Valega tõe jälil on tänases olukorras vastutustundetu mäng - tõde tuleb otsida, see talletada ning see maksma panna!
Ma lugesin kevadel läbi ajaloolise romaani "Valega tõe jälil". Raamatu autor on Vaino Kallas, raamat ilmus aastal 2014 kirjastuse Greneder kaasabil. Sündmused toimuvad Eestis 1933-1940 ning nende keskmes on kaks meest, kes liituvad vabadussõjalaste organisatsiooniga. Romaan käsitleb Eesti Vabadussõjalaste Keskliidu oktoobritriumfi, 12. märtsi riigipööret, 8. detsembri mässukatset, esimest ja teist kohtuprotsessi EVL liikmete üle, EVL juhi Artur Sirgu surma, riigipöörde järgse põhiseaduse kehtima panemist, baasidelepingut ning juunipööret. Sündmuste taustal kirjeldatakse küla- ja vallaelanike argielu.
AI ütleb, et Vaino Kallas teenis Teises maailmasõjas Saksa lennuväe abiteenistuses (lennuväepoisina) ning osales lahingutes Sõrves ja Kuramaal. Nõukogude ajal oli ta pikaaegne aktiivne raadioamatöör ja uuris süvitsi Eesti lähiajalugu. Kallas avaldas mitmeid raamatuid, mis põhinesid tema enda mälestustel ja ajaloolistel uurimustel.
Mis sunnib mind raamatule arvustust kirjutama, on asjaolu, et raamatus mida reklaamitakse kui ajaloolist romaani, on mitu fiktiivset sündmust ning luuakse pilt, justkui oleks 8. detsembri mässukatse olnud suunatud kehtiva põhiseadusliku korra vastu. Tekib küsimus; kui palju võib ajalooline romaan ilukirjanduse žanris kalduda kõrvale tõest ning kas ei peaks olema raamatu eessõnas hoiatus, et mõned sündmused on fiktiivsed ning ühekülgsed? Kui keegi kirjutaks, et raamatu tegelane A ütles tegelasele B-le, et Kuu on tehtud juustust ning sellele ei järgne B vastust, mis selle vale ümber lükkaks - iga lugeja mõistab isegi, et Kuu pole tehtud juustust. Kui me räägime aga vabadussõjalaste liikumisest või ka Saksa okupatsiooni ajast - siis ei saa eeldada, et keskmine lugeja oskab eraldada vale objektiivsest tõest.
Näide 1
Lehekülg nr 84 ütleb, et riigivanem kuulutas välja kaitseseisukorra aprillikuu alguses. Tegelikult, kandis Konstantin Päts 15. märtsil 1934. aastal Riigikogu suures saalis ette avalduse, mis algas sõnadega: "Minu kui riigivanema kohusetäitja poolt on alla kirjutatud ja maksma pandud otsus, mille järgi üle kogu vabariigi välja kuulutatakse kaitseseisukord." Konstantin Pätsi ametinimetus oli alates 24. jaanuarist: Peaminister Riigivanema ülesannetes, ning seda kuni 3. septembrini 1937, mil temast sai Ülemineku seaduse alusel Riigihoidja. Pätsi valitsusliikme volitused pidanuks lõppema 3. mail; siis pidanuks toimuma RK-valimised.
Näide 2
Lehekülg nr 90 ütleb, et Artur Sirk aidati Patarei vanglast põgenema südasuvel ning ta sõidutati kibekiiresti Riiga ning sealt sõitis Sirk kibekiiresti Soome. Tegelikult, oli juba pikemat aega jäetud ametivõimudele mulje, et Sirgu põgenemiseks tiirutab paat Eesti vetes. 11. novembril avas Patarei vangivalvur Johannes Küttim Artur Sirgule vangla uksed; põgenedes ise eraldi paadiga Soome. Sirgu põgenemiseks oli ettevalmistatud paat ja teise (tegeliku) variandina lennuk, kuid kuna lennuki omanikud järgmisel hommikul arreteeriti, varjas Sirk end mitu päeva Harjumaal: alguses heinaküünis, siis erinevate tuttavate juures. Sirk aidati lõpuks Lätti ning sealt edasi Soome, kuhu ta jõudis 4. detsembril. Eesti ametivõimudele oli suureks meelehärmiks, et põgenik oli nõnda kaua viibinud nende käeulatuses.
Näide 3
Leheküljel nr 148 teostub dialoog, kus üks tegelane kahetseb, et aitas kaasa relvastatud riigipöörde katsele ning teine tegelane väidab, et vabadussõjalased kaotasid rahva usalduse. Tegelikult, ei saa 8. detsembri mässukatset nimetada riigipöördeks. 1934. aasta 24. jaanuaril hakkas kehtima vapside koostatud ja rahvahääletusel vastuvõetud põhiseadus, mille aga ametisse jäänud poliitik(ud) kaaperdas(id); rikkudes kehtivat põhiseaduslikku korda. Kelle vastu vabadussõjalased riigipööret korraldasid, iseenda? Tegu oli relvastatud mässukatsega, ebaseaduslikult kehtiva režiimi vastu. Raamatus on aga mitu sellist hetke, mis suunab võhikliku lugeja mõtlema selles suunas, et tegu oligi riigipöördega. See on aga vale tõepähe esitlemine.
