Mõtted seoses otsedemokraatia taastamisega

 

Mida ajakirjanikele öelda?

Maailm jaguneb kaheks: on asju mida inimene muuta ei saa ning on asju mida inimene muuta saab.
Inimene on loodud meheks ja naiseks ning me oleme juhitud muudest loomuomastest printsiipidest
- aga meil kõigil on vabadus taasluua kultuuri, vabadus teostada oma kodanikuõiguseid.
Omariiklus on vaba inimese kõrgeim saavutus: inimene saab olla vaba ka ilma riigita, riik aga
mille kodanikud on orjastatud, riigist võõrandatud, pole jätkusuutlik.

Kui mõni poliitik hakkab rääkima et riik otsustab kui palju ta kodanikele vabadusi annab,
siis on see sotsialism. 33 aastat on Eesti Vabariigis domineerinud esindusdemokraatia: tänaseks
on meil riik riigis, riigivõimust võõrandunud ja üha enam riigivõimust võõrandatud rahvas.
Seega, me peame unustama et poliitikud tagastavad rahvale võimu.
Rahvas peab selle võimu võtma. Poliitikutele ei tohi jätta valikutki.

Rahvaalgatamise korras oli 25-tuhandel hääleõiguslikul kodanikul õigus nõuda, et seadus antakse, muudetaks või tunnistatakse kehtetuks. §31 ütles „sellekohane nõudmine antakse väljatöötatud seaduseelnõuna Riigikogule.“ Riigikogu võis eelnõu seadusena välja anda või tagasi lükata. Viimasel juhtumisel panduks eelnõu rahvale ette vastuvõtmiseks või tagasilükkamiseks rahvahääletamise korras. Rahvahääletusest osavõtjate enamusel oli võimalus tunnistada eelnõu vastuvõetuks ning see omandanuks seadusliku jõu. §32 nägi ette et kui rahvas lükkab tagasi Riigikogu poolt vastuvõetud seaduse või võtab vastu Riigikogu poolt tagasilükatud seaduse, kuulutatakse välja uued Riigikogu valimised, mis võetakse ette hiljemalt 75 päeva pärast rahvahääletamist.
Järeldus? Parlamendi saadikud tunnetasid pidevat vastutust ning hirm saada pahameele osaliseks oli kanaliseeritud nõnda, et karta võis eesti kodanike pahameelt, kellelt punase kaardi saamine tähendas et toimuvad erakorralised valimised. Lõppsõna seaduse maksma hakkamisel oli hääleõiguslikul kodanikul. Tänane olukord soosib, et rahvasaadikud annavad oma otsustest aru välisorganisatsioonidele, aga vastutus oma rahva ja riigi ees, seda on vaid vähestel.

Rahva poolt valitud president stabiliseerinuks olukorda et vabariigi valitsused liiga tihti vahetuksid. Me võime vaielda kas Eesti Vabariik peaks olema presidentaalne vabariik nagu nägi ette 1934. aasta põhiseadus, aga eesti rahvas vajab erakondadest sõltumatud riigipead. On tähelepanuväärne et 1992. aastal sai rahvas valida kaks riigipea kandidaati kes läksid valikutena Riigikogu ette; Arnold Rüütel tegi pika puuga Lennart Merile ära ning peale seda kui Riigikogu valis Lennart Meri presidendiks, kaotati see poolik lahendus ära.

Rahvahääletamisele ei kuulunud ega võinud rahvaalgatamise teel otsustamisele tulla eelarve ja laenude tegemine, maksuseadused, sõjakuulutamine ja rahutegemine, kaitseseisukorra väljakuulutamine ja lõpetamine, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni väljakuulutamine, samuti ka lepingud võõraste riikidega. Iseasi on küsimus, miks ei või rahvas hääletada eelarve, laenude, maksuseaduste ning lepingute üle mis sõlmitakse võõraste riikidega?

Oleks väga vale arvata et aktsioon Pätsi monumendi juures on tehtud selleks et president Pätsi hurjutada. Vastupidi, võiks lausa öelda et otsedemokraatia taastamine ning vabadussõjalaste rehabiliteerimine, annaks president Pätsile postuumselt andeks - Pätsi toetajad peaksid olema huvitatud, et ülekohus tagantjärele kompenseeritaks.

Suur avalikustamispoliitika sai alguse Donald Trumpi taasvalimisega presidendiks. See avalikustamispoliitika mis sai alguse 1986. aastal, oli nomenklatuuri poolt algatatud ning suunatud; tänane avalikustamispoliitika on vabadust ihkava rahva tellimus. Eesti rahvas seisab valiku ees: kas me laseme suurriikidel ja libapatriootidel meie saatust otsustada, või me algatame uue Põhiseaduse Assamblee, eesmärgiga likvideerida suveräänsuspuue ning taastada demokraatia Eesti Vabariigis.

Selle asemel ei provotseerida Venemaaga sõda, peaksime tahtma pidada oma riiki. 

Põhiseaduse Assamblee taastagu demokraatia Eesti Vabariigis

Lahendus on algatada uus Põhiseaduse Assamblee ning reformida põhiseadust nõnda, et eesti kodanikul oleks õigus rahvaalgatada- ja hääletada ning valida omale riigipea. Ükski poliitik ei tagasta rahvale võimu. Rahvas peab selle võimu võtma. Poliitikutele ei tohi jätta valikutki. Siin peab aga igaüks oma osa kainelt hindama, rahvas peab olema informeeritud ning oskama teha vahet ausal poliitikul ja muidumehel.

