TERVISEAMETI OTSUS KURESAARE HAIGLA SUHTES OLI TERVE MÕISTUSE VASTANE

"Pole aus kui Saaremaa viirusehaiged solgutatakse ühest haiglast teise, seepärast et valgekraed keskuses otsustavad teisiti kui seda teeb kohalik haigla"

13. aprillil teatas Terviseamet et Kuresaare Haigla COVID-19 patsiente hakatakse mandri haiglatesse üle viima: haigla töökoormuse vähendamiseks ja tavapärase töörütmi taastamiseks. Haiglale oli aga selline ülevalt poolt tulev korraldus suureks üllatuseks. Tekkisid küsimused, miks peaks haigeid massiliselt mandile toimetama ja läbi rääkimata oli haigete tagasipöördumine koju või haiglasse.

Terviseamet on takistanud Kuresaare Haiglat kriisi efektiivsel ohjamisel nt algatas Kuresaare Haigla drive-in testimise, mille peale Terviseamet selle alguses ära keelas ja alles siis kui antud trend maailmas populaarsust kogus, muutis Terviseamet oma meelt. Samuti näitas Terviseamet alguses välja näomaskide eitavat suhtumist, alles siis kui WHO oma seisukohta avaliku arvamuse survel maskide nende kandmise osas oma meelt muutis, muutis ka Eesti Terviseamet oma suhtumist - samas on Kuresaare Haigla kriisi algusest saati rääkinud näomaskide kandmise vajalikkusest. Nädalapäevad tagasi Kuressaare Haigla et nad kasutavad covid-infektsiooni ravimisel muuhulgas ka C-vitamiini. Olen kindel et kui minagi oleks raskelt viirusehaige, kaaluksin igat varianti mis mind tervemaks teeb. Samas on Terviseamet näidanud antud meetodisse jäist suhtumist.

Mina arvan et Terviseameti ootamatu otsus hakata transportima viirusehaigeid mandrile, oli nende poolne jõudemonstratsioon Kuresaare Haigla üle. Haigla sõnutsi pole olnud neil puudust personalist, masinatest, medikamentidest ega ka mitte voodikohtadest. Puudub igasugune terve mõistuslik argument haigeid transportide kiirabiautoga mandri haiglatesse.

Terviseamet on näidanud viimaste kuude jooksul, et nad on pigem administreeriv ametkond kui isemõtlev sotsiaalministeeriumi allüksus. Ja samamoodi on nende silmis Kuresaare Haiglat, ainult et antud situatsioonis on Terviseamet käskija rollis.

Katoliku kirikus kehtib subsidiaarsuse põhimõte: iga ülesandega peaks tegelema kõige väiksem üksus kes sellega kompetentselt hakkama saab. Antud juhul on selleks kompetentseks üksuseks Kuresaare Haigla.

Pole aus kui Saaremaa viirusehaiged solgutatakse ühest haiglast teise, seepärast et valgekraed keskuses otsustavad teisiti kui seda teeb kohalik haigla. Ja mis siis saab siis kui mõni patsient kaotab transpordi käigus oma elu? Minu arvates tuleks eriolukorra lõppedes põhjalikult hinnata Terviseameti tööd, ja küsida, kes antud ametkonna viimaste kuude kummaliste otsuste eest vastutab.

(Väljaanne Saarte Hääl pole artiklit seisuga 24.04.2020 avaldanud)

KÕNEKAS MINI UURIMUS: PAREMÄÄRMUSLUSE MÕISTE ON MOODSA AJA SÕIM

On huvitav fakt, et just viimase 20 aasta jooksul on mõistet „paremäärmuslane“ hakatud kasutama globalismi ja multikulti edendajate poolt, seda suuresti enda vasakpoolsuse varjamiseks. 
Parempoolsus tähendab ühiskonda hoida, vasakpoolsus aga ühiskonda lõhkuda: radikaalsue mõiste on tänapäeval ära lörtsitud. https://kennopoltsam.blogspot.com/2020/04/radikaalsuse-moiste-tegelikust.html?spref=fb&fbclid=IwAR31XXuMj6MyPLkPEO2NJgYZSziVxFlhjxm772PLd0-GOXZY6-X8LfBCKSg

