja dirigeeritud aktsioon, meenutades 1934. aasta riigipööret. Asi tehti lihtsalt: sama hommik saadeti välja pressiteade erinevatele meediaväljaannetele, aktsiooni peaosaline oli siin kirjutaja ning sihtasutuse poolne jäädvustaja riigikogu liige Paul Puustusmaa. Viimane andis ka ainsale kohale tulnud uudistesaatele Reporter, kommentaari. Aktsiooni tuum oli lugeda ette riigivanem Pätsi kõne Riigikogu ees, milles ta õigustas kaitseseisukorra väljakuulutamist ning oma poliitiliste oponentide vabadussõjalaste arreteerimist. 

Nii nagu see režiimide puhul tavaks on, ei likvideeritud opositsiooni, sõnavabadust ja demokraatiat kohe; ikka nö konna tasasel tulel keetmisega. Vabadussõjalastele andis hoobi nende põrunud "võimu tagasivõtmise katse" 1935. aasta 8. detsembril, mis muidugi oli ettekääne režiimile et vapsid tahtsid teha riigipööret. Sellest ajendatuna on 1992. aasta põhiseaduses kirjas paragrahv 54 mis ütleb et eesti kodaniku kohus on olla ustav põhiseaduslikule ning kaitsta Eesti iseseisvust; kui muid vahendeid ei leidu, on igal kodanikul õigus osutada põhiseadusliku korra vägivaldsele muutmisele omaalgatusliku vastupanu.

Mida aga 1992. aasta põhiseadus ette ei näe? Rahvaalgatus- ja hääletusõigus ning presidendi otsevalimise korda. Viimane saavutati 1933. aasta rahvahääletuse tulemusel kui muudeti põhiseadust, poliitilise jõu poolt kes polnud esindatud riigikogus ent nad olid rahva seas populaarsemad kui kartellierakonnad kokku. Jutt käib muidugi vapsidest.

Muidugi ei saa vapside ja otsedemokraatia vahele tõmmata võrdlusmärki, kuid nad olid intriig mille pärast demokraatia 1938. aastaks likvideeritud oli. Samal aastal võeti vastu põhiseadus mis on 1992. aasta põhiseaduse eelkäijaks. Olgu mainitud et 1938. aasta põhiseadus võeti juba vastu mitte rahvahääletusega vaid parlamendi poolt.

1939. aastal elas eesti rahvas Pätsi-Laidoneri-Rei režiimi järgsel ajastul. 28. septembril sõlmiti baaside leping mis oli eelmänguks juunipöördele. Selleks ajaks presidendi tiitlit kandev Konstantin Päts oli see riigimees kes allkirjastas kümneid dokumente mis eesti suveräänsust loovutavad. Tema allkirjaga vabastati ametist peaminister Jüri Uluots ning ennistati ametisse Barbaruse valitsus. 

Ajaloolane Jaak Valge keda ei saa kahtlustada pätsi-meelsuses on väidelnud teiste ajaloolastega selgeks et Päts ei teinud otsest koostööd Nõukogude Liiduga; vähemalt puuduvad sellest tõendid. Kuid igale ausale inimesele on selge et Päts on vastutav isiklikult Eesti äraandmise eest. Teda võiks võrrelda purjus autojuhiga kes ei taha väikest last alla ajada aga teeb seda ikkagi. Nõnda oli Pätsi puhul tegu inimesega kes oli võimust joobunud ning oma varasemate otsuste tõttu nagu 1934. aasta riigipööre, kujutavat end kõikvõimsa juhina. See pidu aga lõppes, mööndusega et Pätsi ei küüditatud 1940. aasta suvel Siberisse vaid teda hoiti luksuslikus vangistuses ning alles siis kui sakslased 1941. aastal Nõukogude Liitu ründasid, toimetati endine diktaator Siberisse.

Mida aga ütleb Pätsile pühendatud ausammas Estonia teatri ees?

