neljapäev, 25. märts 2021

(VABA)RIIGIL PUUDUB AUTORITEET INIMESE PRIVAATELU ÜLE

Näeme et inimesed aduvad mõisteid erimoodi: üks mõistab riigi poolset sekkumist sellega et parlament arutleb lubatava seksuaalsuhte vanusepiiri tõstmist, teine aga mõistab riigi sekkumist nõnda et riik ei takista pahelise käitumise vohamist

Reeglina tuleb erakonna sekkumisest inimese privaatellu siis juttu, kui avaliku arutelu teemaks on nt abort, abielu või seaduslik seksuaalsuhte vanusepiir. Justkui tavapärane on arvamus et konservatiivne jõud, mis ei pea tähendama vaid poliitilist parteid, soovib kirjutada juhendit nö magamistoakultuurile; antud väide on pooltõene – ajaloos on alati olnud huvigruppe kes inimeste privaatellu sekkuvad, selleks on riik, täpsemalt vabariik.

Vabariigi mõiste sünniloo algus on Prantsuse revolutsioon: riik sai kirikust vabaks ning sellega vähenes moraaliseaduse autoriteet. See andis võimaluse moraalirelativismi laialdasemale levikule: atomiseeritud indiviidi kujunemine vastavalt ajakohastele normidele; perekonna autoriteedi vähendamine riigi autoriteedi kasuks.

Nõukogude Liidus, enne kui Stalin oli sunnitud leevendama vene õigeusukiriku vastaseid repressioone, suudeti siiski maailma esimese riigina seadustada abort kui ühepoolne abielu lahutamine. Vene konservatism pidurdas lääneliku kultuurimarksismi levikut; eristada tuleb seda nõukogude peaideoloogiast. Aga kommunismi ideaali ja kapitalismi vahel on üks sarnasus: mõlemad soovivad kontrolli inimhingede üle – kapitalism teeb seda kavalamalt, ta laseb inimese patuse loomuse vabaks; selle läbi kontrollib riik tegelikult üksikindiviidi kõige paremini. Selle tõttu saavad looduslikud väärnähted normaliseeritud riiklike institutsioonide poolt – kas mitte see pole inimese nn magamistoa reeglite dikteerimine?

Näeme et inimesed aduvad mõisteid erimoodi: üks mõistab riigi poolset sekkumist sellega et parlament arutleb lubatava seksuaalsuhte vanusepiiri tõstmist, teine aga mõistab riigisekkumist nõnda et riik ei takista pahelise käitumise vohamist ja laseb erinevatel pervessustel elutseda.

Jumalat eitava inimese traagika on see ta elab nö surnud ringis; riik on lõhestav üksus kus ühed käsivad ja teised lubavad. Tegelikult ei tulene moraalieetika üldsegi mitte (vaba)riigi kontseptsioonist vaid meie tsivilisatsiooni algusaegadest, harimatuses alahinnatakse kristluse tähtsust Euroopa kultuuriloos. Arhailine arusaam vabadusest on enese allutamine jumala (ehk annunakide) kosmilistele seadustele – inimesele anti vaba tahe.

Kumb siis soovib meie nn magamistoa kultuuri dikteerida – kas moraalieetika mis andis meile vabaduse õigesti toimida või uusriiklik kord mis orjastab vaba inimese nõnda, et laseb tal toimida meelevaldselt?

Kes on andnud õiguse riigile loa kuulutada samasooliste abielu võrdseks traditsioonilise abieluga? Mina arvan et riigil pole säärast autoriteeti, õigust – kas see mitte ei pane mõtlema?

Ärme süüdista ühte erakonda selles et too tahab nn magamistoa kultuuri dikteerida. Ei! Praegu soovib üks erakond kirikust eraldi seisva vabariigi tegevusele pidurit tõmmata.

