Rahvakohtumine EKRE saadikuga Kuusalu Rahvamajas

 Anti Poolamets on EKRE juhatuse liige ja Lääne-Virumaa ringkonna esimees. Ta on hariduselt ajaloolane ja jurist ning igati pädev pakkuma rahvale teadmisi mida nad taas kohata loodavad.

12. septembril peab EKRE saadik Anti Poolamets minui kutsel loengu vabadussõjalaste liikumisest 1930-ndatel. Ühtlasi räägin mõne sõnaga sellest, kui kaugel on monumendi projekt, mille taha see jäänud on.

Algse kutse järgi pidi loengut pidama ajaloodoktor Jaak Valge, kes, pole saladus et on nüüd uue erakonna aseesimees. Ma vaagisin pikalt, jälgisin märke ning tegin maailmavaatest lähtudes kaaluka otsuse, vahetada esineja oma erakonna liikme vastu välja. Siin pole midagi isikliku.

Anti Poolamets on EKRE juhatuse liige ja Lääne-Virumaa ringkonna esimees. Ta on hariduselt ajaloolane ja jurist ning igati pädev pakkuma rahvale teadmisi mida nad taas kohata loodavad.

 

Vapside liikumine rauges alles 1937. aastal

1937. aasta juuni-juuli meisterdati parlamendis uut põhiseadust, mis hakkas kehtima 1938. aastal. Vapside liider Artur Sirk suri kahtlastel asjaoludel 2. augustil Luksenburgi väikelinnas. Ei saa alahinnata karismaatilise juhi tähtsust, eriti kui see liikumine on sunnitud põrandaaluseks. 1937 on see daatum mil lõppes vabadussõjalaste liikumine.

Hiljuti jagasin ma sotsiaalmeedias esialgset kavandit vabadussõjalaste monumendi pronksplaadist, peale mida tõstatas üks kaaskodanik küsimuse, et miks on plaadil dateering 1934 kuni 1937. Eesti Vabadussõjalaste Liit ühes osakondadega suleti kohtu- ja siseministri otsusega 22. märtsil 1934. aastal, kümme päeva pärast 12. märtsi riigipööret. Aga kas vabadussõjalaste liikumine veel sellega rauges?

Eesti Vabadussõjalaste Keskliit asutati 1929. aastal, esialgse eesmärgiga hoolitseda Vabadussõjas osalenute eest. Tollal ei vaevelnud ühiskond kultuurimarksistlike ideede küüsis ning parlament toimis suveräänse seadusandliku kojana, kuid oma aja kohta kasvas riiklik korruptsioon ning eliit kaugenes üha enam rahvast. Üks nn kivike kinga sees eliidil siiski oli. 1920. aasta põhiseadus nägi ette rahvaalgatuse- ning rahvahääletamisõiguse ja sellega seoses sai parlamendi väliselt kujundada poliitilist olukorda. EVKL teisel kongressil 1931. aastal seati eesmärgiks põhiseaduse muudatus, mille kohaselt peab riigipea olema valitud rahva poolt, parlamendi koosseisu tuleb vähendada 50% võrra ning RK-valimised peavad olema isikupõhised.

1932a. märtsis vastas Riigikogu omapoolse põhiseaduse muutmise kavaga. Vabadussõjalased tegid sellele vastu kihutustööd, ning see ei läinud rahvahääletusel läbi. Järgmine katse vabadussõjalaste asemel põhiseaduse muudatus läbi suruda, toimus 1933a. juunis mil Põllumeestekogud ja Eesti Rahvaerakond esitasid omapoolse kava, mis aga sai rahvahääletusel veel vähem hääli, kui eelmine põhiseaduse muutmise kava.