Tõestus selle kohta et I ja II ilmasõja vahelisel ajal ei rääkinud üks ainuski Eesti paberväljaanne 25 aasta jooksul mitte mingisugusest paremäärmuslusest/radikaalsusest; küll oli juttu ohtralt rahvussotsialismist, rääkides Natsi-Saksamaast. Iseseisvuse taastamise aja jooksul on olukord vastupidine.

On huvitav fakt, et just viimase 20 aasta jooksul on mõistet „paremäärmuslane“ hakatud kasutama globalismi ja multikulti edendajate poolt, seda suuresti enda vasakpoolsuse varjamiseks.

Ilmasõdade vahelisel ajal ei tuntud sellist internetti nagu see nüüd on: kui paremäärmusluse mõiste on viimase 25a. jooksul juba paberväljaandes 108 korda suurem kui ilmasõdade vahelisel ajal, siis on see tuhandeid kordi suurem internetis, teles, raadios. Ma väga kahtlen kas aastatel 1920-1945 teles/raadios seda mõistet üldse kasutati, ja kui palju üldse.

Eesti kõik paberväljaanded aastatel 1920-1945

Märksõnad:

Paremäärmuslane/radikaal 0

Rahvussotsialism 720

Eesti kõik paberväljaanded aastatel 1995-2020

Märksõnad:

Paremäärmuslane/radikaal 108

Rahvussotsialism 17

RADIKAALSUSE MÕISTE TEGELIKUST OLEMUSEST – REFEREERING MARKUS JÄRVI JA PEETER HELME TEEMAKOHASEST ARTIKLIST

Et kaks laia silmaringi ja suurt kogemuste pagasit omavat inimest on kord avalikult lahanud radikaalsuse mõistet, ei hakka ma ise seda teemat lahkama, kui saan vaid nõustuda ja refereerida kahe autori selget selgitust mõistele, mida tänapäeval kurjasti ära kasutatakse.

2018a. Objektiivis ilmunud nädalakommentaaris „Konservatiivsuse talumatu kergus“ kommenteerib Roomas Püha Risti Ülikooli filosoofia ja teoloogia eriala lõpetanud ning praegune portaali peatoimetaja Markus Järvi mh radikaalsuse mõistet järgnevalt:

Vaata ka täispikka nädalakommentaari:  https://objektiiv.ee/nadalakommentaar-konservatiivsuse-talumatu-kergus/

„Konservatiivsus võib selles plaanis esineda vaid välise kihina metafüüsilise ja religioosse radikalismi turvisel. Mida tähendab radikaalsus? Sellest sõnast on saanud tänapäeval silt, mida loobitakse kõikjale, tähistades radikaalsusega mõistusevastast ja hullumeelset fanatismi, mis pahatihti viib avaliku vägivallani

Ent radikaalsus tuleb ümber mõtestada ja ümber sisustada. Ideoloogilise maffia poolt kaaperdatud radikaalsuse mõiste tuleb de-konstrueerida ehk tükkideks lammutada ja uuesti kokku panna, andes sellele sõnale tagasi algsest etümoloogilisest ehitusklotsist tuleneva tähenduse.

Seejärel tuleb see sõna omaks võtta ning omalt poolt täiustatuna ideoloogilise maffia poolt hõivatud positsioonide suunas tagasi lennutada.

Ütlen kohe ära, et metafüüsilise või religioosse radikalismi esindajateks pean näiteks Vana-Kreeka filosoofe Platonit ja Aristotelest ning peaaegu kogu keskaegset filosoofiaruumi eesotsas Aquino Toomasega.

