Et esimese maailmasõja järel oli monarhistlik valitsemissüsteem moraalses pankrotis, andis see ka põhjust siinsetel läänemere asunikel omariiklus rajada parlamentaarsele demokraatiale. Nõnda sündiski, et 1920a. kehtima hakanud EV põhiseadus mitte ainult ei öelnud, et Eesti on rippumatu vabariik, kus riigivõim on rahva käes ning kõik kodanikud on seaduse ees ühetaolised, vaid see oli Euroopas üks ainulaadsemaid, sest korraliste parlamendi valimiste vahelisel ajal oli rahval põhiseaduslik õigus rahvahääletada ja rahvaalgatada seaduseelnõusid. Et see polnud pelgalt teooria, tõestab ilmekalt see, et 13 aastat hiljem suutis parlamendi väline jõud välja töötada ja muuta rahvahääletuse teel põhiseadust nõnda, et see andis lisaks õiguse rahval endale ise riigipea valida.
Rahvaalgatamise korras oli 25- tuhandel hääleõiguslikul kodanikul õigus nõuda, et seadus antakse, muudetaks või tunnistatakse maksvusetuks. §31 ütles „sellekohane nõudmine antakse väljatöötatud seaduseelnõuna Riigikogule.“ Riigikogu võis eelnõu seadusena välja anda või tagasi lükata. Viimasel juhtumisel panduks eelnõu rahvale ette vastuvõtmiseks või tagasilükkamiseks rahvahääletamise korras. Rahvahääletusest osavõtjate enamusel oli võimalus tunnistada eelnõu vastuvõetuks ning see omandanuks seadusliku jõu. §32 nägi ette et kui rahvas lükkab tagasi
Riigikogu poolt vastuvõetud seaduse või võtab vastu Riigikogu poolt tagasilükatud seaduse, kuulutatakse välja uued Riigikogu valimised, mis võetakse ette hiljemalt 75 päeva pärast rahvahääletamist.
Järeldus? Parlamendi saadikud tunnetasid pidevat vastutust ning hirm saada pahameele osaliseks oli kanaliseeritud nõnda, et karta võis kodanikest rahva pahameelt, kellelt punase kaardi saamine tähendas, et toimuvad erakorralised valimised. Lõppsõna seaduse maksmahakkamisel oli hääleõiguslikul kodanikul. Tänane olukord aga soosib pigem seda, et rahvasaadikud annavad oma otsustest aru välisorganisatsioonidele, kui et nad on sunnitud tundma positiivset hirmu oma rahva ees.
Olgu mainitud, et rahvahääletamisele ei kuulunud ega võinud rahvaalgatamise teel otsustamisele tulla eelarve ja laenude tegemine, maksuseadused, sõjakuulutamine ja rahutegemine, kaitseseisukorra väljakuulutamine ja lõpetamine, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni väljakuulutamine, samuti ka lepingud võõraste riikidega. Iseasi on küsimus, miks ei või rahvas hääletada eelarve, laenude, maksuseaduste ning lepingute üle mis sõlmitakse võõraste riikidega?
Mina usun et kodanikuühiskonna poolt tehtud põhiseaduslik muudatus, lahendas ja stabiliseeris mitte ainult küsimust sellest kas rahvas saab valimiste vahelisel ajal öelda sõnasekka nt maksuseaduse kohta – vaid tasakaalustas ja stabiliseeris suhet parlamendi ja rahva vahel. Riigipea, kelle rahvas on 5-ks aastaks ametisse valinud, vähendab kindlasti seda olukorda, et erakorralised valimised liiga tihti toimuvad.
Mitte ainult teoorias, vaid näeme rahva poolt valitud riigipead USA-s, kes on saanud rahvalt mandaadi oma programmi elluviimiseks ning kellel reaalselt on ka selleks piisavad volitused. Rahvaalgatusõiguse kritiseerija võib viidata, et otse valitud riigipea lükkab rahvaalgatusõiguse tahaplaanile; umbes et kas rahvaalgatusõiguse taastajad ise ka teavad, mida nad tahavad. Kuid see on demagoogia, sest esiteks on rahvaalgatusõigus alati põhiseaduslik õigus, mida vajadusel kasutada, ka siis kui riigipea on rahva poolt valitud ning teiseks, paneb see küsima, et kas mitte pole USA ühiskond selle võrra vaesem, et nende konstitutsioonis rahvaalgatusõigus puudub?
14., 15. ja 16. oktoobril saame tähistada 90. aasta möödumist ajast mil EV-s seadustati riigipea otsevalimise kord. §58. ütles „Riigivanema valib rahvas üldise, ühetaolise, otsese ja salajase hääletamise kaudu viieks aastaks. Kui esimesel hääletamisel ükski kandidaat ei saa osavõtjate häälte enamust, siis toimetatakse teine hääletamine hiljemalt kolme kuu jooksul.“ Sellele eelnev paragrahv andis riigipeale õiguse teostada riigi kõrgeimat valitsemisvõimu ning ütles, et Riigivanema juures on valitsemiseks Vabariigi Valitsus sh peaministri ja ühise riigikantseleiga – see oli rahva tahe. Seadus nägi sh ette, et riigipeaks kandideerijal tuleb juba eelnevalt koguda teatud arv toetusallkirju kodanikkude käest, seega, ta oli enam rahva poolt väljavalitu, kui mõne erakonna poolt välja valitud.
Täna võime vaid oletada mismoodi säärane demokraatia laiendamine oleks riigi hüvanguks tööle hakanud, sest enne kui jõudsid toimuda riigipea valimised, kehtestas Riigivanem Päts 12. märtsil 1934a. Neli aastat hiljem, Kaitseseisukorra lõppedes, andis seadusandlik kogu rahvale uue põhiseaduse, kus pole sõnagi juttu rahvaalgatusest ega ka mitte rahva poolt valitud riigipeast – see, 1938a. põhiseadus on ka aluseks neljandale ehk 1992a. põhiseadusele.
Me võime kiruda tolle aja valitsejaid ja rahvast, kes leppis diktatuuri kehtestamisega, ent me peame küsima et mida me tänases Eestis teinud olema ja teha saame, et riigipöörde eelne olukord taastada. 1934a. ja sellele järgnev aeg tõestas kui habras on meie rahva usk omariiklusesse, ent selle pinnalt saab ka öelda et selle usu kasvatamiseks tuleb rahvale anda võimalus muutuda taas kõrgeima võimu kandjast, kõrgeima võimu teostajaks. Jalgratast leiutamata!
Ilmunud väljaandes Uued Uudised ja Wõrumaa Teataja, 2023a. märtsis