1933. aasta augustis laiendas Jaan Tõnissoni neljas valitsus Tartu maakonnas (praegune Tartu- ja Jõgevamaa) kehtinud kaitseseisukorra üleriigiliseks, sulgedes sellega kõik sõjaväe kallakuga organisatsioonid sealhulgas vabadussõjalastega seotud organisatsioonid. Nüüd võiks küsida, kas vabadussõjalaste liikumine lõppes august 1933? Tegelikult toimis toona demokraatia nõnda, et kaitseseisukorra ajal oktoober 1933 toimus rahvahääletus ning varem vabadussõjalaste poolt esitatud põhiseaduse muutmise kava sai rahva poolt heaks kiidetud nõnda suure ülekaaluga, et korduslugemine otsustati ära jätta. Veel sama kuu lõpus registreeriti Eesti Vabadussõjalaste Liit, mille lipukirjaks oli "organiseerida vabadussõjalasi ja koondada enese ümber kõiki vabadussõjalaste organisatsioone, kes seisavad demokraatia ja iseseisvuse alusel, aidata süvendada ja uuendada kodanikus omariikluse mõtet, kohuse- ja rahvustunnet, alal hoida vabadussõjalastes ja levitades kodanikes seda vaimu". Selle reorganiseerimise tulemusega muututi poliitiliseks parteiks: rahvas oli andnud vapsidele võimsa mandaadi!

EVL esitas peagi seaduseelnõu, mis nägi ette sotsialistliku partei keelustamise. Detsembris toimus nende esimene kongress: 1019 delegaati valis 13-liikmelise keskjuhatuse ja võttis vastu üldprogrammi. Kongress oli ajalooline seetõttu, et nende enda kehtestatud korra tõttu mil rahvas sai nüüd hakata riigivanemat otse valima, pidi poliitiline liikumine valima ka endale riigivanema kandidaadi. Sõelal oli kaks kandidaati; EVL juhatuse liige A. Larka ning teine sõjaväelane-poliitik J. Laidoner. Kuna Laidoneri kontol oli vähemalt üks korruptsioonijuhtum, oli see kindlasti üks põhjustest miks A. Larka valiti tema asemel riigivanema kandidaadiks. Vabadussõjalased lihtsalt ei saanud oma põhimõtetest taganeda.

1934. jaanuaris hakkas kehtima vabadussõjalaste koostatud ja rahvahääletusel vastu võetud põhiseadus. Enne seda toimusid KOV-valimised, mis olid esimesed ja viimased valimised kus vabadussõjalased oma nimekirjadega väljas olid. Nad ei saavutanud üheski maakonnas enamust, kuid triumfeerisid linnades: näiteks Tallinn 52%, Tartu 49%, Narva 45% ja Viljandi 40%  valimisõiguslike kodanike häältest, ja edukad olid nad veel nii mitmeski linnas. 5. märtsil alanud riigivanema valimiste eelvoorus, kogus enim toetusallkirju Andres Larka 62 000, talle järgnes J. Laidoner 38 tuhat häält ning K. Päts kogus 18 tuhat häält. 

Põhiseaduse muutmise kava, KOV-valimised ning riigipea valimiste eelvoor oli vabadussõjalaste liikumise jaoks edukad. Eraldusjoon vapside ja ülejäänud rahva vahel on muidugi mõtteline, sest nemad esindasidki rahvast. Kui midagi negatiivset vapside puhul tähendada võiks, siis oli see vastaste võimuiha alahindamine ja selle taustal tulla rääkima et vapsid olid demokraatia vastased, on otsene vale. Üks nn lisaekstra argument et vapsid ei olnud fašistid, on see, et fašism oli veel 1930-ndate keskpaigani Euroopas täiesti normaalne nähtus ning demokraatia vastasust näitasid avalikult hoopis 12. märtsi riigipöörde korraldajad. Miks oleksid vapsid pidanud oma aateid varjama! Parema käe tervitus ja mustad särgid olid rahvuslaste seas normaalne nähtus, see oli üldine tseremoniaalne viis näidata et oled rahvusmeelne. Erinevate maade rahvuslaste olemust näitavad hoopis muud sisulised tunnused ja otsuste tulemused. Siinkohal tuleb märkida et vapside pidamine demokraatideks eeldab et me mõistame demokraatiat õigesti, et rahva enamuse tahe saab teostuda ilma takistusteta, et seda ei moonutata ega kaaperdata vähemuste poolt.

12. märts 1934 läks ajalukku võimu kaaperdamisena. Tuleb tähendada et K. Päts oli riigivanema kohusetäitja kui ta kaitseseisukorra allkirjastas ja volitusi kõrgetele ametnikele jagama hakkas. Väita et Päts hakkas valitsema vapside kehtestatud põhiseaduse alusel, on muidugi demagoogia. Vastupidi, põhiseaduse praktiseerimise asemel alustati nn konna keetmist. Vapside juhte ei lastud maha vaid vangistati, samuti selgus alles sügisel et Riigikogu ei kutsutagi kokku ning kevadel toimuma pidanud riigipea ja RK-valimised lükkuvad edasi. See andis võimutitele aega et valitsuse usku rahvas maha rahustada ning mehitada riiklikud struktuurid režiimile sobivate inimestega. Aga ometi põhiseadus kehtis! Ja kehtis 1937. aasta lõpuni. Vapside põrandaalune tegevus sai uue peatüki Artur Sirku põgenemisega Patarei vanglast 1934. aasta novembris. See oli organiseeritud tegevus, mille tulemusel peeti plaani põhiseadusliku korra taastamiseks.

1935. aasta 8. detsembril oli plaan võtta Estonia kontserdimajas Kongressi pidanud eliit vahi alla ning mehitada riiklikud struktuurid oma inimestega seni ajani mis põhiseaduslik kord taastatakse. Mida aga vapside juhid ei teadnud oli see, et juba päev varem oli Estonia kontserdimaja Poliitilise Politsei poolt järelvalvestatud. Vapside seas oli koputaja ning võimu taastamise plaan kukkus läbi enne, kui see alatagi sai. Artur Sirk ei jõudnudki kodumaa pinnale tagasi, vaid selle asemel algas tal põgeniku elu Euroopa erinevates paikades. 1936. algas jätkuprotsess vapside üle, mis pidi justkui tõendama et nad olid riigipöörajad. Kuid see on demagoogia, sest tegu oli riigi pööramisega põhiseaduslikule korrale. Samuti ei suutnudki PolPol esitada ühtegi tõendit selle kohta, et vapsid valmistasid ette 1934. aastal riigipööret. Miks oleks pidanud Pätsi režiim tõendeid varjama? Miks oleksid pidanud vapsid riigipööret ette valmistama, kui nad olid rahva seas niivõrd populaarsed?

Vabadussõjalastest rääkides kujutame ette 1930-ndaid. Jätkuvalt on neid kes, eriti just vanema ealiste seas, kellel on moondunud pilt vabadussõjalastest - noored on oma ajaloo teadmatuses palju avatumad arutlema vabadussõjalaste ümber toimuvat. Siin tuleb märkida lisaks, et vabadussõjalased ei kutsunud end vapsideks, ent vapsidest kirjutas nt raamatu Tiit Madisson, sest just vapsidena tunneb rahvas vabadussõjalasi. Niimoodi eristama kahte perioodi: Vabadussõda 1918 - 1920 ning vapside liikumist 1929 - 1937. Samas ei tohi unustada et vapside liikumisele panid aluse Vabadussõja veteranid. Näiteks A. Larka,  A. Sirk ning P. Laamann olid sõjatulest läbi käinud. Nii nagu Vabadussõjal on oma ajaline daatum, kannab ka vapside liikumine daatumit. Enne 1929. aastat polnud Vabadussõja veteranid ühiskondlikult end organiseerinud ning samuti ei saa me nimetada 1940-ndatel vastupanu liikumist pidanud metsavendi vabadussõjalasteks.

Fakt on see, et 1937. aasta juuni-juuli meisterdati parlamendis uut põhiseadust, mis hakkas kehtima 1938. aastal; see kehtis juriidiliselt terve okupatsiooni aja aastani 1992 ning see on ühtlasi praeguse põhiseaduse eelkäija. Dokument, mille kehtestas kuritegelik režiim!