Radikaalsus või radikalism pärineb teatavasti ladinakeelsest sõnast radix, mis tähendab juurt. Nii peab igasugune radikaalsus püüdma asjade ja nähtuste süvatasandini, nägema ja tunnetama seda, millisest pinnasest nähtused ja ühiskondlikud institutsioonid võrsuvad ja kuhu nad lõpuks välja jõuavad.

Radikaalse hoiaku omandamine tähendab kultuuriruumi aednikuks olemist: samast pinnasest võivad nimelt võrsuda teineteisele vastandlikud väärtused ja ideed. Väärtuslikku taime võivad asuda lämmatama umbrohulaadsed kasvud, mille olemasolu ja olemust tuleb endale teadvustada ning samas püüda neid välja juurida.

Eelkõike on aga radikaalsus metafüüsiline mõiste, mis eristab halba heast, ilusat koledast ja tõelist nähtumuslikust. Ilusat, tõest ja hüvelist tuleb säilitada, hoida ja kasvatada. Just selles punktis on iga “radikaal” ka konservatiiv, kes näeb ühiskondlike institutsioonide ja kultuuri keskmes paiknevaid ideaale mitte lihtsalt kui ajalist ja ajaloolist pärandit, vaid kui loomulikku ilmutusse ehk loomuseadusesse kirjutatud Jumalikku tõde oleva enda kohta.

EESTI (aja)kirjanik, publitsist, kultuurikriitik ja esseist Peeter Helme lahkab 2.märtsi 2005a. Eesti Ekspressis ilmunud kirjatükis „Kaotatud rajad“ samuti radikaalsuse mõistet.

Vaata ka täispikka artiklit: https://ekspress.delfi.ee/areen/kaotatud-rajad?id=69003853

„Nõnda on tänapäeval skandaalne, kui keegi nimetab aborti mõrvaks või taunib üha rohkemates maades seadustatud surma-abi. Kuid kas pole mitte sõna 'abort' ise eufemism teadliku tapmise kohta? Ja kas ei too vanurite surma kiirendamine endaga lõpuks vältimatult kaasa kohustust teha plats pärijatele puhtaks? Kas elu on tõesti muutunud vaid suhteliseks väärtuseks?

Äärmuslus, nagu ka tuumakus, süüvivus tehakse ühiskonna põlguse alaks, mida tark ei puutu. Ühiskonna peavoolust kõrvale kalduja, tembeldatakse radikaaliks või ekstremistiks — mis on võrdsed keskaegse ketseri-tiitliga. Ent ometi vajaks Lääs praegu rohkem kui eales varem nii äärmuslasi kui ka süüvijaid, radikaale.

Fundamentalism peaks seega olema mitte fanaatiline vaimsus, vaid meie kultuuripärandit korrastav ja arendav, tänapäeva oludele kohanduv ning maailma piiride avardamiseks tema juurtest vastuseid otsiv elukäsitus. Sellises tähenduses on fundamentalism julgus uskuda konkreetsesse ja keeldumine oma maailmanägemuse, kultuuri, keele või usutunnistuse relativeerimisest. See on juba iseenesest suur asi maailmas, kus oleme vabad ainult väga valitud tegude tegemiseks, valitud mõtete mõtlemiseks ja valitud sõnade valitud tähenduste tundmiseks. Radikaalsus, ekstremism ja fundamentalism on seega kauged kaotatud metsarajad, mis on unustuse aegadel saanud kuulujuttude ja väärkäsitluste sihtmärgiks, pakuvad aga samas vaba mõttealternatiivi ja julgustust iseseisvaks käitumiseks nendele, kellele ei piisa kaasaja kitsast vabadusekäsitlusest.“

PRESIDENDI INSTITUTSIOON EI OMA AUTORITEETI

Ma arvan et Presidendi institutsioon tuleks muuta rahva poolt valitavaks või see sootuks likvideerida. Esinduslikuvõimu ülesandeid saab täita edukalt ka Riigikogu, kel on kindlasti rohkem autoriteeti rahva seas kui seda on kord viie aasta tagant määratud Presidendi ülesannetes ülempreestrinnal

