Minu mõtted kriitikast mida tegi reformierakondlane lasteaia kohatasu kaotamise teemal

Reformierakond muretseb riigieelarve tulu pärast, EKRE muretseb inimeste heaolu pärast ning näeb konservatiivses sotsiaalpoliitikas suuremat tulu kui see, mis saavutatakse riigieelarve tasakaaluga. Kuusalu valla puhul ei saa rääkida eelarve miinusestgi mitte.

Augustikuisel Kuusalu vallavolikogu istungil võeti vastu eelnõu, mis vabastab lapsevanemad lasteaia kohatasu maksmise kohustusest. Senini oli lastevanemate osalustasu lasteaedades 36 eurot: 23 eurot moodustas kohatasu ja 13 eurot õppetasu. EKRE nimekirja valimislubaduse tõttu kaob alates 1. septembrist kohatasu, tingimusel et vähemalt üks lapsevanem on kantud valla elanike registrisse.

Opositsioonis olev reformierakondlasest volinik Maarja Metstak kritiseeris küsimuse raames antud eelnõud, et kuigi vähendatakse kohatasu siis suurendatakse õppevahendite maksumust: „Lisaks tuleb arvestada seda et lasteaialaps (sh) kahe vanema sissekirjutusega on vallale majanduslikult koormav mitte tulus. Kui me tänu sellele eelnõule saame lastevanemad valda sisse kirjutatama, kaob ära 5400 eurot lapse pealt kus tema lasteaia kulu on kinni makstud teise kohaliku omavalitsuse poolt ja samal ajal tekib meil täiendavat kulu selle ühe lapsevanema pealt.. (küsimus jätkus)“.

Esiteks ei vähendata kohatasu vaid kaotatakse selle kohustus lapsevanemale. Teiseks, Metstak tõi kriitikas ka välja et eelnõus ei mainita et õppevahendid lähevad kallimaks, kuid esmalt tuleb tähele panna et eelnõu mõte seisnes eelkõige lasteaia kohatasu kadumises, kuid mis peamine – õppevahendite hinnad tõusevad, sest Eesti on Kaja Kallase juhtimisel saavutanud euroala kõrgeima inflatsiooni, paistes silma ka terves maailmas. Teha kriitikat selle pinnalt et ühe käega annate ning teise käega võtate, on demagoogia – ja isegi kui õppevahendite tasu veidi suureneb – jääb 23 eurot rohkem ühes kuus lapsevanemale kätte, kui varem; seda olukorras, kus aastaga on piltlikult öeldes 100-st eurost järele jäänud 77 eurot.

Kolmandaks, tuleb tähele panna Metstaki tõdemust et lasteaialaps (sh) kahe vanema sissekirjutusega on vallale majanduslikult koormav mitte tulus. Jah! Puhtalt faktiliselt on see korrektne, sama korrektne et nt siin baseeruvad USA väed on võõrväed suveräänse riigi pinnal. Metstaki tõdemusest paistab välja üldine reformierakondlik hoiak, et inimene on eelarve jaoks mitte vastupidi. Reformierakond muretseb tulu pärast, EKRE muretseb inimeste heaolu pärast ning näeb konservatiivses sotsiaalpoliitikas suuremat tulu kui see, mis saavutatakse eelarve tasakaaluga. Kui me vaatame vallaeelarvet, on vallale saamata jääv tulu väike, kuid kasu pikemas perspektiivis suur. Kõlab mustvalgelt? Aga nii see juba on.

Minupoolne loosung valimisteks on: „Meie süda tuksub Eestile"

Minu meelest, see on hetkel vaid minu idee, võiks erakond välja minna peamõttega: „Meie süda tuksub Eestile!“

Eesti Konservatiivne Rahvaerakond kui kõiki liikmeid kaasav erakond, on valimiste lähenedes andnud võimaluse oma liikmetel pakkuda välja kõikki koondav lause, millega valimistele minna, ehk teisisõnu loosung. 2019. aasta RK-valimistele mindi peamõttega: „Eesti eest!“ ning seda oli võimalik kasutada erinevates variatsioonides nagu näiteks: „Eesti perede eest!“ või „Eesti majanduse eest!“. 2021a. KOV-valimistele mindi välja peamõttega: „Meie armastame Eestit!“.

