Interneeduse tuludeklaratsioon 2022

Teen ülevaate enda hallatavast interneti elust. Eelkõige puudutab see Facebooki. Viimane sellekohane ülevaade ilmus 2021a. 2. jaanuaril, pealkirjaga "Interneeduse tuludeklaratsioon 2022". 

Läbipaistvuse nimel!

VAHENDID:

1. Facebook

2. Social Truth (pole Eestis toimina hakanud: ootan)

3. Twitter (konto parool kadunud)

4. Blogi(d):
 

FACEBOOK - Kenno Põltsam

Lehed: 

Helmed räägivad asjast - like 2300 jälgib 2400 (olen ainuomanik)

EKRE Loksa linn - like 374 jälgib 384 (olen ainuomanik)

Kenno Põltsam - like 268 jälgib 281 (olen ainuomanik)

EKRE Harju-Rapla - like 208 jälgib (kaasadminniks on Ringkonna juhatusse kuuluv inimene)

Vabariigi valitsuse toetuseks - like 124 jälgib 143 (olen ainuomanik: FB ei lase nime muuta!?)

Üks Kuusalu kihelkond - 55 like 55 jälgijat (olen ainuomanik)

Elukultuur - like 20 jälgib 20 jälgijat (olen ainuomanik)

Grupid:

Helmed räägivad asjast - 3828 liiget (olen ainuomanik: teave jääb tahaplaanile)

SA Terve rahvas sõbrad - 2035 liiget (olen ainuomanik: teave jääb tahaplaanile)

SAPTK sõprade klubi - 117 liiget (olen ainuomanik: teave jääb tahaplaanile)

Elu Marsi sõbrad - 16 liiget (olen ainuomanik: teave jääb tahaplaanile)

Blogid:

Kenno Põltsam (kajastub minunimelisel FB lehel)

Üks Kuusalu kihelkond (kajastub minunimelisel FB lehel)

Harju- ja Raplamaa Teataja (kajastub minunimelisel FB lehel)

Mis juhtus Kuubaga? Rangest režiimist degradeerumiseni

2022a. septembris kiitis Kuuba rahvas heaks nö samasooliste abielu ja lapsendamisõigus. Referendumit vedas sh eest Kuuba President. On teada et üks Fidel Castro lastest on LGBT aktivist. Kuidas sai võimalikuks et kunagi isepäise kommunistliku riigina tuntuks saanud režiim ükskord oma "arengus" niikaugele jõuab? Kas võib öelda et seal kus kommunistid, seal jõutaksegi ükskord selleni - on ju huvitav et kommunism ise soovibki jõuda tagasi aega kus inimesi valitses mõistuse asemel tunded; kui vaadata et säärane "areng" on aset leidnud USA-s mis pole varemalt olnud kommunistlik, tuleb tõdeda, et probleemi juur peitub pigem moraaliõpetuse puuudmises ja agresiivse Revolutsiooni pealetungis; loodus tühja kohta ei salli.

Nii nagu Hispaaniat juhtis kindral Franco, juhtis Kuubat 57 aastat Castro. Et esimene oli katoliiklane ja teine marksismi austaja, oli neil ometi üks tunnusjoon: mõlemad armastasid võimu ja hindasid inimeste headust üle. Ilmselt pidasid mõlemad end Jumalast ülemaks ja uskusid et suudavad inimesi paremini kasvatada kui seda teeks Kirik. Nii ongi juhtunud et sooviti parimat, aga läks nii nagu alati.

F. Castro oli isepäine "kommunist", et ta nägi kommunismis pigem tööriista kui austas selle rajajaid. Kui tuli läheneda Nõukogude Liidule, tuli seda teha, aga ka vastupidi, kui tuli läheneda USA-le, tuli seda teha. Castro oli pigem rahvussotsialist? Ma kasutan seda sõna. Castro oli liider keda ilmselgelt rahvas armastas: ta liikus saarel ringi nagu selle omanik ja ilmselgelt oli ta poliitilises mõttes populist, sest häda korral tegi ta 4 tunniseid päevi suhkruroo põllul. Ta võttis isegi vaevaks enda juhitud režiimi kritiseerida, teades muidugi täpselt, et see tema kohta ei kõiguta.