Näide 4
Leheküljel nr 154 käib dialoog, kus üks tegelane tänab jumalat selle eest, et vapsid valitsust ei kukutanud, sest siis oleks sündinud midagi natsi-Saksmaa taolist. Tegelikult, sai 1932. aasta juulis toimunud parlamendivalimistel NSDAP-st suurim fraktsioon ning 1933. aasta jaanuaris nimetas president Paul von Hindenburg kantsleriks A. Hitleri. Kaks kuud hiljem, andis suurem osa Riigipäeva saadikutest Hitlerile neljaks aastaks piiramatu võimu - ulmeline, aga mitte veel ebaseaduslik.
Võib ju mõista, et ühe tegelase läbi on võrdlus natside ja vapside kohta sisse toodud; sest seda valet on aastakümneid tiražeeritud. Paraku aga jääb vastaspoole vastuväide olematuks - kui tegu on ajaloolise romaaniga, siis peaks ikka autor looma lugejale tõepärase pildi. See, et tegelane Aarne pareeris tegelase Vello väidele: "Siin sa eksid. Meie, vabadussõjalaste eesmärgiks oli tulla võimule demokraatlike valimiste teel," - jätab tegelasest ükskõikse, kui mitte otu mulje.
Näide 5
Leheküljel nr 195 on dialoog, kus kapten Paul Laamann mitte ainult ei kirjuta armuandmise palvet, vaid õhutab ka selleks kaasvange. "Vaevalt et minule - kahekümne karistusaasta kandjale - riigivanem armu annab," kahtles Tõrvand. "Aga proovida võib ikkagi. See ei võta tükki küljest," arvas Laamann. Tegelane Andres teatas töökaaslastele, et kirjutas armuandmise palve valmis ja andis selle abidirektori kätte. "Õigesti tegid," lausus Laamann.
Tegelikult, ei kirjutanud kapten Paul Laamann armuandmise palvet. Kuna Konstantin Päts tundis Paul Laamanni Vabadussõja päevilt, võttis ta ühel päeval vastu Laamanni abikaasa koos tütrega. Kuna Laamann sai iga kolme kuu tagant vaid ühe paberilehe, millega kirjutada kiri kodustele; ühele lehele pidi ta mahutama sh mälestused Vabadussõja päevadest; hiljem kasutas tema tütar Evy oma isa materjale selleks, et avaldada raamat "Tõde ei põle tuleski" - siis käis Laamanni naine (Riigihoidja) Pätsi juures; keeldudes mh teda ametinimetuse järgi kutsumast, ning palus, et Laamannile antakse vanglas rohkem kirjutamiseks paberit. Evy kirjutab, et Päts soovis vana tutvuse poolest kutsuda Laamanni koostööle, kuid tema ema ütles Pätsile: "Te tunnete Pauli väga hästi ja teate kindlasti sama hästi, et ta iialgi Teiega koostööks ei nõustuks." Laamann pani kirja oma kaitsekõne kohtus, mis on ka raamatus välja toodud: selles rõhutab ta, et mässukatse ainuke eesmärk oli põhiseadusliku korra taastamine.
Eesti Vabariigi 20 aastapäeva puhuks loodi Amnestiaseadus; varem oli surnud Artur Sirk ning kehtima oli pandud riigipöörde järgne põhiseadus. Amnestiaseadus võeti vastu I Riigivolikogu poolt 29. aprillil 1938 ja I Riiginõukogu poolt 5. mail 1938. Amnestia alla kuulusid umbes 1200 isikut, sealhulgas 106 kommunisti, 73 vapsi, 97 sundmääruste rikkujat ja 32 sõjaväelast. Nende hulka ei kuulunud Nõukogude Liidu salakuulajad ega 1. detsembri riigipöördekatses osalenud. Vabadussõjalaste ametlikku riiklikku rehabiliteerimist ei ole Eestis toimunud; viimane katse jääb aastasse 2018, mil Riigikogu enamus ettepaneku tagasi lükkas.
Kokkuvõtteks
Raamat "Valega tõe jälil" on sorav ja tempokas jutustus, kuid ajalooliselt ebatäpne. Mõistetamatuks jääb aga autori eesmärk. Kas a) autorit ei huvitanud faktid b) autorile ei meeldinud vabadussõjalased c) autor ei loonud valedel põhinevat jutustust mitte ükskõiksusest või pahatahtlikusest, vaid eesmärgiga, et lugeja hakkaks ise otsima tõelist tõde; seepärast ka raamatule selline pealkiri: Valega tõe jälil. Mina märkisin ülesse 17 kriitilist hetke. Ma kaldun selle viimase variandi kasuks, samas on autori poolt naiivne arvata, et keskmine lugeja vaevuks mõtlema ajaloolise tõepärasuse üle, ning nõnda on müüdud ühte valedel põhinevat raamatut juba 12 aastat. Miks ei oleks võinud autor või kirjastaja kirjutada järelsõnas, et jutustuses esineb fiktsioone, et see pole ajalooliselt täpne?
Mis puutub Evy Laamanni raamatusse, siis ka selle puhul on ammu teada, et raamatus on palju faktivigu. Raamat ilmus kolmandat korda aastal 2013: eakas vanuses autor elas Ameerikas, aga Eesti poolne kirjastaja oleks võinud vead ära parandada; see on ju kordustrükkide mõte. Valega tõe jälil on tänases olukorras vastutustundetu mäng - tõde tuleb otsida, see talletada ning see maksma panna!
