24. juunil korraldas 2005 aastal loodud MTÜ Vanamõisa Külade Ühendus
ajaloolises mõisapargis jaanipeo, mille kavas olid erinevad mängud:
munaviskevõistlus, mänguauto manööverdamise oskuse proovile panemine ja
köievedu, viimane jäi külaliste vähese huvi tõttu seekord siiski ära.
Lisaks võrkpalliväljakule ja suurele külakiigule oli laste jaoks üles
pandud batuut. Toimus ka õnneloos. Tantsumuusikat mängis ansambel Eesti
Mees. Õhtul kell kümme süüdati Jaanide poolt lõke, mis põles lahtise
leegiga veel järgmine päev.
Oma esimese jaanitule veetsin Vanamõisa mõisapargis aastal 2001, mil kohalikud aktivistid, nende seas ka minu isa, alustasid mõisapargi korrastamisega. Toona valmis ka külakiik. Teist korda osalesin antud jaanitulel 2011. aastal, kui avati kõlakoda. Ma ei mäleta täpselt, kas toona oli Kirbla – Rumba – Vana-Vigala tee juba kaetud asfaldiga ent igatahes nüüd oli see olemas.
Väikse poisina, enne kui ma ajaloost üldse aimu sain, pidasin Vanamõisa kompleksi nõukogude aegseks jäänukiks. Ent tegelikult on see rajatud 19. sajandi algul sakslaste poolt. Mõisa peahoone on muinsuskaitse all. Need seinad kõnelevad meile kolhoosinaiste lüpsipõlvest, 90-ndate rollnokkadest ent ärgem unustagem aadlikuid ning eestlaste rasket orjapõlve, mil maarjamaad varjutas esimene suur venestamine.
Elan ise Mandri-Eesti põhjapoolseimas külas, ent isapoolsed juured toovad mind ikka Lihula kihelkonda, seetõttu sõitsingi tänavu taas jaanipeoks Vanamõisa.
Oli tore üle pika aja veeta jaanipidu taas Vanamõisas. Kohtusin oma sugulastega, kellest pooled tulid samuti maale ning paari vana tuttavaga, keda polnud juba ammu näinud. Mind võttis vastu isa, kes on pooleldi kohalik ning tegev MTÜ Vanamõisa Külade Ühenduses. Mulle teadaolevalt on Lihula vald eraldanud MTÜ-le toetust, mille eest saab neid tänada. Samuti saab tänada inimesi, kes olid kohale tulnud, et osa saada traditsioonilisest küla jaanipeost.
Ilmunud väljaandes "Lihula Teataja" 28 juuni 2017
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar