Põltsami tees: maa perekondadele

Üleval Ungari riigi ametlik logo

Aga see pole kõik. Riik peab võimaldama maad koos elamisega perekondadele, kes on elanud koos 10 ja enam aastat ning asunud kasvatama vähemalt 4 last. Kodumaad kaitseb tulihingeline patrioot, perekonda aga keskpärane patrioot; viimaseid on palju rohkem ning nad on julgeoleku tagatis.

Arusaam perekonnast on kultuuriti erinev: tänane eurooplane mõistab selle all isa, ema ja paari last, kuid lastes moslemi perekonnal valgesse maailma elama tulla, võtab ta kaasa naise(d), ema, isa ja seitse last. Ka Euroopa rahvastel on erinev arusaam perekonnast: maad kus luterlik kirik pole suutnud kanda kinnitada, on perekonnal suurem roll inimese elus; nii üldistades. Isegi kui modernism on naiseks ja meheks olemist muutnud, tajuvad enam katoliikliku taustaga rahvad perekonna mõju tugevamalt, kui näiteks põhjamaalased. Nõukogude ajal oli ainaks perekonna vormiks mehe ja naise vaheline kooselu, kuid juba siis peeti normiks et peres on 2 last, 4 last olla juba kodanlik natsionalism. Rahvad mis olid katoliikliku taustaga, lasid end vähem soveti ideoloogiast mõjutada, kuid eestlane on kohaneja ning nõnda on ta alati valmis kasvõi oma isikliku elu korraldama vastavalt sellele kuidas üldine tendents on.

Ometi kehtib meil põhiseadus mille §27 ütleb et perekond on rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena riigi kaitse all. Konstitutsioon kirjutati ajal mil selja taha jäid ajad mil eestlast ähvardas kodumaal vähemusse jäämine, seda immigratsiooni aga ka madala sündimuse tõttu. Rahvuslikust aspektist on traditsioonilise perekonna kaitsmine hädatarvilik. Täna olema aga sama probleemi ees, ent probleem on palju sügavam. Terve talupojamõistuse on asendunud modernse arusaamaga perekonnast ehk teisisõnu, kadunud on arusaam perekonnast kui institutsioonist ning sellepärast tajuvad paljud perekonda kui mingit hägusat kooslust. Aga see on vaid väline fassaad, sest esiteks ütlevad sõltumatud uuringud et noor eestlane soovib enam kui kahte last, kuid üldine majanduslik olukord on närune. Samuti pole tõsi et enamus eestlaseid toetavad perekonna mõiste moonutamist – kaasa jaatamise taga peidab end osalt alahoidlikus, kuid teisalt on maal elav inimene konservatiivne, isegi kui too seda endale tunnistada ei taha.

Perekonna institutsioon on ühiskonna nurgakivi: sealt tulevad tulevane noorsugu, mida tervem on perekond, seda tervemad lapsed seal kasvavad. Iga perekond on eriline, kõigil pole elu ideaalne, kuid see on siiski perekond. Ükskõik kui rahvuslik on riik, ei saa ta üle sõita perekonnast, samuti ei saa üksikindiviidi õigus kaaluda üles perekondade heaolu.

Eestlane ei pea olema üürnik, kuid paljud seda on. Perekonnad ei pea olema sunnitud elama korterites, kuid paljud elavad ning kitsastes tingimustes. Oma maja omamine ei tohi olla luksus, millest eestlane majanduslikel põhjustel loobuma tõttab ning auto omamist ei tohi kalliks muuta. Laste saamist ei tohi karistada. EI. Seda peab soodustama.

Iga lapse pealt tuleb vähendada füüsilise isiku tulumaksu 25%; 4 lapse isa-ema on FIT-ist vabastatud. Kui üldse säärane rumal maks nagu FIE peaks kehtima, siis sel viisil. Aga see pole kõik. Riik peab võimaldama maad koos elamisega perekondadele, kes on elanud koos 10 ja enam aastat ning asunud kasvatama vähemalt nelja last. Ükski maa ei täitu lastega lauldes, vaid see on tarvis lahendada poliitilise otsusena. Inimene kellel on oma maa, maja ning perekond - on mitu korda enam valmis oma kodumaad kaitsma kui inimene, kes on üksik ning elab üürikorteris. Kodumaad kaitseb tulihingeline patrioot, perekonda aga keskpärane patrioot; viimaseid on palju enam ning see mass on julgeoleku tagatis.

 „Ära küsi mida riik saab teha sinu heaks, vaid küsi mida sina saad teha riigi heaks,“ ütles katoliikliku taustaga President Kennedy. Tõesti. Kodanikuühiskond nõnda toimima peakski, vastupidiselt sotsialistlikule riigile, mis lihtsalt kogub makse ning solgutab erinevaid ühiskonna gruppe, jagab ja valitseb. Selleks et inimene saab riigi heaks midagi teha, selleks et noorest kujuneks vaba isiksus ning ühiskond oleks terve  - on tarvis luua perekondlikud tingimused laiadele massidele.

 

Põltsami tees: parlamentarism tuleb lõhkuda

EKRE seljataha koondumine, hoolimata et nemad ei poolda nii radikaalset lähenemist nagu mina, päästab meie põhiseadusliku korra punnseisust. Me vajame igal juhul erakorralisi valimisi ning pall on vabariigi presidendi käes.