Et esimese maailmasõja järel oli monarhistlik valitsemissüsteem moraalses pankrotis, andis see ka põhjust siinsetel läänemere asunikel omariiklus rajada parlamentaarsele demokraatiale. Nõnda sündiski, et 1920a. kehtima hakanud EV põhiseadus mitte ainult ei öelnud, et Eesti on rippumatu vabariik kus riigivõim on rahva käes ning kõik kodanikud on seaduse ees ühetaolised, vaid see oli Euroopas üks ainulaadsemaid. Korraliste parlamendi valimiste vahelisel ajal oli rahval põhiseaduslik õigus rahvahääletada ja rahvaalgatada seaduseelnõusid. Et see polnud pelgalt teooria, näitab see, et 1933. aastal suutis parlamendi väline jõud välja töötada ja muuta rahvahääletuse teel põhiseadust nõnda, et loodi tugev riigipea institutsioon ning rahvas sai hakata ise riigipead valima. Nagu me teame, ajal mil allkirjade kogumise voorus oli juhtimas ülekaalukalt Eesti Vabadussõjalaste Liidu riigipea kandidaat, teostas rahva ebasoosingus olev eliit riigipöörde.

Rahvaalgatamise korras oli 25-tuhandel hääleõiguslikul kodanikul õigus nõuda, et seadus antakse, muudetaks või tunnistatakse maksvusetuks. §31 ütles „sellekohane nõudmine antakse väljatöötatud seaduseelnõuna Riigikogule.“ Riigikogu võis eelnõu seadusena välja anda või tagasi lükata. Viimasel juhtumisel panduks eelnõu rahvale ette vastuvõtmiseks või tagasilükkamiseks rahvahääletamise korras. Rahvahääletusest osavõtjate enamusel oli võimalus tunnistada eelnõu vastuvõetuks ning see omandanuks seadusliku jõu. §32 nägi ette et kui rahvas lükkab tagasi Riigikogu poolt vastuvõetud seaduse või võtab vastu Riigikogu poolt tagasilükatud seaduse, kuulutatakse välja uued Riigikogu valimised, mis võetakse ette hiljemalt 75 päeva pärast rahvahääletamist.
Järeldus? Parlamendi saadikud tunnetasid pidevat vastutust ning hirm saada pahameele osaliseks oli kanaliseeritud nõnda, et karta võis eesti kodanike pahameelt, kellelt punase kaardi saamine tähendas et toimuvad erakorralised valimised. Lõppsõna seaduse maksma hakkamisel oli hääleõiguslikul kodanikul. Tänane olukord soosib, et rahvasaadikud annavad oma otsustest aru välisorganisatsioonidele, aga vastutus oma rahva ja riigi ees, seda on vaid vähestel.

Täna on kodanikel õigus pöörduda riigikogu poole, isegi keskkond nimega Rahvaalgatus.ee on loodud, kuid sisuliselt on tegu palvekirja kirjutamisega - Kodanik kes peaks saama otsustada, on paluja ning mõisahärra siis otsustab. W. Chuchill on öelnud, et demokraatia on halvim mõeldav valitsemisvorm kuid paremat pole kahjuks välja mõeldud - aga ma ütleksin et demokraatiat on palju nimetada valitsemisvormiks; Demokraatia valitsemisvormina on lihtsalt deklaratsioon ning pikapeale jõuavad võimu juurde need kes on suutnud enamuse rahvast ära lollitada. Aga demokraatia riigivõimu teostamise vahendina, kindlasti kohustab ja aga ka lubab igal kodanikul riigielus kaasa rääkida. Esindusdemokraatia põhineb riiklikul väärikusel, väärikuse ja vastutustunde puudumine tüürib riigi vähemuste valitsuseni. Otsedemokraatia on justkui vahend jõudmaks riikliku väärikuse juurde - ja praegu on meie rahval otsedemokraatiat hädasti vaja. Otsedemokraatia rakendamine riigivõimu teostamise vahendina on selle sajandi suurim väljakutse eesti kodanikkonnale.

On ühed kes ütlevad et meid juhib mingi kõrgem jõud ning siis on need kes ütlevad et igaüks on oma saatuse sepp. Aga ehk ei peakski neid suhtumise teineteisele vastandama, sest Jumal lõi küll inimese meheks ja naiseks ning andis miinimum 10 suurt seadust, ent jättis inimesele vabaduse. Me peame mõistma et riik pole mõni iseseisev olend kes meie üle meie valitseb, riik ei saa võtta inimeselt õigust ega saa ka anda inimesele õigust - kui selline olukord tekib, siis on see sotsialism.

Donald Trumpi taasvalimisega USA presidendiks kaasnes tektooniline nihe geopoliitikas. Selle üheks tagajärjeks on süvariigi hävimine ning korruptsiooni avalikustamine. Suur avalikustamispoliitika on käima lükatud, kuid seekord ei tule initsiatiiv nomenklatuuri poolt vaid normaalsuse järele januneva rahva poolt. Me peame mõistma et iseenesest ei muutu asjad Eesti kasuks, ükski teine riik ei taasta Eesti demokraatiat, ükski teine rahvas ei päästa Eesti omariiklust. Kõige rahumeelsem ent hädatarvilik lahendus on algatada uus Põhiseaduse Assamblee ning reformida põhiseadust nõnda, et eesti kodanikul oleks õigus rahvaalgatada- ja hääletada ning valida omale riigipea. Ükski poliitik ei tagasta rahvale võimu. Rahvas peab selle võimu võtma. Poliitikutele ei tohi jätta valikutki. Siin peab aga igaüks oma osa kainelt hindama, rahvas peab olema informeeritud ning oskama teha vahet ausal poliitikul ja muidumehel.

Kuna Eesti demokraatia on erakonnastunud, siis pole mõtet korraldada mängu justkui mõni kodanikuühendus suudab muuta seda erakonnastunud monoliiti. Ainuke tõeline eestimeelne poliitiline jõud kes meie vabaduse päästab - on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond.