Sõnavõtt Kongressil 5.04.2025

Head inimesed!

12. märtsil toimus aktsioon "Rahvale hääl tagasi", kus minu palgatud näitleja luges ette riigivanema kohusetäitja K. Pätsi poliitilise avalduse. Vähemuses olev eliit kuulutas eesti rahva haigeks, vangistas opositsiooni, likvideeris demokraatia ning muutis Eesti rahvusvahelise üldsuse silmis peenrahaks. Seda meenutades, tõmbame paralleele tänase olukorraga: on mitu olemusliku sarnasust kuid me ei tohi ajaloo kordumises näha paratamatust. Ikka ja jälle on meil tegu totaalse riigi ihalejatega, kes kujutavad ette et riik annab ja võtab vabadusi, jagab ja valitseb sõltumata loodusseadustest.
Konservatiivide maailmapilt on tagurpidi pööratud: meie teame et Jumal lõi inimese meheks ja naiseks ning andis mõned Seadused. Sealt edasi on aga igaüks oma saatuse sepp: vaba inimene saab elada riigita, riik aga vajab toimimiseks vabasid kodanikke. Riigivõimu teostamiseks on vaja vabasid valimisi, põhiseadusliku korda ning võimude lahusust. Otse valitav riigipea on iseenesest mõistetav, rahvaalgatus- ning hääletamisõigus aga on Eesti demokraatia ajalooline eripära, mis tõestas end siis ja mis tooks meid välja ka tänasest seisakust.

EKRE esimees on öelnud et ükski poliitik ei tagasta rahvale võimu vaid rahvas peab selle võimu ise võtma. Pole mõtet loota vabaühendustele olukorras, kus ühiskond on erakonnastunud ning enamus erakondi kartellistunud. Eesti vajab uut Põhiseaduse Assambleed, eesmärgiga taastada need kodanikuõigused mis kehtisid enne 12. märtsi riigipööret. Lahendus on aga üks: EKRE on ainus poliitiline jõud kes taastab demokraatia Eesti Vabariigis.

Mõtted seoses otsedemokraatia taastamisega

 

Mida ajakirjanikele öelda?

Maailm jaguneb kaheks: on asju mida inimene muuta ei saa ning on asju mida inimene muuta saab.
Inimene on loodud meheks ja naiseks ning me oleme juhitud muudest loomuomastest printsiipidest
- aga meil kõigil on vabadus taasluua kultuuri, vabadus teostada oma kodanikuõiguseid.
Omariiklus on vaba inimese kõrgeim saavutus: inimene saab olla vaba ka ilma riigita, riik aga
mille kodanikud on orjastatud, riigist võõrandatud, pole jätkusuutlik.

Kui mõni poliitik hakkab rääkima et riik otsustab kui palju ta kodanikele vabadusi annab,
siis on see sotsialism. 33 aastat on Eesti Vabariigis domineerinud esindusdemokraatia: tänaseks
on meil riik riigis, riigivõimust võõrandunud ja üha enam riigivõimust võõrandatud rahvas.
Seega, me peame unustama et poliitikud tagastavad rahvale võimu.
Rahvas peab selle võimu võtma. Poliitikutele ei tohi jätta valikutki.

Rahvaalgatamise korras oli 25-tuhandel hääleõiguslikul kodanikul õigus nõuda, et seadus antakse, muudetaks või tunnistatakse kehtetuks. §31 ütles „sellekohane nõudmine antakse väljatöötatud seaduseelnõuna Riigikogule.“ Riigikogu võis eelnõu seadusena välja anda või tagasi lükata. Viimasel juhtumisel panduks eelnõu rahvale ette vastuvõtmiseks või tagasilükkamiseks rahvahääletamise korras. Rahvahääletusest osavõtjate enamusel oli võimalus tunnistada eelnõu vastuvõetuks ning see omandanuks seadusliku jõu. §32 nägi ette et kui rahvas lükkab tagasi Riigikogu poolt vastuvõetud seaduse või võtab vastu Riigikogu poolt tagasilükatud seaduse, kuulutatakse välja uued Riigikogu valimised, mis võetakse ette hiljemalt 75 päeva pärast rahvahääletamist.
Järeldus? Parlamendi saadikud tunnetasid pidevat vastutust ning hirm saada pahameele osaliseks oli kanaliseeritud nõnda, et karta võis eesti kodanike pahameelt, kellelt punase kaardi saamine tähendas et toimuvad erakorralised valimised. Lõppsõna seaduse maksma hakkamisel oli hääleõiguslikul kodanikul. Tänane olukord soosib, et rahvasaadikud annavad oma otsustest aru välisorganisatsioonidele, aga vastutus oma rahva ja riigi ees, seda on vaid vähestel.