Parlament kui seadusandlik koda hakkas meie esivanemate elu otseselt mõjutama, kui institutsioon Tsaari-Venemaal pärast 1905. aasta punast revolutsiooni sisse seati. Pärast esimest ilmasõda ei kujutanud iseseisvuvad riigid ette, et riik võiks toimida parlamendita; Eesti parlament sai nimeks Riigikogu. Kuni 1934. aasta põhiseadusmuudatuse maksma hakkamist kehtis Eestis tasakaalustatud valitsemisvorm: parlamendi kõrval oli rahvaalgatus- ja hääletamisõigus; otsedemokraatia võimalus tõi Eesti põhiseadusliku korra punnseisust välja, kui üle 70% eestlasest hääletas vapside koostatud muudatuste poolt. Eestist sai 2/3 presidentaalne riik, säilitades oma aja eesti nokiana otsedemokraatia võimaluse, kuid parlament ei mänginud enam keskset rolli ning selle liikmeskonda oli kärbitud 50%. Libarahvuslased kavaldasid peagi vapsid üle, kehtestades vaikiva ajastuna autoritaarse diktatuuri. Pärast 1938. aasta puhastustöö lõppu, hakkas Eestis kehtima parlamentarism. Sõnaliide -ism näitabki et parlamendist sai domineeriv institutsioon, mis enda kõrval otsedemokraatiat ei salli. 1992. aasta põhiseaduse mustandi autor Jüri Adams tõdes hiljuti väljaandes Postimees, et tänasest parlamendi kriisiseisust toob meid välja rahva algatuse võimalus; kardinaalselt erinev seisukoht riigimehe eelmistest seisukohtadest.

Parlamendi fanaatikute arvates on institutsiooni volituste vähendamine, selle institutsiooni hävitamine. Niimoodi aga mõtleb, tahtlikult või teadmatusest, autoritaar. Ei aita teda võrdluse toomine ajalooga, sest eesti vabadussõjalased erinevalt saksa rahvussotsidest, ei lõhkunud parlamenti, valitsemissüsteemi valemist välja. Aga küsimuse tuum ei seisne vapside olemuses, vaid objektiivses reaalsuses: kas vähem parlamendi domineerimist ja presidendi institutsiooni iseseisvumine, päästab demokraatia ning omariikliku valitsemissüsteemi?

EKRE üldprogramm näeb ette rahva algatuse elustamist ning presidendi otsevalimise korra sisseviimist. Nemad leiavad et president peab olema rahva poolt valitav, kuid ma olen selles küsimuses radikaalsem ning leian et president peab juhtima vabariigi valitsust (ja Riigikantseleid). Tal on seadusega piiratud dekreediõigus ning ta valitakse ametisse kord 4-ks aastaks, kodanike enamuse otsusel, kuid tema ametiaja kogupikkus on piiramatu.

Parlament mis valitakse ametisse vahevalimiste raames, kord 4-ks aastaks, seisab lahus presidendi institutsioonist ning selle liikmeskond on vähendatud 51 saadikuni. Parlament pole enam riigivalitsemise juures keskne ning erakondlikul lehmakauplemisel on lõpp, millele annab sümboolse tähenduse erakondade sundnimetamine parteideks. Parlament peab arvestama et rahvas saab algatada eelnõusid ning hääletada nende üle; President ei saa kuulutada välja erakorralisi valimisi, seda võimaldab rahvahääletamise seadus.

Kas see on parlamentaarse demokraatia hävitamine? EI. Parlament valitakse ametisse demokraatlikult, ilma et ühtegi riigielu puudutavat küsimust lahendatakse elektroonilisel viisil, ning parlamendis toimub demokraatlik debatt sh säilib parlamendi roll seadusandliku kojana. Saadikult eeldatakse kultuursust: kandidaadina on pidanud ta paljastama oma moraalse palge ning tõendama haritust. Paraku tuleb ka kehtestada seadus, mis ütleb et kui saadik ilmub kriminaalses (narko)joobes riigikogu (või komisjoni) istungile, siis ootab teda ees kuni aastane vanglakaristus. Lihtne on tänaseid Riigikogu saadikuid noomida, mõnitamiseni välja, kuluhüvitiste kasutamise pärast ning purjutamiste eest, kuid raskem on panna maksma kord, mis tõstab parlamendi autoriteeti rahva seas. Parlamendi võimu kärpimine ei pruugi meeldida tänastele parlamentääridele, kuid Riigikogu maine on ometi olulisem kui mõne saadiku kõrgepalgaline töökoht.

Sääraseid muutusi on Eestis raske esile kutsuda, sest puudub õigus rahvaalgatamiseks. EKRE seljataha koondumine, hoolimata et nemad ei poolda nii radikaalset lähenemist, päästab meie põhiseadusliku korra punnseisust. Me vajame igal juhul erakorralisi valimisi ning pall on vabariigi presidendi käes. 

Saadetud väljaandele Postimees, Tartu-Postimees ning Wõrumaa Teataja

Tees on teisesõnaga juhtmõte.