See tuletab tahes või tahtmata meelde et me elame Pätsi režiimilaadses täielises vabariigis kus endised kommunistid võimul on, ja mis kannab endas sovetlike elemente: demokraatia mängimine, relvakandmise õiguse pärssimist, seadustatud salapolitseid kaitsepolitsei varjus ning pretsedenditult, sõnavabaduse mahasurumist vaenukõne laiendamise näol - mida meile praeguse valitsuskoalitsiooni poolt kui ühte piitsa meisterdatakse. 

Andestamine on kristlik voorus, ent andestamise tingimuseks on et ebaõiglus hüvitatakse nii kuis võimalik. Seega, enne kui pole taastatud otsedemokraatia mehhanisme ning rehabiliteeritud vabadussõjalasi, ei saa me vaadata president Pätsi kui kannatavat riigimeest ning rääkida suveräänsest riigist. 

Esindatud mõtted on minu isiklik seisukoht

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Psühholoogiline test: ENSV lipu ostmine

Inimesed, ja neid on palju, kardavad et iga inimene kel on kodus ENSV lipp, on mõni poliitilise aktsiooni korraldaja.

Tegin kolme päeva jooksul testi, et kui kergelt saab soetada enesele ENSV lipu. Esimese asjana ei lastud mul liituda grupiga "ENSV - nostalgiline nõukogude eesti"; iga kord kui kutse saatsin, oli see peagi tühistatud. Ma saan sellest järeldada vaid seda et grupi administraatorid ei soovinud mind sinna gruppi - kuidas nad aga teavad mind sinna gruppi lubada?

Ilmselt peab olema vähemalt üks grupi administraator teadlik minu poliitilisest agendast ning külastanud minu FB lehte, kus ma kiitsin takka ajaloolase Jaak Valge lipuaktsiooni. See on loogiline seletus, sest ainuüksi seepärast mind sinna gruppi mitte võtta et olen vähemtuntud EKRE liige - siin peab ikka olema sees moment, et grupi adminn eeldab minu grupiga liitumise soovi taga olema midagi tema meelest kurja.

FB grupis "Võsu kuulutaja" kus teatasin oma ostu soovist, soovitati mulle kohaliku inimese poolt minna oma Venemaa lipuga Venemaale liputama. Kirjutasin talle kommentaari et esiteks käsitlen ma seda isikliku solvanguna, teiseks sobin see mida ta nimetab vene lipuks, ka paljudele Eestis olevatele majadele ning kolmandaks, on suur vahe kas tegu on vene või ENSV lipuga. Igatahes sai too kommentaator oma veast aru ning kustutas oma kommentaari.

Balti jaama antiigi pood kuhu ma helistasin, öeldi et neil on vaid eesti lipud mille peale ma vaikisin; antud kontekstis oli see normaalne - sellepeale oli aru saada et müüja hakkas naerma ja ütles et neil nõukogude asju pole. Mis paneb arvama et ma pole ilmselt esimene kes ENSV lippu taga ajab.

Mul tekkis ENSV lippu soetades tunne nagu mind käsitletakse mingi kurjamina, kes hakkab kohe provokatsioone tegema. Ütlen ausalt, et ajaloolane Jaak Valge sai lipuaktsiooniga juba hakkama ning mul nagu ka paljudel teistel jääb üle vaid aktsiooni takka kiita. Inimesed, ja neid on palju, kardavad et iga inimene kel on kodus ENSV lipp, on mõni poliitilise aktsiooni korraldaja.

Mul jäi lipp saamata ning ma pole sellepärast kurb. Arvan et osa inimesi lihtsalt ei soovi globalistide lippu ära anda, sest eks sel ole oma ajalooline väärtus nagu ka natsi-saksamaa asjadel jne. Ajalooliste mälestiste omamine ei saa ometi kuritegu olla.

 

Mis ajast on kontrolljoon riigipiir?

Tegin TV3 uudistele märkuse, seoses väära uudise pealkirjaga. Ega ma isegi olen nimetanud Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelist ajutist kontrolljoont riigipiiriks, kuid nii see ju ometi pole!

Tere!

Kajastate uudistes et siseminister väisab "Eesti riigipiiri".

Pean vajalikuks täpsustada et tegu pole mitte riigipiiri vaid ajutise kontrolljoonega, Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahel.

Lgp

Kenno

 

PRESSITEADE: Tallinn keeldus maamärgist vapsidele

 

Aeg on andnud mulle inspiratsiooni selles osas milline see väiksemõõtmeline monument tulema peab ning leidnud reaalse koha kuhu see monument püstitada, organisatsiooni kellega me seda teeme ja skulptori kes töö valmis teeb

Kirjutasin ja saatsin välja pressiteate selle kohta, et Tallinn keeldus loa andmisest, püstitamaks vapsidele mälestuskivi linna maale.

"Olen viimased 2 kuud püüdnud saada Tallinna linna nõusse, et Vabaduse väljakule püstitada mälestuskivi eesti vabadussõjalastele liikumisele. Võib-olla naiivne, ent koha valikuna lähtusin ma selle koha olulisusest ja nähtavusest linnaruumis, ning sellestki et erinevalt Riigikogu kõrval olevast Kuberneri aiast mida haldab sisuliselt vabariigi valitsus, saaksime ehk Tallinaga kokkuleppele, kui mitte Vabaduse väljaku osas, siis ehk mõne muu linnale kuuluva maatüki osas.

Vabadussõjalaste teemaga olen kursis ajast mil riigikogu üleeelmises koosseisus oli toetusrühm vapside rehabiliteerimise toetuseks, ajast mil Artur Sirgule loodud mälestusselts tegeles poliitikule mälestusmärgi püstitamisega ning ajast mil minuni jõudis teadmine otsedemokraatiast. Mina olen jõudnud selgusele, et 1940. aasta juunipööre sai võimalikuks tänu 1934. aasta riigipöördele - vabadussõjalaste ja otsedemokraatia vahele ei saa tõmmata võrdlusmärki nii nagu tänane otsedemokraatia pooldav liikumine ei aja veel vabadussõjalaste asja, kuid vapsid olid kahtlemata poliitiline intriig mille tulemusel demokraatia 1934. aastal likvideeriti. Selle tõttu vaigistati rahvas nende endi vaiki oleku kaasabil ning loodi ettekujutus et meid juhib kõikvõimas president Päts. Me peame mõistma et tegu oli samasuguse tragöödiaga nagu seda oli Estonia kahtlane uppumine, ehk veelgi tõsisem tragöödia.

Tallinna linn aga oma maale mälestuskivi püstitada ei luba. Nemad leiavad et kuju püstitamine linnaruumi vajab laiemat ühiskondliku arutelu ning püstitamisest keeldumine aitab vältida provotseerivaid tegevusi tulevikus. Mina leian et kuju püstitamine ise annabki selle ühiskondliku arutelu võimaluse - mis aga puudutab provotseerivaid tegevusi, siis praegusel ajal pole enam vahet kas on kuju vapsidele või mitte, rahvuslasi aga ka liberaale sunnitakse lähimal ajal veelgi enam vait olema kuna valitsuskoalitsioon surub ideoloogilist vaenukõne seadust ühiskonnale peale. Meie, rahvuslaste asi on ajada õiget asja ning seda me teemegi. Tuleb tunnistada, et päris viisakalt.

Leian et juba eitava vastuse saamine aitab kaasa arengutele püstitada ikkagi mälestuskivi vabadussõjalastele. Veelgi enam. Aeg on andnud mulle inspiratsiooni selles osas milline see väiksemõõtmeline monument tulema peab ning leidnud reaalse koha kuhu see monument püstitada, organisatsiooni kellega me seda teeme ja skulptori kes töö valmis teeb.

Elame ja näeme!"

Kuidas mõista Eesti okupeerimist?

Foto: google.ee

Eesti Vabariik pöörati 12. märtsil 1934. aastal riigivanem Pätsi poolt, nii pöörati seda ka 21. juunil 1940. aastal kommunistide poolt - kuid EV "de jure" eksisteeris eksiilvalitsusena edasi, sest EV-ed ei likvideeritud.