Rahva poolt valitud president stabiliseerinuks olukorda et vabariigi valitsused liiga tihti vahetuksid. Me võime vaielda kas Eesti Vabariik peaks olema presidentaalne vabariik nagu nägi ette 1934. aasta põhiseadus, aga eesti rahvas vajab erakondadest sõltumatud riigipead. On tähelepanuväärne et 1992. aastal sai rahvas valida kaks riigipea kandidaati kes läksid valikutena Riigikogu ette; Arnold Rüütel tegi pika puuga Lennart Merile ära ning peale seda kui Riigikogu valis Lennart Meri presidendiks, kaotati see poolik lahendus ära.

Rahvahääletamisele ei kuulunud ega võinud rahvaalgatamise teel otsustamisele tulla eelarve ja laenude tegemine, maksuseadused, sõjakuulutamine ja rahutegemine, kaitseseisukorra väljakuulutamine ja lõpetamine, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni väljakuulutamine, samuti ka lepingud võõraste riikidega. Iseasi on küsimus, miks ei või rahvas hääletada eelarve, laenude, maksuseaduste ning lepingute üle mis sõlmitakse võõraste riikidega?

Oleks väga vale arvata et aktsioon Pätsi monumendi juures on tehtud selleks et president Pätsi hurjutada. Vastupidi, võiks lausa öelda et otsedemokraatia taastamine ning vabadussõjalaste rehabiliteerimine, annaks president Pätsile postuumselt andeks - Pätsi toetajad peaksid olema huvitatud, et ülekohus tagantjärele kompenseeritaks.

Suur avalikustamispoliitika sai alguse Donald Trumpi taasvalimisega presidendiks. See avalikustamispoliitika mis sai alguse 1986. aastal, oli nomenklatuuri poolt algatatud ning suunatud; tänane avalikustamispoliitika on vabadust ihkava rahva tellimus. Eesti rahvas seisab valiku ees: kas me laseme suurriikidel ja libapatriootidel meie saatust otsustada, või me algatame uue Põhiseaduse Assamblee, eesmärgiga likvideerida suveräänsuspuue ning taastada demokraatia Eesti Vabariigis.

Selle asemel ei provotseerida Venemaaga sõda, peaksime tahtma pidada oma riiki. 

Põhiseaduse Assamblee taastagu demokraatia Eesti Vabariigis

Lahendus on algatada uus Põhiseaduse Assamblee ning reformida põhiseadust nõnda, et eesti kodanikul oleks õigus rahvaalgatada- ja hääletada ning valida omale riigipea. Ükski poliitik ei tagasta rahvale võimu. Rahvas peab selle võimu võtma. Poliitikutele ei tohi jätta valikutki. Siin peab aga igaüks oma osa kainelt hindama, rahvas peab olema informeeritud ning oskama teha vahet ausal poliitikul ja muidumehel.

Et esimese maailmasõja järel oli monarhistlik valitsemissüsteem moraalses pankrotis, andis see ka põhjust siinsetel läänemere asunikel omariiklus rajada parlamentaarsele demokraatiale. Nõnda sündiski, et 1920a. kehtima hakanud EV põhiseadus mitte ainult ei öelnud, et Eesti on rippumatu vabariik kus riigivõim on rahva käes ning kõik kodanikud on seaduse ees ühetaolised, vaid see oli Euroopas üks ainulaadsemaid. Korraliste parlamendi valimiste vahelisel ajal oli rahval põhiseaduslik õigus rahvahääletada ja rahvaalgatada seaduseelnõusid. Et see polnud pelgalt teooria, näitab see, et 1933. aastal suutis parlamendi väline jõud välja töötada ja muuta rahvahääletuse teel põhiseadust nõnda, et loodi tugev riigipea institutsioon ning rahvas sai hakata ise riigipead valima. Nagu me teame, ajal mil allkirjade kogumise voorus oli juhtimas ülekaalukalt Eesti Vabadussõjalaste Liidu riigipea kandidaat, teostas rahva ebasoosingus olev eliit riigipöörde.

Rahvaalgatamise korras oli 25-tuhandel hääleõiguslikul kodanikul õigus nõuda, et seadus antakse, muudetaks või tunnistatakse maksvusetuks. §31 ütles „sellekohane nõudmine antakse väljatöötatud seaduseelnõuna Riigikogule.“ Riigikogu võis eelnõu seadusena välja anda või tagasi lükata. Viimasel juhtumisel panduks eelnõu rahvale ette vastuvõtmiseks või tagasilükkamiseks rahvahääletamise korras. Rahvahääletusest osavõtjate enamusel oli võimalus tunnistada eelnõu vastuvõetuks ning see omandanuks seadusliku jõu. §32 nägi ette et kui rahvas lükkab tagasi Riigikogu poolt vastuvõetud seaduse või võtab vastu Riigikogu poolt tagasilükatud seaduse, kuulutatakse välja uued Riigikogu valimised, mis võetakse ette hiljemalt 75 päeva pärast rahvahääletamist.
Järeldus? Parlamendi saadikud tunnetasid pidevat vastutust ning hirm saada pahameele osaliseks oli kanaliseeritud nõnda, et karta võis eesti kodanike pahameelt, kellelt punase kaardi saamine tähendas et toimuvad erakorralised valimised. Lõppsõna seaduse maksma hakkamisel oli hääleõiguslikul kodanikul. Tänane olukord soosib, et rahvasaadikud annavad oma otsustest aru välisorganisatsioonidele, aga vastutus oma rahva ja riigi ees, seda on vaid vähestel.

Täna on kodanikel õigus pöörduda riigikogu poole, isegi keskkond nimega Rahvaalgatus.ee on loodud, kuid sisuliselt on tegu palvekirja kirjutamisega - Kodanik kes peaks saama otsustada, on paluja ning mõisahärra siis otsustab. W. Chuchill on öelnud, et demokraatia on halvim mõeldav valitsemisvorm kuid paremat pole kahjuks välja mõeldud - aga ma ütleksin et demokraatiat on palju nimetada valitsemisvormiks; Demokraatia valitsemisvormina on lihtsalt deklaratsioon ning pikapeale jõuavad võimu juurde need kes on suutnud enamuse rahvast ära lollitada. Aga demokraatia riigivõimu teostamise vahendina, kindlasti kohustab ja aga ka lubab igal kodanikul riigielus kaasa rääkida. Esindusdemokraatia põhineb riiklikul väärikusel, väärikuse ja vastutustunde puudumine tüürib riigi vähemuste valitsuseni. Otsedemokraatia on justkui vahend jõudmaks riikliku väärikuse juurde - ja praegu on meie rahval otsedemokraatiat hädasti vaja. Otsedemokraatia rakendamine riigivõimu teostamise vahendina on selle sajandi suurim väljakutse eesti kodanikkonnale.

On ühed kes ütlevad et meid juhib mingi kõrgem jõud ning siis on need kes ütlevad et igaüks on oma saatuse sepp. Aga ehk ei peakski neid suhtumise teineteisele vastandama, sest Jumal lõi küll inimese meheks ja naiseks ning andis miinimum 10 suurt seadust, ent jättis inimesele vabaduse. Me peame mõistma et riik pole mõni iseseisev olend kes meie üle meie valitseb, riik ei saa võtta inimeselt õigust ega saa ka anda inimesele õigust - kui selline olukord tekib, siis on see sotsialism.

Donald Trumpi taasvalimisega USA presidendiks kaasnes tektooniline nihe geopoliitikas. Selle üheks tagajärjeks on süvariigi hävimine ning korruptsiooni avalikustamine. Suur avalikustamispoliitika on käima lükatud, kuid seekord ei tule initsiatiiv nomenklatuuri poolt vaid normaalsuse järele januneva rahva poolt. Me peame mõistma et iseenesest ei muutu asjad Eesti kasuks, ükski teine riik ei taasta Eesti demokraatiat, ükski teine rahvas ei päästa Eesti omariiklust. Kõige rahumeelsem ent hädatarvilik lahendus on algatada uus Põhiseaduse Assamblee ning reformida põhiseadust nõnda, et eesti kodanikul oleks õigus rahvaalgatada- ja hääletada ning valida omale riigipea. Ükski poliitik ei tagasta rahvale võimu. Rahvas peab selle võimu võtma. Poliitikutele ei tohi jätta valikutki. Siin peab aga igaüks oma osa kainelt hindama, rahvas peab olema informeeritud ning oskama teha vahet ausal poliitikul ja muidumehel.