Kord 60-ndate lõpus kirjutas ta ajalehes: "Võib-olla meie suurim illusioon (idealismo) oli usk, et ühiskond, kes oli äsja väljunud oma varjendist maailma, mis oli aastaid allutatud rangeimale seadusele .. võiks saada ühe hooga ühiskonnaks, kus igaüks käitub eetiliselt ja moraalselt."

Ilmselt on võimatu inimesi vägisi ümberkasvatada. Kuuba inimesed olid aastakümneid peale lahtiütlemist Hispaania võimust, degradeerunud - seega loota et range režiim neid muudaks, on helesinine unistus. Pööre peab toimuma inimeste südames.

Aga me näeme kahepalgelist suhtumist rahvahääletuse puhul: kui revolutsioonilised jõud näevad et ühiskonda saab pöörata, ollakse valmis referendumit korraldama, et saada sobiv tulemus. Kui see tulemus on käes, ei soovi seadust enam keegi ümberpöörata, sest uus religioosne seisund on saavutatud. Pole LGBT muud kui uusreligioon, kuid seevastu erinevalt Kristlusest, puudub sel metafüüsiline-teaduslik alus ning see on juba eos surnud; samas niikaua kui ta elutseb, jõuab see teha kurja.

VÄLJAANDELE KESKNÄDAL: Võimu kandjast võimu teostajaks

Rahvaalgatuse- ja hääletuse taastamine annab rahvale seadusliku vahendi koonduda ja teostada võimu RK-valimiste vahelisel ajal; selleks näiteks on meil Šveits kus mh võeti vastu kooseluseaduse laadne seadus, ehk liberaalidel pole arust arvata et Rahvaalgatusõigus pelgalt konservatiivide kasuks töötab. Siinkohal tuleb meenutada et “äärmuslasest” vapside juht A. Sirk nägi ja tõendas et eestlased justnimelt demokraatiat armastav rahvas on. 1934a. kevadel pooleli demokraatiat arendav project, mis andnuks EV-le otse valitud riigipea. Erakonna poliitikast sõltumatu Presidendi institutsioon tasakaalustab suhet rahva ja süvastruktuuride vahel.

Valimistest valimistesse on käinud Rahvaalgatus- ja hääletusõiguse ning Presidendi otsevalimise teema tondina ringi, korrutades leierkastina sama laulu. Otsedemokraatiat edendas enne EKRE tulekut Keskerakond, mitteparteilistest persoonidest on sellest kaitsekõnesid kirjutanud nt ajaloolane Jaak Valge, kes on üks Sihtasutuse Terve Rahvas asutajatest. Tegelikult ei omagi tähtsust kes ja milline erakond taasiseseisvunud Eestis esimesena häält tegi, vaid fakt et 1934a. riigipöörde tulemus võeti rahvalt põhiseaduslik õigus olla võimu teostaja ning 1938a. Rahvakogu poolt vastu võetud põhiseadus millel rajaneb 1992a. referendumil vastu võetud põhiseadus, enam otsedemokraatia mehhanisme ette ei näinud.

Uusajal on saanud demokraatiast kui võimu teostamise vahendist omaette ideoloogia: liberaaldemokraatia, riigiaparaadi kinnistudes saab rääkida demokratuurist. Puusliku staatust nautiv süsteem võtab põhiseaduse paragrahvi mis ütleb et rahvas on kõrgeima võimu kandja, seda sõnasõnalt: rahvas kannabki võimu oma kukil kuid vaevalt põhiseaduse koostajad seda silmas pidasid. Levinum demagoogia on rääkida et EV on põhiseaduse kohaselt esindusdemokraatlik: esiteks see päris nii pole ning teiseks, pole põhiseadus asi mille Jumal Moosesele Siioni mäel andis. Ülemaks eestlasele kui rahvusele on omariiklus sh mineviku praktika ning minevikus on eestlasel olnud põhiseaduslikuks õiguseks lisaks RK-valimistele ka rahvaalgatus- ja hääletusõigus ning presidendi otsevalimiste õigus. Selle maha salgamine on pahatahtlik. Milleks on otsedemokraatia tarvilik?