Saadetud Wõrumaa Teatajasse
PRESIDENDI INSTITUTSIOON EI OMA AUTORITEETI

Hiljuti püstitati TV3 meelelahutussaates Rooside sõda küsimus Eesti mõjuvõimsa inimese osas: 36 vastanut olid pakkunud mõjuvõimsaks inimeseks President Kersti Kaljulaiu, talle järgnes Siseminister Mart Helme ning 17-ne vastanu meelest on mõjuvõimas inimene Peaminister Jüri Ratas. Kui vaadata mida Presidendi institutsioon on saanud teha rahva heaks riikliku eriolukorra ajal, tuleb üle küsida, kas me sellist esinduslikuvõimu tahtsimegi?

Eestis kuulub seadusandlik võim Riigikogule, mis valitakse korraliselt iga nelja aasta tagant; jällegi võib diskuteerida Riigikogu valimise seaduse üle, ent niimoodi on parlamendi koosseis meil 28a. jooksul valitud. Riigikogus sündivad otsused mõjutavad otseselt meie riigi käekäiku sh kui jõujooned muutuvad, pole isegi valitsuskoalitsioon kaitstud. Samuti on Riigikogul esmaroll valida Eestile riigipea ehk president.

Vaadates Presidendi seadusest tulenevaid ülesandeid, on igati mõistlik küsida miks ei võiks neid samu kohustusi täita rahva poolt valitud Riigikogu. Mõni võib küsida, kas Riigikogul poleks siis piiramatu võim, aga kui vaatame kes on President – seadusandliku kogu poolt loodud võimupuhver, keda pole rahva poolt valitud kuid kes nimetab ametisse tähtsaid riiklike ametikohti, on riigikaitse kõrgeim juht ning kutsub vabariigi aastapäeval oma tööandjat endaga kätlema, et omanägemisel poliitikutele kiitusi ja laitusi jagada.

Vabariigi Peaminister, üldjuhul ministrid ja riigikogu liikmed on saanud rahvalt mandaadi, samas ei pea President läbima demokraatliku protsessi loomulikku osa. Ka puudub Riigikogul kes Presidendi ametisse määras, võimalus teda umbusaldada – samas saab President kuulutada välja erakorralised valimised kui poliitika on ummikseisus. Ehk teisisõnu: President omab suurt mõjuvõimu seadusandliku ning täitevvõimu üle ja esindab Eestit rahvusvahelisel suhtluses - kuid ei oma tegelikku autoriteeti Eesti elanikke seas.

Igapäeva poliitikas on siiski mõjuvõimsam inimene meie Peaminister kes reaalselt vastutab mis riigis toimuva eest: seda praegusel ajal mil rahvas ootab vabariigi valitsuselt eriti tarka tegutsemist. Milline riiklik institutsioon on oma otsustega viimase kuu aja jooksul mõjutanud Võrumaad enam – Valitsus või President?

Ma arvan et Presidendi institutsioon tuleks muuta rahva poolt valitavaks või see sootuks likvideerida, ja usun et nii mõtleb ka suur osa Eesti elanikest. Esinduslikuvõimu ülesandeid saab täita edukalt ka Riigikogu, kel on kindlasti rohkem autoriteeti rahva seas kui seda on kord viie aasta tagant määratud Presidendi ülesannetes ülempreestrinnal. Ja viimane pole torge praeguse presidendi kohta, vaid üleüldse kõikide Eesti Presidentide kohta. 

SOTSIAALMINISTER PEAB VÕTMA POLIITILISE VASTUTUSE

Sotsiaalminister kes on suhtunud maksumaksja rahasse hoolimatult ja riskinud, eeldades et tahmatult, rahva tervisega, peab eriolukorra lõppedes oma ministriameti maha panema.