Kuna Eesti demokraatia on erakonnastunud, siis pole mõtet korraldada mängu justkui mõni kodanikuühendus suudab muuta seda erakonnastunud monoliiti. Ainuke tõeline eestimeelne poliitiline jõud kes meie vabaduse päästab - on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond.
 

Lameda Maa teooria - kellele see kasulik on?

Prantsuse ja hilisemad revolutsioonid on aidanud levida õpetusel et Jumalat pole ning kogu tegevus maailmaruumis on inimtekkeline. Sisuliselt pole tegu millegi muuga kui lameda Maa teooriaga. Viimane lihtsalt sobitud suurepäraselt selle õpetusega, et Jumalat pole. Jumala eitajad on suurimad lamemaallased ja lamemaallased on Jumala eitajad ning nad täiendavad teineteist.

Teooria et Maa on tegelikult lame mitte ümmargune nagu meile koolis õpetati, on aastatuhandeid vana teooria ning väidetavalt olla selline ettekujutus eksisteerinud Hiinas. Miks ma ütlen et väidetavalt on see, et tänapäeval levib eksiarvamus nagu oleks säärane õpetus olnud keskaja Euroopa ametlik agenda - see aetakse segamini keskaegse Euroopa ettekujutusega sellest et Maa olevat universumi keskpunkt. Viimasel teoorial olid omad põhjused nagu näiteks sellel et tänapäeval arvavad väga paljud et just nemad isiklikult on universumi keskpunktid. 

Tegelikult ei uskunud peale 3. sajandit eKr enam ükski haritlane et Maa on lame. Kui me hakkame juba arutlema selle üle et meid ümbritsev hiiglaslik maailmaruum on kellegi teiste poolt konstrueeritud ning me oleme justkui Maal elavad katsejänesed mõnele võõrale tsivilisatsioonile - siis tuleks küsida et miks ei võiks planeet Maa olla ümmargune? Miks me arvame et Maa on üks hädine lapik, miks ei võiks Maa olla ümmargune? Olen veendunud et kui eksisteeriks ametlik tõde et Maa on lame, siis tulevad välja inimesed kes väidavad et Maa on ümmargune. 

Keskaegne Euroopa elas 3D ruumis. See tähendab et inimene ei tajunud mitte ainult Maa pikkust ja laiust, vaid ka kõrgust. Jumala tunnetamine ei haaranud sind vaid siis kui sulle terendas uppumise surm, vaid inimese eksistents oli igapäevases osaluses Jumalaga, ka kõige lihtsamatel hetkedel. Kehtis ruumiline vaatlusväli, tunti päikesesüsteemi ning esivanemate lugusid mida hiljem valgustusajastul müütideks tembeldati. Prantsuse ja hilisemad revolutsioonid on aidanud levida õpetusel et Jumalat pole ja kogu tegevus maailmaruumis on j u h u s l i k. Sisuliselt pole tegu millegi muuga kui lameda Maa teooriaga. Viimane lihtsalt sobitud suurepäraselt selle õpetusega, et Jumalat pole. Tuleb küsida, kellel on huvi levitada lameda Maa teooriat ja kas sellega ei taheta lüüa kolm kärbest ühe hoobiga - esiteks naeruvääristada vandenõuteoreetikuid, teiseks luua kontrollitud vandenõuteoreetikute rühm ehk kontrollitud opositsioon ning kolmandaks, aidata kesta narratiivil et Jumalat pole olemas. Jumala eitajad on suurimad lamemaallased ja lamemaallased on Jumala eitajad, ning nad täiendavad teineteist.