Minu meelest, see on hetkel vaid minu idee, võiks erakond välja minna peamõttega: „Meie süda tuksub Eestile!“ Esiteks on see konkreetne ning kõike koondav rahvuslik juhtmõte. Teiseks saab seda kasutada erinevates variatsioonides nagu nt: „Meie süda tuksub eesti peredele“, „Meie süda tuksub eesti elektrile“, „Meie süda tuksub eesti kaitsevõimele“ jne. Kolmandaks, kujutan ma antud juhtlauset ette erakonna juhtide suus, valimisreklaamil ning erakonna jagataval valimisnännil.

Mitte et ma tulihingeliselt soovin erakonna omaltpoolt valimisteks peamõtet anda, aga täna viibisin ühes erilisel kohas, kus mul antud juhtmõte pähe torgatas. Võib ju filosofeerida et kas mitte „armastame“ ning „süda tuksub“ pole mitte samatähendusega, justkui keedaks sama suppi taas soojaks? Esiteks leian et need pole samatähendusega, teiseks ei vaeva suur valijaskond end mõttega, et mis oli ühe või teise erakonna valimisloosung eelmisel korral oli – loeb see mis hetkel aktuaalne on. Kolmandaks on minu väljapakutud peamõte, eelmistel valimistel kõlanud pealause laiendus - mitte vana supi üleskeetmine, vaid asjade paratamatu-normaalne kulg.

Lisaks soovin ma vältida sõna „loosung“, sest see sõna on saanud halvamaiguliseks, kuigi nii nagu iga asjaga, pole sõna „loosung“ halb, vaid halvaks teevad selle inimesed, antud juhul poliitikud. Seega ei pea me häbenema valimisjuhtmõtte väljatöötamist ja valimistel osalemist – EV on siiski parlamentaarne riik kus tahame või ei taha, mõjutavad meie elu erinevad erakonnad. Kas üks rahvuslik erakond peab loobuma valimiskampaaniast seetõttu et teised erakonnad seda teevad – EI! Loeb sisu, ja EKRE-l see sisu on.

 

POLIITLINE KARTELL SOOVIB LÕIGATA TAAS POLIITILIST PROFIITI

Vaadates mis tants käib Narva tanki ümber, tuletab see meelde 2007. aasta aprillimässu lugu. Justnimelt sellest kirjutan ma ka varsti ilmuvas teoses, kuid selle vahega, et aprillimässust kirjutamise ajal polnud narva tanki saaga veel käimas, ja nüüd on raamat toimetamise faasis. Aga küll teadlik lugeja oskab ise suurt pilti vaadata.

Aprillimässust kirjutasin seetõttu, et olin tollal sündmuste telepildis jälgija ning üks nendest kes langes propaganda ohvriks - esimene peatükk minu raamatust annab ülevaate sellest, mismoodi ma nö mudamülkast välja roomasin, ehk mismoodi sai minust kui küllapki ullikesest Reformierakonna fännist, teadlik EKRE inimene. 

Kuu aega on meedia vahutanud Narva tankist, justkui meelega kruvinud ühiskonnas pingeid ülesse. Tekivad küsimused: miks seisab või seisavad punamonumendid ikka veel avalikus kohas? Miks peab kampaaniat tanki teisaldamiseks tegema nüüd, mil valimisteni on jäänud pool aastat?

Esimese küsimuse vastuseks saab spekuleerida ja vähem-rohkem on see tõsi: punamonumendid jäeti kas saamatusest või lausa tahtlikult avalikesse kohtadesse eksponeerimiseks, et hiljem oleks võimalik ühiskonnas pingeid kruvida; üks ei välista teist, kuid selle tulemusel oleme olukorras, kus me praegu olema. 

Mina näen siin vaid kahte võimalust: a) tank tuleb teisaldada ruttu või õigemini tulnuks seda juba praeguseks teha b) tanki teisaldamine tuleb jätta aega, mil parlamendi valimised on juba möödas. Igasugune kampaania tegemine, tähtsatelt teemadelt tähelepanu kõrvalejuhtimine ning poliitilise profiidi lõikamine, on sigadus.