Tiit Madisson seadis vabadussõjalaste liikumisele daatumi 1938, mis pole otseselt vale, kuid tuletagem meelde et vapside liider Artur Sirk suri kahtlastel asjaoludel 2. augustil Luksenburgi väikelinnas. Ei saa alahinnata karismaatilise juhi tähtsust, eriti kui see liikumine on sunnitud põrandaaluseks. 1937 on see daatum mil lõppes vabadussõjalaste liikumine.

1999. aastal püstitati Eesti Vabadussõjalaste Liidule üks ausammas, mis asub tänaseni Tartumaal Ivaste külas. Nüüd on vettpidav plaan püstitada monument vabadussõjalaste liikumisele, avada see Artur Sirku 125. sünniaastapäeval. Tal on väärikas ja silmatorkav asukoht Kuusalu vallas ning igaüks saab temast möödudes mõelda neile, kes kord Eesti vabaduse eest võitlesid ning hiljem edukat poliitilist võitlust pidasid.

 

Suvi on aeg end poliitikast distantseerida.

Ma olen kindel erakonna liinis niisamuti nagu ma olen kindel et teatud koostöö jätkamine teisitimõtlevate aatekaaslastega, tuleb kasuks eesti rahvuslikule liikumisele. Poliitika on huvide kokkupõimimise kunst.

Viimane poliitiline hooaeg algas mul 9. augustil, mil avaldasin pressiteatena mõeldud kirja, kus ütlesin et Tallinna linnapead ei andnud luba vabaduse väljakule ning mujale linnaruumi mälestuskivi püstitada. Jutt käib mälestuskivist mis pühendatud vabadussõjalastele. Selleks ajaks oli mul aga olemas varuplaan B ning see ka automaatselt käiku läks.

Talvisel perioodil õnnestus projektile saada esmane kavand ning Muinsuskaisteameti luba. Paraku tuli mul teine ehk juriidiline osapool välja vahetada, kavandit muuta ja see Muinsuskaitseametiga kooskõlastada. Leidsin omale uue(d) koostööpartneri(d) ning paralleelselt olen suhelnud nüüd ise skulptoriga. Võib öelda et aasta aega hiljem on rong rööbastele seatud. 12. septembril tuleb esimene avalik loeng vabadussõjalastest: A4 suuruses plakatid tulevad avalikesse kohtadesse juulis, ka reklaam sotsiaalmeediasse. Annetuste kogumisega on soov alustada enne kalendrisuve lõppu. Sellega saab ka ametlikuks kuulutatud valmis kavand, monumendi asukoht ning selle avamise daatum. 

Miks üldse vapsidele mäleta püstitada? Vabadussõjalaste liikumine oli esimese Eesti ajal populaarseim rahvaliikumine, nad saavutasidki juba selle et põhiseadus muudeti rahvakesksemaks. See aga ei meeldinud vähemusse jäävale eliidile. Nende likvideerimiseks hävitati ka demokraatia. Arvan et me oleme täna vapsidele selle võlgu, nad väärivad tegelikult monumenti Toompeal ning rehabiliteerimist, olgu siis mälestuskivi esimene samm õigluse laiemaks taastamiseks. 

Viimasel poliitilisel hooajal ei õnnestunud mul täita kõiki lubadusi. Samuti olin nördinud sellest mis meil erakonnas sündis. Mulle oli ka kõige pimedamal tunnil selge et mina jään erakonna põhiliini juurde, kuulates ära mõne teise arvamuse ning soovides jääda erapooletuks, sai mulle kongressi päeval selgeks et erakond tegi halvematest valikutest parima. Ma ei räägi endale vastu, olen kindel erakonna liinis niisamuti nagu ma olen kindel et teatud koostöö jätkamine teisitimõtlevate aatekaaslastega tuleb kasuks eesti rahvuslikule liikumisele. Poliitika on huvide kokkupõimimise kunst. 

Suvi on aga poliitikast kaugenemise kunst, et selle juurde taas puhanuna naasta.

Eestimaa, su mehemeel
pole mitte surnud veel!
Peab surm ka rohket lõikust
suure sõjakäraga:
truuks jääme isamaale
:,: viimse veretilgani!