Mitte kõik vandenõuteooriad ei teeni tõde, mõned on mõeldud meie teadlikuks eksitamiseks ja võimalik et mõni isegi näiliselt vaenlase poolt tekitatud. 20. sajandi algul levis arvamus et antisemitism ehk rahvakeeli juudiviha on juudimõtlejate poolt levitatud ja hiljem ka rahastatud, sest mis saab olla kasulikum kui see et sa oled ohver - maailm tunneb sulle kaasa ja sa saad oma tahtmise. Kuidas õnnestus Iisreali riik luua, on omaette teema.

Maailm ei saa eksisteerida vaid vandenõuteooriate levitamisel, vaid vaja on tegeleda reaalpoliitikaga. Kahelda on vaja, see on inimlik, kuid sa ei tohi laste end teelt kõrvale juhtida.

Kenno Põltsam,

Lahemaallane

Ida-Harjumaa

Elu väsitavaim päev. 10 aastat kaitseväe lõpurännakust.

Aga keegi meist ei virisenud. Olime õnnelikud et rännak tehtud sai. See oli eelnevalt ühel pikemal jooksuringil kui tegevväelane ütles kuldsed sõnad: "Valu kaob, higi ja vere saab maha pesta kuid häbi jääb." Häbisse jäämine ei tulnud aga kõne alla ning seepärast ma ka rännaku lõpuni tegin. See päev jäi mulle meelde kui raskeim füüsiline päev minu elus.

8. detsembril oli möödunud 2 kuud ja 8 päeva ajast mil alustasin kaitseväes ajateenimist. Meie pataljonil algas sõduribaaskursuse lõpurännak. Lisaks rutiinsele tegevusele: äratus kell 6.00, jooks, võimlemine, söök ja rivistus, tuli meil läbida üldfüüsiline test, teisisõnu NATO füüsiline test, mille ma läbisin teistkordselt, jäädes alla vaid neile kes olid füüsiliselt ette juba võimekad. Ajateenistuse alguses kaalusin ma 56 kilo, lõpurännaku päeval 58 kilo.    

Rakmed kaalusid seitse kilo, relv neli kilo, killuvest neli kilo, kiiver kaks kilo ning täisvarustusega seljakott kolmekümmend kilo. Suvel saabunud ajateenijad ütlesid et lõpurännaku ajal peab sõdur arvestama viiekümne kiloga.
Reamehed kuulasid nõuandeid, mil moel kaitsta oma jalgu niiskuse eest ning kuidas leevendada  hõõrdumist mille tekitab ebaloomulikult raske seljakott. Mina tõmbasin omale jalga villased sokid ning seejärel froteesokid: tuli arvestada et jalad saavad märjaks, pidi mõtlema et palavuse korral saaks endalt üleriide heita. Kreemitasin keha sportlastele mõeldud kreemiga.

Igal jaol oli oma järjekorra number, meie esimese rühma neljas jagu startis teisena. 50 km pikkune teekond algas 25 kilomeetrit suure linna poolt idas.
Kell 16.30 asusime ühe teise teise rühma jaoga autokasti, seal oli kitsas ning pime. Tund aega sõitmist kulmineerus künklikus metsas loksumisega; minu parempoolne jalg oli selleks ajaks tuim. Igatahes pandi meid tundmatus kohas maha; käisin veel puu taga hädal. 

17.50 oli kellaaeg mil startisime. Ümberringi oli kadakatihnik. Tõmbasin kolmekümne kilose seljakoti omamoodi võttega selga, haarasin relva kätte ning asusin oma jaoga pimedas metsas teele. Teistel poistel olid kiivri küljes lambid, mina ei hoolinud kunagi pealampi kaasas kanda. Ka hiljem kui ma pimedal ajal liikunud olen, valgustan end autojuhtide jaoks, ent inimese silm harjub ju pimedaga ära. 8. detsembril 2014 oli kehv suusailm, öö saabudes külmenes. Lugesin ette Meie Isa Palve, tehes seda esimest korda väljaspool õhtust rutiini.

Olime kõndinud kitsal teel, silmapiiril teeservad, puud, taevas polnud ainsatki tähte. Mul oli selge, et esimesel punktis annan oma seljakoti ära. Lisaks minule rauges ka ühe reamehe jõud, kes füüsilisele vabastusele siiski omal vastutusel kaasa soovis tulla. Esimese punkti lähenedes olin ma oma riided läbi higistanud ning esimene porilompki läbi kõnnitud. Punktis ootas meid tegevväelane. GT mürises teeääres. Igatahes saime oma karistuspunkti juba kätte – too reamees katkestas ning seega tuli meie üldisele ajale tunnike otsa. 

Igas KP (kontroll punktis) oli meil ka väike eksam. Esimene ülesanne oli liikumisviise ette näidata. Seljakott asetses teeservas ning tegevväelase käsul sai roomatud relvaga lumes. Eksam sooritatud, algas meil uus seitsme kilomeetrine lõik. Õnneks oli meie uus teekond päris hea sammuga, minu jalad vettisid märjast. Enda kukkumisi võisin ma lugeda esimese käe sõrmedel. Lisaks isiklikule valgustusele asetsesid minu põlvekaitsmed rakmete küljes; ei raatsinud aega kulutada ning paar järgmist kukkumist võtsin ma vastu oma põlvekondiga. Katkestamise mõttest olin ma loobunud. Teised poisid kustutasid oma pealambid, liikusime nagu tondid detsembri öös.

Teises KP-s ootas meid tegevväelane kes meditsiini eksami läbi viis. Tegevus nägi ette lumes pikali olemist; paarikümne minutiga sai sündmus läbi ja varsti asusime teele. Pikka jutu seal polnud kuna uus jagu tuli juba peale; käidud oli selleks ajaks 13 kilomeetrit. Mul oli kaasas kaks energiajooki. Jälestan energiajooke kuid selleks katsumuseks sai nende tarbimist tolereeritud. Kaasas olid mul ka kümme valuvaigistit; selleks ajaks olin tarvitanud kaks tükki. Ma põlgan ka tablettide söömist; ometi sallisin seda tol teekonnal. Ma andsin ära kaks veepudelit ja kaks energiajooki. Teised aitasid mul koormat kergendada; veepudelid sain hiljem tagasi, ent energiajoogi pudelid jäid looduse rüppe. Lisaks andsin kaasreamehele oma relva hoida ning seega oli mu varustus 5 kilo kergem. See tegi teekonna lahedamaks. KP-3 polnud enam kaugel.

Tee peal aga kohtusime huvitavate inimestega. Meile oli antud käsk, et kui tee peal näeme autot, varjume tee äärde või metsa. Enne eelmist punkti möödus meist väga vaikselt valge kaubik, sellega me mäletamist mööda enam ei kohtunud. Kuu aega hiljem oli facebookis üleval, et koduvallas liigub ringi üks kahtlane valge kaubik; tegemist olla teatud sulidega. Nüüd enne kolmandat punkti õnnestus meil aga kohata taas autot. Situatsioon oli selline, et nägime kaugelt valgust ning viskusime tee servas pikali. Auto peatus just seal samas kus me oma jaoga pikali olime; kartsime juba, et nüüd nähti meid ja tullakse juttu ajama.
    Autos viibisid mees ja naine, mingil põhjusel oli autol juhipoolne aken avatud. Sõidukist kostus karjumist. Mees ähvardas et sõidab autoga vastu puud ning siis kihutas auto edasi. Paarikümne minuti möödudes oleks justkui sama auto tagasi sõitnud, nii me vähemalt eeldasime. Me ei saanud vaiki olla ning lasta mehel oma ähvardust korda saata, võimalik et autoroolis on juubeseisundis juht. Seitse relvastatud sõdurit seisid tee peal ning sundisid auto peatuma. Auto peatus. Tegevväelane tegi autoukse lahti ja päris et mida me teeme. Rääkisime loo ära ning kõndisime edasi. 

Kolmandas punktis oli kolmandik rännakust tehtud; meid ootas seal tegevväelane, kes viis läbi käemärkide eksamit. See näis mulle naljakas: tegevväelane sosistas jalalt jalale tammudes käte märkide nimetusi ja meie näitasime neid talle ette. Ilmselt mängis siin väsimus ja tarbitud valuvaigistid oma rolli.
Kell oli 2.00 öösel kui me asuime uuele seitsme kilomeetrisele lõigule, seal pidi jutu järgi ootama meid soe. Igatahes polnud mul enam mõtteski loobuda ning teadsin et teen rännaku lõpuni. Selleks ajaks oli mu vasak õlg omadega läbi, ent sellega harjus ära. Õlg valutas õrnalt veel nädalapäevad, selgroo teine lüli oli paar kuud tundlik.