SOTSIAALMINISTER PEAB VÕTMA POLIITILISE VASTUTUSE

23. jaanuaril tegi Hiina otsuse panna 11 miljoni elanikuga Wuhan'i linn täielikku karantiini: ametlikult oli haigestunud 800 ja surnud 9 inimest. Peagi teatas autoritaarne Rahvavabariik et 60 miljoni elanikuga Hubei provintsis on rakendatud karme meetmeid nakkuse tõkestamiseks; Viirus levis kulutulena: WHO hoiatas 11. veebruaril et COVID-19ks ristitud koraanaviirus on „maailmale tõsine oht“.

20. veebruaril rääkis meie peavoolumeedia P.-Itaaliast kui nakkuskoldest. 25. veebruar saadab Terviseamet välja teate, milles soovitab Põhja-Itaaliast ja Hiinast saabunud eestimaalastel kodus olla. 26. veebruaril teavitas Terviseamet oma kodulehel, et COVID-19 teste tasub teha vaid sümptomite ilmnemisel ja samal päeval kajastab Saarte Hääl paberväljaandes, et Itaalia tippklubi võib Saaremaal mängida kaks mängu.

27. veebruar osales Sotsiaalminister ETV hommikusaates „Terevisioon“, jutuks tuli Eestis tuvastatud esimene koroonaviiruse juhtum: Tegu olevat Eestis alaliselt elava iraanlasega, kes oli eelmisel õhtul bussiga Riiast Tallinna tulnud. Ka Soomes oli tuvastatud juba esimene nakatunud.

29. veebruaril kajastab Saarte Hääl, et vald langetab otsuse rahvusvahelise võrkpalli mängu toimumise osas 2. märtsil. Saaremaa vallavalitsuse kommunikatsiooninõunik V. Kass lausus: „kui inimesed järgivad Eesti perearstide seltsi koostatud kümmet käsku, siis sellega hoitakse viiruse levikut olulisel määral ohjes.“ Kuid ööl vastu 12. märtsi kajastas väljaanne et koraanaviiruse tõid saarele Itaalia võrkpallurid. Ja hetke olukorda me teame.

Kes vastutab?

Vaadates sündmuste käiku, saab väita et Saaremaal toimunu ees vastutab Saaremaa vallavanem M. Kallas (SDE), kes minu arvates mängis saare elanike tervisega nn vene ruletti. Mis saab poliitiku positsioonist, näitab see kuidas toimib kohalik vallavolikogu.

Terviseameti suunal on tõsist kriitikat teinud nii siseminister Helme kui ka eurosaadik Madison, läbi erinevate meediumite. Tuleb välja et Terviseamet on kõik olulise maha maganud ja desinformeerinud meediat. Riigiamet andis avalikkusele mõista, et COVID-19 puhul on tegu tavalise külmetusega, et Eesti on piisavalt valmistunud ja meil jätkub isikukaitsevahendid. Selle asemel et teha otsehanked Aasiast, selle asemel osaleti Euroopa ühises hankes ning veel 20. märtsil teatas Terviseamet ERR-i vahendusel et Eesti ei peaks koraanaviiruse kõiki hõlmavale testimisele vastu, sest ei jätkuks isikukaitsevahendeid.

Minu arvates tuleks viia Terviseametis läbi põhjalik audit, selgitamaks välja kas ametnikkond tegi endast kõik oleneva ja kas teatud sündmustele tulnuks reageerida kiiremini. Nagu nt Saaremaa juhtum, mida ju saanuks ära hoida.

Pärisvastutust kannab ikkagi Sotsiaalminister T. Kiik, kelle haldusalas praegu aktuaalne riigiamet on. Kui asetame loetletud probleemi kõrvale ka asjaolu et riigikontroll järeldas veebruari algul et sotsiaalministeeriumi kaudu eraldati hasartmängumaksust 2019. aastaks kolmele vabaühendusele ligi veerand miljonit eurot seadusevastaselt. Leian et mul kui kodanikul on õigus omada seisukohta, et sotsiaalminister kes on suhtunud maksumaksja rahasse hoolimatult ja riskinud, eeldades et tahmatult, rahva tervisega, peab eriolukorra lõppedes oma ministriameti maha panema.