 

 

kolmapäev, 24. märts 2021

JÄTKEM DEMOKRAATIA ABSOLUTISEERIMINE

Tööriista olemasolu ise ei näita veel selle kasutaja ehk ühiskonna karakterit, ahv võib ka kirvega tegutseda. Loeb see kui hästi suudab rahvas antud töövahendit kasutades jääda omal maal peremeheks

Oleme viimasel aastakümnendil kuulnud võimuringkondade ja peavoolumeedia poolt kasutatavat demokraatia mõistet nii tihti, et demokraatiast on saanud moeväljend; demokraatiast räägitakse Euroopalike väärtuste kontekstis nagu oleks tegu uue jumalaga millele tuleks ohverdada meie seadusandlik suveräänsus, eesmärgiga kaitsta kõiksugu vähemusi. Kas demokraatia on eesmärk ise või vahend eesmärgini?

On õigustatud küsida, mil moel on tegu kogu rahvast kaasava riigikorraga, kui nt 51 saadikut parlamendis vastandab end 49le saadikule – enamuse võim veidi väiksema enamuse üle. Veidi õiglasem olukord kehtib siis kui toimub rahvahääletus riigielu küsimuse üle: nt 55% rahvast vastandab end 45%le – rahvavõim endast väiksema osarahva üle; vähemalt on antud rahvale võimalus valikuks. Aga kuidas on olukord siis kui valimisaktiivsus on alla 40% ja vähem kui pooled valimisõiguslikest kodanikest hääletavad riigi tuleviku üle, nagu see oli 2003a. – minu arvates teostus vähemuse võim passiivse enamuse üle?

Eestis valitseb veel õnnetum olukord: rahvas ei saa valida omale presidenti, pole võimalik kutsuda esile RK-erakorralisi valimisi ning kutsuda tagasi saadikut, valimisnimekirjad on ringkondade sisesed, puudub rahvaalgatus- ja hääletamiseõigus ning viimasest riigielu puudutavast referendumist on möödas 17 aastat; puudub tsiviilkontroll kaitsepolitsei ja prokuratuuri üle. Kas rahvas on kannab sõnaotseses mõttes kõrgeimat võimu oma kukil“? Sel juhul on tegemist demokraatia sildi all müüdava poolautokraatse süsteemiga, kus iga erakond esindab oma versiooni põhiseadusest.

Näeme et demokraatia on kõigest võimu teostamise vahend, olenemata riigikorrast.  Demokraatiat kui tööriista võib rakendada nii vabariiklikus kui ka riigikorras kus kehtib absoluutne monarhia – küsimus on see, milline neist riigikorraldustest annab suurema võimaluse partokraatia ja ametnike ülemvõimule.

Tööriista olemasolu ise ei näita veel selle kasutaja ehk ühiskonna karakterit, ahv võib ka kirvega tegutseda. Loeb see kui hästi suudab rahvas antud töövahendit kasutades jääda omal maal peremeheks – enesestmõistetavalt ei säilita rahvas oma riigi seadusandluse üle kontrolli kui rahvasaadikud kalduvad põhiseadusest kõrvale.

Oleks huvitav näha analüüsi milles tuuakse üksipulgi välja, kui suur protsent nt kahe aasta jooksul vastuvõetud seadustest viimasel RK-valimistel rahvalt mandaadi said; pole saladus et üle poolte riigikogus vastuvõetud seadustest on eurodirektiivid.

Minu arvates eemaldub meie võimukatedraal üha enam jätkusuutliku ning suveräänse riigi kasuks töötavast demokraatiast, 1992a. vastu võetud põhiseadus on ebatõhus ja vajab põhjalikku reformi. Kas eesti rahvas oskaks demokraatiat võimuteostamiseks nt konstitutsioonilise monarhia korral targemalt kasutada – siin on lugejale mõtlemiskoht. Aga mulle näib et tugev parlamentaarne esindusdemokraatia on teinud rohkem kahju kui head.


kolmapäev, 17. märts 2021

MEIE KÕIGI ÜHINE PALVE TÕSTA SEADUSLIKU SEKSUAALSUHTE VANUSEPIIRI, ON JÕUDNUD SEADUSANDJATELE KOHALE

„Vabandan, kui minu antud kirjutis jääb pinnapealseks, ent võin kerge südamega ütelda, et olen omaltpoolt avaldanud mitu avaliku arvamust, mis praegu kehtivat ülimadalat seadusliku seksuaalsuhte vanusepiiri taunib.“

Vaikne debatt liialt madala seksuaalsuhte ümber on ajaleheväljaannete väitel kestnud üle kümne aasta; võib-olla alates sellest ajast kui lubatav vanusepiir 2002a. 14-eluaastani langetati. Võin ütelda et 2017a. talvel juhtusin ma kuulama poliitikute debatti ETV kanalilt ja keegi väitlejatest mainis oma jutu sees liialt madalat vanusepiiri – see andis mulle impulsi ning juba samal aastal ilmus Objektiivis, ERRis ning Wõrumaa Teatajas arvamuspalve, lubatav vanusepiir tõsta vähemalt 16-eluaastale.

Hiljem on minu poolt ilmunud veel antud teemal artikleid: 2018a. Kesknädalas, Lõuna-Eesti, Postimehes ja Vaba Eestimaa blogis ning 2019a. Tartu Postimehes ja Uutes uudistes, ja 2020a. Eesti Päevalehes. Markeerin veel selle, et 2018a. lõpus andis EKRE fraktsioon parlamendis menetlemiseks eelnõu – teadagi, eelnõu suri juba eos. Nüüd aga on EKRE opositsioonis uuesti asunud eelnõud kaitsma; minu mäletamismööda kaitses Mart Helme siseministrina antud seisukohta, et lubatav seksuaalsuhte vanusepiir tuleb tõsta, ka oma avalikus telekommentaaris – miks teemaga tollal edasi ei mindud? – ilmselt ei saadud koalitsioonikaaslastega kokkuleppele vms.

Vabandan, kui minu antud kirjutis jääb pinnapealseks, ent võin kerge südamega ütelda, et olen omaltpoolt avaldanud mitu avaliku arvamust, mis praegu kehtivat ülimadalat seadusliku seksuaalsuhte vanusepiiri taunib ning inimesena tunnen head meelt, et ehk õnnestub nüüd seadusandlusel samm normaalsuse suunas tagasi liikuda.

https://objektiiv.ee/lugeja-kirjutab-eestis-lubatud-suguuhte-vanusepiiri-tuleb-tosta/

Lastekaitseliit on olnud aastaid seisukohal, et Eestis kehtestatud vanusepiiri tuleb tõsta ning eeldatavasti on organisatsioon ka aastal 2017 sama meelt. Samuti olen mina olnud alati seisukohal, et 14-aastane pole seksuaaleluks veel valmis. On väga tõenäoline, et minuga nõustuvad ka enamik lapsevanemaid. Seepärast tuleb taas suguühte vanusepiiriks kehtestada 16 eluaastat. Kõik, mis seondub lastega, olgu konservatiivse varjundiga.

KarS § 145. Suguühe või muu sugulise iseloomuga tegu lapseealisega (1) Täisealise isiku poolt noorema kui neljateistaastase isikuga suguühtesse astumise või muu sugulise iseloomuga teo toimepanemise eest – karistatakse kuni viieaastase vangistusega.

Foto: Objektiiv/ Bigstockphoto.com

 

 

  

 

teisipäev, 16. märts 2021

Teoloog Einar Laigna raadiosaates: Inimene on endale kuningaks

„Kuningavalitsus on see, et inimene valitseb oma emotsioone ja saab ruttu võimu kätte nende üle; kõik füsioloogilised ja emotsionaalsed protsessid temas on mõistuse ja hinge kuningavalitsuse all,“ teab teoloog Einar Laigna raadiosaates kõnelda.

Kuningavalitsus on see et me allutame kõik mõistusest allpoololevale teadmisele, tahte läbi, valitseme neid. Kui tänapäeva inimene saab vabadusest niipidi aru, et ükskõik kus mul mingi füüsiline vajadus peale tuleb, siis laskem aga tulla. Ei mingit häbi ega au, mul õigus ja vabadus – see on anarhia ühiskonnas.