Hetkel on tasakaal paigast ära: poliitilisel maastikul domineerib erakondade poolt ära valitud saadikute ja poliitikate vahel valimine – kõik mis jääb väljaspoole eurodirektiivide rakendamist eesti seadusruumis, on erakondade või süvariigi poolt dirigeeritud. Rahvale on jäetud palvekirjade kirjutamine parlamendile, seda petitsioonide näol. Parlament mille maine on rahva seas madal, kuid mida rahvas valimistel valib, sest muud võimalust tal pole. Parlamendi maine on kusagil seal, mille kohta Hitler, kes sai iroonilisel kombel hiljem Riigikanstlerina Riigipäevalt piiramatud volitused 4-aastaks, kirjutab oma raamatus et sada lolli ei anna ju veel kokku ühte tarka. Näeme, et despoot saab endale võimu dirigeeritud mitte referendumi teel, vaid pigem annab selle talle kitsas kuid mõjukas ringkond.

President pole EV-s muud kui parlamendi võimupuhver, ringkäendus. Mis autoriteeti omab president rahva seas? On demagoogia väita et President on erakondade ülene, sest kui ta on mitme erakonna poolt määratud - siis just seda ta ongi!

Rahvaalgatuse- ja hääletuse taastamine annab rahvale seadusliku vahendi koonduda ja teostada võimu RK-valimiste vahelisel ajal; selleks näiteks on meil Šveits kus mh võeti vastu kooseluseaduse laadne seadus, ehk liberaalidel pole alust arvata et Rahvaalgatusõigus pelgalt konservatiivide kasuks töötab. Siinkohal tuleb meenutada et “äärmuslasest” vapside juht A. Sirk nägi ja tõendas et eestlased justnimelt demokraatiat armastav rahvas on.

1934a. kevadel pooleli demokraatiat arendav project, mis andnuks EV-le otse valitud riigipea. Erakonna poliitikast sõltumatu Presidendi institutsioon tasakaalustab suhet rahva ja süvastruktuuride vahel. Siinkohal võib täitsa kehtida moto “vähem on rohkem” ehk Presidendile ei pea enam võimu dirigeerima nagu demagoogid väidavad, ent otse valitud President ja otsedemokraatia annab võimaluse lõhestatud rahval ühte sulanduda ning kasvatada usaldust parlamendi, poliitikute ja riigi kui sellise vastu.

 

POLÜGONI LAIENDAMINE ÄRAANDJATE VÕIMU ALL?

Kui vaatame Lätit siis Riia külje all asuv kaitsepolügon on rajatud endise kaevanduse asupaika. Kas tõesti peab kaitsevägi Nursipalu laiendama, kas laiendust ei saaks teha nt Ida-Virumaal kus on nii mõnigi kaevandus, kas tõesti ei piisa Eestile Tapa külje all olevast keskpolügonist mida nagunii juba laiendatud on? Need on küsimused mida senini on küsinud portaal Objektiiv

Intriig Nursipalu harjutusväljaku laiendamise ümber tõendab ühe ja sama mustri olemasolu: riik käib välja narratiivi ning hakkab seda propageerima. Nägime seda Rail Balticu ning COVIDi puhul. Vastuse on saamata küsimused kas on parem alternatiiv ning millised on pealtnäha heast ideest sündivad kahjud.

Eesti pindala koos okupeeritud aladega on ligi 47 tuhat ruutkilomeetrit, mis tähendab et sel puudub säärane sügavus nagu USA-l kes paneb sõjaväebaasi nt Arizonase kõrbesse kus elu eksisteerib primitiivsel tasandil. Samas kui Nursipalu harjutusväljaku laiendamine tähendab mitte vaid 21 majapidamise likvideerimist vaid ka ümbruskonna kaasamist militaarsesse tegevusse. Ja ega siis asi sellega lõppe. Kaitseväe esindus on viidanud et tulevikus võib militaarala veelgi laieneda. Plaani taga on NATO Madridi tippkohtumine kus mh otsustati luua Eestisse täiendavad liitlasüksused. Selle juures tuleb jääda kaineks ja küsida kellele projekti luuakse ja mis see endaga kaasa toob?