Tartu rahulepingus seatud EV maa-ala liideti NL-ga ja siin tegutses pööratud ebaseaduslik riigivõim. Rahvas säilis okupatsiooni tingimustes, hoolimata võimust.

Seega kui tahta ühte riiki likvideerida, tuleb teha seda samm sammult, et see ei saaks n-ö välismaale putku pista ja eksiilvalitsusena eksisteerida, samuti tuleb inimeste ajud ära pesta, et nad vastu ei hakkaks; lehvigu pealegi sini-must-valge pika Hermanni tornis, sel puudub tegelik sisu.

See on riigi mahamängijate loogika.

 

(Ilmunud 21. juunil autori Facebooki kontol)

Poliitmaffia viimased 11 sammu 30 päeva jooksul

Viimase 30 päeva sisse jääb mitu uut uudist, mismoodi eesti ja Eesti rahval nahka kooritakse või meelsust hirmu abil kontrolli alla tahetakse saada: 

1. Ministeerium plaanib koolipiima kärbet

2. TTJA tahab hakata tuvastama uudistesaadete erapooletust ja tõelevastavust 

3. Automaks tuleb varamaksuna 

4. ametnikud tahavad hakata jälgima nii mere- kui ka maismaareisijaid 

5. Eesti ehitab vastuvõtualad veel 1600 liitlassõdurile 

6. Eesti pangad teenisid esimese pooleaastaga pea sama palju kui mullu aastaga

7. Siseministeerium tahab keelata isikustamata kõnekaardid 

8. Eesti aitab Ukrainal ligi 6 miljoni euro ulatuses laenu maksta 

9. Postimees: Valitsus plaanib paari hiidettevõtte ülekuldamist 

10. Siim Kallas: Automaks võiks olla kõrgem, 1000 eurot aastas

11. Lauri Läänemets: Ettevõttete kasumitega tuleb midagi ette võtta

Mis omariiklusest me siin räägime, kui selle on okupeerinud poliitmaffia?

Säärase kamba vastu aitab veel üks põhiseaduse paragrahv:

§ 54.    Eesti kodaniku kohus on olla ustav põhiseaduslikule korrale ning kaitsta Eesti iseseisvust.

  Kui muid vahendeid ei leidu, on igal Eesti kodanikul õigus osutada põhiseadusliku korra vägivaldsele muutmisele omaalgatuslikku vastupanu.

 

AUGUSTI ERIPAKKUMINE: Raamatu ostjale II osa tasuta

Teos "Doktriin Poliitilises Perifeerias" on selle aasta algusest olnud müügil Apollos ja Rahva Raamatu poodides. Lisaks rahvuskonservatiividele, on märgata et raamat on pakkunud ka kõneainet kultuurimarksistide seas: keskkonna Twitter kasutajate seas levib seisukoht et nii väga sooviks raamatut osta, aga ei taha selle autorit toetada; mõni (liberaalist) huviline on seda siiski teinud ja positiivse üllatuse osaliseks saanud...

Panen kokku raamatu II osa ning tahan premeerida neid inimesi, kes pole veel raamatu esimest osa soetanud. Niisiis annan sellele soetab augustikuu jooksul teose "Doktriin Poliitilise Perifeerias", raamatu II osa täiesti tasuta sh maksan ise kinni ka saatmiseks tarviliku postikulu kui raamat saadetakse lugejale postiteenuse teel. 

Saatmine kingitusena tuleb kõne alla kui inimene suudab tõendada et ostis raamatu esimese osa Apollo või Rahva Raamatu poest, augustikuu jooksul. Või kui inimene soovib (osta) raamatu esimest osa käest kätte, võib võtta minuga kommunikatsioonivahendi kaudu ühendust.

Kui öelda üks sõna raamatu II osa kohta, siis oleks selleks: "dokument".

https://rahvaraamat.ee/p/doktriin-poliitilises-perifeerias/1794890/et?isbn=9789949981151

https://www.apollo.ee/doktriin.html