Nt kui kuningavalitsus tähendab seda et inimene ütleb iseendale „Sa tahad palju süüa, aga see pole hea ega õige, sa saad nii palju süüa nagu vaja on“. Kes valitseb - kas söögiisu või mõistus ja teadmine? Selles ongi põhivahe, et kui tänapäeva inimese põhiarusaam mida propageeritakse, on kõikide tungide-emotsioonide ning füüsiliste ihade talitsematu valitsus.

Kuningavalitsus on see, et inimene valitseb kõiki oma emotsioone, püüab valitseda, ega me suuda alati, aga püüab. Ja saab ruttu võimu kätte nende üle. Et kõik füsioloogilised ja emotsionaalsed protsessid temas on mõistuse ja hinge kuningavalitsuse all. Ja see toimub siis kui Kristus on sinu kuningas, ja Kristus on kuningas kosmilises mõttes. Mäletate mis me lugesime pühakirjast: Temale alluvad kõik, nii taevas kui maa peal – see on objektiivne valitsus.

((Lõik 2014a. Pereraadio saatest, teemaks „Kristus kuningas“. Esineja ajaloofilosoof ja teoloog Einar Laigna)

LISA: (alustasin refereerimist kogemata valest saatest, aga saagu siis järgnev saatelõik ka kajastatud, sest me ei tea kunagi miks mõni eksimus tulevikus kasuks tuleb. Vabandage mind.)

Meieisapalves oli enne mitte „sinu riik tulgu“ vaid „sinu kuningriik tulgu“. Ainuke kristlik riik, poliitiline süsteem on kuningriik. Kuningas pole despoot ega türann – kuningas on ise alluv, ta allub Jumalale. Ja teostab kuningavõimu ühiskonnas, ehk teisisõnu: ta on vastutav Jumala ees ja selleläbi vastutav ka oma riigi ja rahva ees. Kuningriigis peab kuningas esindama jumalikkust, sellega on ta ka eeskuju oma rahvale.

Kuningriigi rahvad on alati teistsugused kui vabariigi rahvad – sõna vabariik ise algas Prantsuse revolutsioonis, ja mida ta tähendas? Ta tähendas seda et riik kuulutas end täielikult sõltumatuks ja lahti kirikust. Kui kirik on riigist lahutatud, siis riik on keha ja kirik on hing – kui kehast on lahutatud hing, millega on siis tegemist? Kas laiba või koomas oleva olendiga? Tänapäeval öeldakse et pangad on vereringe  - ilus, aga koomas inimesel on ka vereringe! Inimest võib koomaolekus aastaid hoida, ta on bioloogiliselt veel elus, vereringe töötab, aga ta ei näe ega kuule, ta ei taipa midagi, ta ei ole kontaktne – aga vereringe töötab. Mis siis veel vaja on?

(Lõik 2014a. Pereraadio saatest, teemaks „Jeesuse teine tulemine“. Esineja ajaloofilosoof ja teoloog Einar Laigna)


esmaspäev, 15. märts 2021

ESTEETILINE VS KOLE ARHITEKTUUR

Ehk on sinus säilinud inimesele loomupärane, arhailine peenmaitsemeel!

Paljud meist pole ilmselt mõtelnud sügavuti, miks nõukogudeaegne arhitektuur erineb nt keskaja arhitektuurist: katoliiklike sakslaste poolt ehitatud Tallinna vanalinn versus erinevad kolhoosihooned, viimased ei hiilga just oma esteetilise välimusega.

Millist vaimsust kannab inimene kes projekteerib ristküliku kujuga betoonlamaka, mis riivab tundliku silma ja masendab peenemaitsemeelega inimest. Vastus peitub selles, et sovetiaja ideoloogia kandis endas ateistliku, jumalat eitavat mentaalsust – sellest ka arhitektuur, mis hoolib vaid hoone praktilisest funktsioonist.

Kui 13. sajandil suudeti hoolimata katkust, näljast ja vähesest rahvaarvust ehitada hingematvaid ja ajale vastupidavaid ehitisi, siis tänase läänemaailma tipptase on ruttu püsti pandud kaubandushooned; isegi erinevate protestantsektide pühamud ei hiilga just oma sakraaltüübiga.