 

 

 

 

 

 

Poliitteose teine osa ilmub plaanitust hiljem

Teine osa on lugejale lihtsam jälgitav kui esimene osa, sest see koosneb programmilistest punktidest; ideaalse riigi ülesehitamine. Võib-olla ongi parem võtta omale aega, see annab võimaluse kirjutist täiustada.

Raamat "Doktriin Poliitilises Perifeerias" jõudis poeletile 2023. aasta jaanuaris. Andsin raamatus lubaduse et pealkirja "Doktriin" all ilmub teinegi osa. Teise osa kirjutamist ma eelmine suvi alustasingi, ent saades sellega ühele poole, tuli ette takistus. Kui mul on valida kas raamat ilmub sellisel kujul nagu ma tema tegin või ei muuda ma midagi, valin viimase variandi. Ja muidugi annab see võimaluse raamatut täiendada. Milles teine osa seisneb?

Teine osa on lugejale lihtsam jälgitav kui esimene osa, sest see koosneb programmilistest punktidest; ideaalse riigi ülesehitamine. Võib-olla ongi parem võtta omale aega, see annab võimaluse kirjutist täiustada. Hetkel on raamatu kirjutamine laualt maas, era- tööelu tahab elamist. On veel üks minu algatud projekt, mis on märksa nähtavam kui raamat; see mida silmas pean ei jää kellelegi märkamatuks.
 

Kõne 16. juuni kongressil

Head aatekaaslased!

 

30-ndate alguses kujunes Vabadussõjalaste Keskliidust poliitiline intriig. Nende tuumik koosnes vabadussõjas osalenutest, suurhingelistest patriootidest. Peagi ristiti vabadussõjalased vapsideks, sest nad osutasid päris probleemidele aga pakkusid ka alternatiivi.

Tollal kehtis põhiseadus mis lubas parlamendi välisel kodanikuühendusel poliitikat suunata ning nõnda hääletas 80% rahvast põhiseadusmuudatuse poolt mis lisaks rahvaalgatus- ja hääletamisõigusele, andis rahvale võimaluse endale riigipea valida. Riigikogu saadikute arvu vähendati, erakonnad muutusid vähem tähtsaks ning Eestist sai 2/3-ndiku presidentaalne vabariik. Vapsid triumfeerisid .34-nda aasta KOV-valimistel ning riigipea valimiste eelvoorus. Vot see oli tõeline edulugu! Too aeg oli aumeeste ajastu, vapsid ei osanud uskuda et nad likvideeritakse. Sellega hävitati ka demokraatia ja vaba ühiskond. See oli 1940a. juunipöörde eelmäng.

- - -

Aasta aja eest panin ma nurgakivi mälestuskivi projektile. Mõned takistused ja muudatused, ent monumendil on praeguseks .. kavand, Muinsuskaitseameti luba ja väärikas koht Harjumaal, reklaami strateegia ning tööst huvitatud tuntud skulptor. Lähitulevikus saab avalikkus enam informeeritud. Ma ei palu erakonna abi, vaid ma loodan et rahvusmeelsete inimeste ühisel toel saab Artur Sirgu 125. sünniaastapäeval püstitatud mälestusmärk maarjamaa tõelistele patriootidele.

- - - 

Kõlagu siin (vabadussõjalaste liidu) hümnisalm...

Eestimaa, su mehe meel

pole mitte surnud veel...

...truuks jääme isamaale

viimse veretilgani!

EKRE seisukoht jätkuvalt sama: valimised pole usu küsimus

Putin e-hääletamas

Mõtlema kaasa ja tegutsema sitas olukorras võimalikult targalt - anna oma hääl paberkandjal ning sa oled käitunud väärika kodanikuna.