Isegi euroskeptikute hulgas on väljakujunenud konsensus et Eesti on NATO liige. Tore! Kui võtta arvesse kui nõrk on meie iseseisev kaitsevõime tegelikult, on NATO liikmelisus tõesti tarvilik – aga kas me peame selle juures a) jaatama kõigele mida liitlased soovivad b) provotseerima sõda. Ajaloost sh Eesti omast teame et väikeriigid on suuriikide jaoks peenraha. Kui suveräänne riik laseb oma territooriumile võõrriigi baasid, on see samasugune julgeoleku oht nagu agresiivse riigi baasid piiri taga. Meenutagem et Eesti püüd säilitada neutarliteet 1930-ndatel aastatel ebaõnnestus justnimelt seetõttu et riik toimis ärplejana: opositsioon oli tasalülitatud ning lõpuks lasti oma territooriumile vaenlase baasid.

NATO dokument SOFA ehk vägede paigutamise kokkuleppe ütleb et kui riigi A väed resideeruvad riigi B territooriumil ning kui riigi A sõjaväelane paneb riigi B territoorimil toime kuriteo, siis esmane jurisdiktsioon kuriteo menetlemises kuulub riigile B ehk sellele kelle riigi territooriumil kuritegu teostati. Teatud juhtudel menetleb seda riik A nt kui selle riigi sõdur sooritab kuriteo oma kaaslase suhtes.

2017. aastal, ajal mil Obama president oli, sõlmiti „Eesti Vabariigi valitsuse ja Ameerika Ühendriikide valitsuse kaitsekoostöö kokkulepe” mille paragrahv XII ütleb: “Tulenevalt Ameerika Ühendriikide taotlusest ja enda pühendumusest ühiste kaitse-eesmärkide edendamisele, kasutab Eesti oma suveräänset kaalutlusotsuse õigust loobuda karistusõigusliku jurisdiktsiooni teostamise eesõigusest.“

Pealtnäha tühine klausel räägib Eesti juhtkonna orjameelsusest: liitlane taotleb ja Eesti loobub. Kui tegu on meile tõesti liitlasega siis peaks olema suhe üks ühele, mitte tükk tüki haaval loovutamisega. Seda juttu et kurjategijast Ameerika sõdurit karistatakse nt USA surmanuhtluse paragrahvi alusel, võib rääkida tädi maalile – asi on põhimõtteline.

Just põhimõtteline peaks olema ka suveräänse riigi kaitsepoliitka: aus ja läbipaistev. Kui vaatame Lätit siis Riia külje all asuv kaitsepolügon on rajatud endise kaevanduse asupaika. Kas tõesti peab kaitsevägi Nursipalu laiendama, kas laiendust ei saaks teha nt Ida-Virumaal kus on nii mõnigi kaevandus, kas tõesti ei piisa Eestile Tapa külje all olevast keskpolügonist mida nagunii juba laiendatud on? Need on küsimused mida senini on küsinud portaal Objektiiv.

Kogu selle jama juures mida Eesti riik tegi COVIDi nö kriisi juures: lasi lahti kaitseväelased kes ei soovinud endale aineid süstida – tuleb ütelda, käed eemale Nursipalust! 

Sõdur kes saab lahingus kuuli ei oota mil sõda möödub ning hakkab alles siis haava puhastama; seda haava tuleb ravida ka kõige suurema tule all. On just praegu õigeim aeg puhastame Augeiase tallid ehk valida võimu juurde pädevamad.

Saadetud väljaandele Wõrumaa Teataja

“ERAKOND” PEAB POLIITMAASTIKULT KADUMA

Hekel on Parlament erakondade poolt okupeeritud ning Presidendi institutsioon nende puhver; rahvas ei saa ise teostada võimu. Kui anda rahvale võimalus ise võimu teostada, valida erakondadest sõltumatu President ning valida Riigikokku saadikud kellel on lisaks kambavaimule ka väljakujunenud avalik isiksus, muutub poliitilise ühenduse olemus: erakonnast parteiks. See kõik on tarvilik: paraneb Parlamendi ja Presidendi maine ning poliitik saab tunda end osana kodanikuühiskonnast mis on siiski suurem kui osa kellegi era projektist.