See millist vaimsust kannab endas ühiskond, paistab välja nii arhitektuuris, inimeste riidemoes. Ära siis imesta, miks mõni hoone või mood on inetu, sulle südames vastuvõetamatu – ehk on sinus säilinud inimesele loomupärane, arhailine maitsemeel!



neljapäev, 11. märts 2021

Teatud seltskond annab igipõlistele mõistetele vastupidise tähenduse

Kurjus on nagu varas: ta ei loo endale uut tööriista vaid varastab selle õilsalt naabrilt, ehitades endale samasuguse hoone nagu naabril, aga kasutab hoonet hoopis kurjemal eesmärgil kui naaber.

Ajaloofilosoof Einar Laigna mainis 2012. aasta Pereraadio saates, teemaks nõiduse ajaloolised juured, 13. sajandi kirikuisa Aquino Thomase tuntuimat teost Summa Theologiae (eesti k. Teoloogiline Summa), ning tegi selle põhjal kommentaari: „Kurjus formeerub kiriku eeskujul teoreetiliselt põhjendatud korras ja nõuab eluõigust - kurjus on hierarhiline korraldatud, institutsionaliseeritud. See mütoloogia muutus folklooriks ja paljunes ning levis juba folkloori seaduste järele. Need on omapärased seadused ühiskonnas kus tegelikult ühiskondlik teadus toimibki. Saatan on jumala ahv: ta formeerib oma riiki kiriku eeskujul - saatan on loomevõimetu, kuid ta on kopeerija, maha kirjutaja ja asja vastupidiseks muutja.

Kas te pole märganud et teatud seltskond on andnud igipõlistele mõistetele vaat et vastupidise tähenduse? – ei, ma ei pea silmas rahvuslasi, vaid vasakpoolseid keda tuntakse tänapäeval liberaalide nime all. Kuidas on lood Vikerkaare, Perekonna ja või Kirikuga?

Kui ma otsustaks homme kanda Vikerkaare sümboolikaga särki, siis vaadatakse mind tõenäoliselt kahtlasel pilgul. Vana Testamendi tekstis (Moosese esimene raamat) kui veel keskaja kultuuris sümboliseerib Vikerkaar ei midagi muud kui Rahu. Paraku on aga seksuaalvähemused kaaperdanud Vikerkaare ja muutnud selle tähenduse vastupidiseks – sõja sümboliks normaalsuse vastu.

Mõiste Perekond mis on meie kultuuri ajaloos tähendanud seda mis ta objektiivselt alati on – on vasakpoolsete poolt kaaperdatud, seda püütakse igast küljest moonutada ja moonutusele anda legaalsus. Ehk nii nagu Vikerkaar – ei looda midagi uut, vaid võetakse vähem või rohkem püha mõiste ning antakse sellele vaat et vastupidine tähendus.

20. sajandil andis rahvussotsid Svastikale oma tähenduse, maffiagrupeering kasutab mõistet Ristiisa jne. Eks ole Katoliku kiriku nn pedofiiliaskandaalid ka midagi sarnast – rüvedad mehed töötavad Euroopa tsivilisatsiooni rajanud võimsas institutsioonis ning alandavad füüsiliselt teismelisi poisslapsi. Meedia hüsteeria on suunatud pigem hukka mõistma Katoliku kirikut, aga mitte homoseksuaale kes oma hälbeid laste peal välja elavad. Kumb on siis nö saatanast – kas religioon või end religiooni taha peitvad, religiooni lagastavad kurjategijad? Mõtlemise koht! Ja kas me peaks antud näite kontekstis hukka mõistma Katoliku kiriku kui sellise, või hoopis pederastia?

Kurjus on nagu varas: ta ei loo endale uut tööriista vaid varastab selle naabrilt, ehitades endale samasuguse hoone nagu naabril, aga kasutab hoonet hoopis teistsugusel eesmärgil kui naaber.