Kolm kuud kestnud infosõda EKRE suunal on põhjustanud olukorra, mil pealtnäha mõtlevad inimesed on asunud käituma viisil, mida varemalt kritiseeritud on: COVID propaganda valed nähti läbi, sõjahüsteeria kütmine nähti läbi - aga Calamuse eneseupitamise agendat läbi ei nähta. Muidugi kõik jutt marginaalsest vähemusest ning tuleb tõele au anda, et inimesed kes on endised EKRE liikmed, pole põhjuseta endised. Või kui inimene astub EKRE-st välja, siis oli ta juba varem end erakonnast lahti ütelnud. Seega panna terve süükoorem Calamusele, oleks hale. Tegelikult on Calamuse kaasus proovikivi - kas inimene kes on end esitlenud mõtleva olendina, suudab lõpuni endale kindlaks jääda? Me ei pea tundma häbi, öeldes et "Jah ma eksisin Calamuse suhtes, aga täna on olukord teine" - häbi peab aga tundma, jäädes trotsist, kangusest Calamusele truuks; kas ei taheta või ei osata suure jutumehe agendat läbi näha?

Mina igatahes pidasin Calamusest lugu veel siis, kui ta teatas et lahkub EKREst ning talle on meie esimees ebasümpaatne. On siis on. Aga mida aeg edasi, seda selgemaks sai, et elementaarsest austusest tõe vastu, ei saa Calamuse agendat tõsiselt võtta. Mitte seepärast et ta lahkus erakonnast, mitte seepärast et ta on enesekindel või et ta kandideerib üksikkandidaadina - vaid just seepärast et tema avalik esitlust saadab: valefaktide esitlemine tõe pähe, hämamine olukorras kus tuleb anda selge vastus ja ärplemine olukorras kus tuleb tegutseda ratsionaalselt.

Avaldades oma isikliku arvamust, ütlen, et Eesti Konservatiivne Rahvaerakonnal on tervemõistuslik austus tõe sh juriidiliste praktikate vastu. Kui ikka Euroopa Kohus/ kohtud ja muud instantsid ei menetle liikmesriikide sisevalimisi, kui puudub juriidiline alus selleks, siis see tähendab et see on kellegi tegemata töö, ja paratamatus. EKRE on alati kaitsnud Tartu rahulepingut, öeldes et see on meie omariikluse dokument - sest nii see juriidiliselt on.

Samas pole EKRE öelnud et midagi teha ei saa. Riigikogus käib väikeste sammudena töö selleks et fikseerida probleeme, dokumenteerida ning need talletada. EKRE on öelnud et tuleb teha selgitustööd selleks, et inimesed eelistavad hääletada paberkandjal, sest e-hääled kustutakase tulpade kaupa. Lõpuks on küsimus selles, kas ausaid valimisi on vaja EKRE-l või rahval; ka rahvas peab panema õla alla, mõtlema kaasa ja tegutsema sitas olukorras võimalikult targalt - anna oma hääl paberkandjal ning sa oled käitunud väärika kodanikuna.

Lootust et e-valimised kaotatakse, tekib siis, kui olukord Euroopas pea peale pööratakse, kui rahvuslikud jõud Euroopa tagasi võtavad, kui tekitatakse olukord üldiseks Glasnostiks, avalikustamine mille käigus kogu e-pettus välja tuleb. 

 

Ristiisa tähelepanekud: säärased inimesed teevad teistele palju paha

Don Corleone

Ma olen näinud kuidas üks lollpea, võib tahtlikult marru ajada jõugu ohtlikke mehi.

Maailmas on mehi kes käivad ringi ning nõuavad et neid tapetaks. Sa oled neid kindlasti märganud. Nad tülitsevad kaardimängus, nad kargavad raevukalt välja autost, kui keegi nende kaitserauda kriimustab, nad alandavad ja türanniseerivad inimesi, kelle võimeid nad ei tea.

Ma olen näinud kuidas üks lollpea, võib tahtlikult marru ajada jõugu ohtlikke mehi, olles ise täiesti abitu. Need on inimesed kes hulguvad ringi ning karjuvad: "Tapke mind, tapke mind." Ja alati on keegi valmis neile vastu tulema. Me loeme nendest iga päev ajalehtedest. Säärased inimesed teevad muidugi teistele palju paha.

(Eesti kultuuriruumis öeldakse et loll saab ka kirikus peksa)