Kuidas teisaldati Lihula ausammas mis oli pühendatud eesti meestele kes sõdisid Eesti vabaduse eest II ilmasõjas? Üleöö, mingitki kampaaniat tegemata, lihtsalt võeti kätte ning tehti ära. Aga punamonumendi ümber käib tants. Muidugi saab inimene aru, et Lihula ausamba teisaldamine poleks kogunud laia toetust, vastupidi, Kanal2-es alustanud Reporter sai oma tegutsemise kolmandal päeval reportaaži sellest, kui äge vastuseis ausamba teisaldamisele oli. Punamonumentide teisaldamist toetab ilmselt lai elanikkond, kuid selle kaasabil on võimalik kruvida ühiskonnas pinget.

Ega soovigi väga palju siin kommenteerida: soovin lõpetada positiivselt. 2. septembril püstitatakse Lihulasse SAPTK eestvedamisel ning annetajate rahalisel toel, Tiit Madissonile ausammas ning portaal Uued uudised teatab, et samal päeval on plaan avada ka samas kohas, teisaldatud Lihula ausamba koopia: https://uueduudised.ee/uudis/eesti/ajaaken-on-avatud-ekre-toob-lihula-samba-tagasi/

Mul on plaan minna Lihulasse: elame näeme!

Kõik pole kaduv, Igavik ise ongi igavene

Foto: astronoomia.ee

Kujutagem ette kahte inimest tegemas suitsu ning end täisjoomas: üks ütleb teisele et miski pole igavene, kõik on kaduv! Suhtumine on säärane, et kuna miski pole igavene siis pole ka moraalil mõtet, sest kõik pidavat suhteline ning müüdav olema. Aga kas inimene annab endale aru, kui ebaloogiline on väide et miski pole igavene, sest kui inimene ütleb et miski pole igavene, siis ütleb ta ju seda, et miski siiski on igavene – see sama igavene ehk eesti keeles igavik ise.

Selle peale küsib juhmistunud inimene, et kas mitte igavik pole siis kaduv – ainult et igavik ei saa olla kaduv, sest siis poleks ta ju igavik. Igavik on võrdväärne kui mitte olemusühtne Jumalaga – tema kohta saab kasutada sõna ON – aga ta ometi on ning inimene kes tajub end ümbritsevat maailma igaviku perspektiivis, omab palju kvaliteetsemat elukvaliteeti kui juhmistunud inimene. Ma ilmselt ei liialda, kui ütlen, et minu mõttekäigu on mõni tark kunagi kirja pannud ning selle vaat et veel peenemalt seletanud, nii et seega ei saa ma omale vastu rinda taguda ja ütelda et ma mõtlesin midagi uut: inimene ei saa mõelda välja ühtegi uut asja, mida universumis pole.

Jutt pole mitte suitsetamise ega alkoholi tarvitamise mahategemisest, sest need pahet pidavat olema tarkadele – vaid olemise mõtestamisest. Inimene väidab et eluks pole palju vaja: kuid ometi ta ei saa ilma igapäevase suitsuta ning enese täisjoomata olla, neid inimesi on, eriti end ateistlikuks nimetavas ühiskonnas, palju. Meile meeldib salata lõuna-eurooplasi et need joovad igapäev veini ja teevad teab veel mida, ainult et säärast ühiskonda kus religioosne maailmapilt on peaolematu, leiab veel Põhja-Koreas. Meil ei mõisteta miks lõunamaine maffia end religiooniga sidunud on, seda peetakse kas Hollywoodi väljamõeldiseks või silmakirjalikkuseks – tegelikult on asi selles, et isegi kõige suuremal jätisel on kodunt kaasa antud religioosne maailmataju ning on irooniline kui maffia on truu Jumalale aga mitte riigikorrale, sest neid riigikordasid mis on ise kuritegelikud, on ajaloos olnud küll ja küll; tegelikult ei pea sellist kaugelt otsima.

Igaviku perspektiivis nägemine annab elule kvaliteedi. Küsigem endalt, mis jääb ning kui maapealne elu on põrgu, siis miks on vaja elada nii, et sa soovid taas siia tagasi tulla, miks on vaja elada maapealne elu põrguks?