Paljud meist on mõtelnud et mitu parteid Riigikogus on? Vastus on “mitte ühtegi”, aga ometi räägitakse huljalt poliitilistest parteides. Sõna “partei” tuleb ladina keelsest sõnast “pars” mis tähendab osa tervikust, osa ühiskonnast, kuid “erakond” tähendab pigemini mõne tugeva või nutika isiksuse, perekonna era asja. Miks tögada perekond Helmeid, kui teiselpool unustuse jõge saab sisuliselt rääkida perekond Kallaste erakonnast. Mina näen et teoloogilisest vaatenurgast on erakonna puhul tegu poliitilise maffiaga, mõne erakonna seisukohad kattuvad enam Kiriku seisukohtadega kui mõne teise, ent nt poliitilist katuseraha võtavad kõik erakonnad vastu. Helme süüdistus eelmise kümnendi alguses justkui oleks Reform, Kesk, Sotsid ja praegune Isamaa kartellierakonnad, peab paika; liberaalsesse kartelli on tänaseks sisenenud Eesti200, Rohelised ja Parempoolsed, ent olemuselt on need sama puu viljad. Tahes või tahtmata osaleb EKREgi samas poliitilises mängus, olgugi et ülejäänud erakonnad tahavad teda valitsusest eemale hoida.

Erakonna seaduse kohaselt on erakond MTÜ ning Riigikogu valimiste seadus sätestab et valimistest tohi osa võtta a) erakond b) üksikkandidaat; õigus kandideerida valimisliidul, lõpetati 90-ndate lõpus. Ma ei pea end valimisliitude fänniks, minu arvates pole vahet kas lubada valimisliidul kandideerida või mitte: mõlemad kooslused on võimelised näiliseks taassünniks. Muutuma peab erakond kui selline: see peab tegutsema tõelise kodanikuühendusena ning tõestame end osana ühiskonnast.

Paraku on kõiksugu lähiaja intriigid nagu homoküsimus, COVID või majandustemaatika varjutanud probleemid mis seonduvad RK-valimiste ja demokraatia toimimisega; kuigi kaudselt on need intriigid kehva süsteemi tulemus. Saanuks ju lahendada kooseluseaduse ja abielu määratlemise põhiseaduses, referendum korras, nõnda nagu me võiksime näha hoopis teistsugust parlamendi koosseisu ning presidentuuri. Tänast poliitikat kujundab suuresti erakondade huvid kui rahva tahe. Kuidas saavutada et erakonnad kasvavad ümber parteideks ja milleks see tarvilik?

Tuleb muuta RK-valimissüsteemi: kaotada valimiskünnis, kautsjon ning häälte ülekandmine; terve Eesti on üks valimisringkond ning Riigikokku osutuvad 51 enam hääli saanud kandidaati. Kandidaatidele tuleb juurutada suhtumist et nad finantseerivad ise oma valimiskampaaniat nt valijate annetustest, mitte ei looda pelgalt partei rahakotile.

Riigikogu tuleb kärpida 51-le saadikule: sisse tuleb viia saadiku seotus mandaadiga ja tema tagasikutsumise kord. Kõik fraktsioonid saavad võrdse summa toetuse riigieelarvest; summa peab jääma mõistlikuks. Samuti tuleb taastada Rahvaalgatusõigus ning Presidendi otsevalimiste kord.

Hekel on Parlament erakondade poolt okupeeritud ning Presidendi institutsioon nende puhver; rahvas ei saa ise teostada võimu. Kui anda rahvale võimalus ise võimu teostada, valida erakondadest sõltumatu President ning valida Riigikokku saadikud kellel on lisaks kambavaimule ka väljakujunenud avalik isiksus, muutub poliitilise ühenduse olemus: erakonnast parteiks. See kõik on tarvilik: paraneb Parlamendi ja Presidendi maine ning poliitik saab tunda end osana ühiskonnast; osa ühiskonnast on siiski suurem kui osa kellegi era projektist.

Seda aga saavuta kui rahvas ei koondu ühe poliitilise ühenduse selja taha. Kas mitte pole 51% Riigikogu kohtadest saav erakond juba arvestatav osa ühiskonnast?

Saadetud väljaandele Wõrumaa Teataja, Sakala, Lõuna-Eesti Postimees, Pärnu Postimees ja Lõunaeestlane

Ilmus väljaandes Wõrumaa Teataja paberväljaandes, 2022 detsember