II

Tee KP-4 juurde oli vaimselt kõige väsitavam, seda ütlesid kõik kes rännaku ära tegid. Mitte miski poleks saanud sel hetkel motiveerida rohkem kui üks korralik puhkus. Iga tuli mis tol ööl paistis, arvasime selle kohe laagri pähe olema. Huvitav oli vaadata inimeste majapidamisi; mõned kodud olid ilusas, mõned kodud olid pimedad aga mõnede majade akendes väreles valgus.
Kell 4.40 oli kellaaeg mil saime oma seljakotid maha panna ja puhata. Tegevväelane küll toonitas, et me vaid sööksime tunnikese ja liiguksime edasi, ent otsustasime ette nähtud 4 tundi puhkust ära kasutada. Üks reamees läks kohe telki ning mina tema järel. Telk oli nagu läbikäigu hoov: meie tulekuga ühed juba lahkusid.
    Kell 8.40 sai meil ametlik aeg täis ning pidime taas teele asuma. Mina näiteks ei saanud sõba silmale, olin igal hetkel valmis startima. Nii pikk paus teeb keha pehmeks ning tuleb liigesed taas soojaks saada. Meid ootas eed taas seitse kilomeetrit.
Vahepeal kõndisime ka ühe eramaja hoovis; mäletan et seal oli tünnisaun. Jõudsime raudteele, kus oli mõnus käia. Rööbas rööpa haaval astumine lõppes aga rongi vilega.
KP-5 juurde jõudes nägin oma toakaaslast ja paljusid teisi. Tegevväelane viis läbi eksamit, mis nägi ette miini matmist; sama harjutus mida õppisime metsalaagris. Käinud olime sel hetkel 35 kilomeetrit.
 

Edasised seitse kilomeetrit olid rännaku raskeimad. Kaks esimest kilomeetrit kulges asulavälisel teel. Mäletan, et istusime ühele kivist aiale. Ühel hetkel langesin ma selja peale: seljakott ees ja mina järgi. Tundsin end invaliidina, kes vajab abistavat kätt. Mind aidati püsti. Lõpuks jõudsime asfaltkattega teele. Teeviit näitas et linnani on 7 km. Samm sammu järel kulges meie tee. Puhkepaus nägi välja selline, et automaatrelv oli kabaga vastu maad ning rind toetas relva püssitoru peale. Maha istumise korral oleks hilisem püsti saamine olnud raske ja aeganõudev tegevus.

Samm sammu järel. Tunne oli säärane nagu miski kõrgem jõud tahaks vasaku õla ülejäänust kehast lahti tõmmata. Selleks ajaks olin neelanud kuus valuvaigistit. Peatusime poistega iga kilomeetri järel. Iga teelõik oli peatus; ühes neist möödus meist ka sõjaväepolitsei. Enam polnud mingit varjumist; olid vaid hulk tsiviilautosid ning hulk asfalti. Lõpuks olime nii väsinud et peatus toimus iga posti vahel mis tee ääres seisis; nende vahe oli 25 meetrit. Viimases punktis ootasid meid kaks tegevväelast ning reamees kes esimeses punktis rännaku katkestas, too võttis minu seljast betoonitükiks ristitud seljakoti. Sel hetkel oli koormast vabanemine kõige parem tunne.
Asusime poistega jooksma linnaku poole. Rakmed mis ajateenistuse alguses tundusid rasked, polnud sel hetkel seljas tundagi. Teepealt paremale põigates ning rongi rööpaid taaskohates jõudsime kasarmu teele. 14.50 oli kellaaeg mil saabusime pääslasse – 50 km rännak oli läbitud 22 tunniga; vahepeal oli 4 tunnine puhkepaus. 

Endalegi imestuseks olime neljandad kes kohale jõudsid, kuid paraku ühe reamehe katkestamise tõttu kukkusime üldarvestuses seitsmendaks. Pääslasse jõudes sellist võidukat emotsiooni polnudki, kuid see tekkis alles siis kui meile tehti kasarmus varustuse kontrolli.
Õhtu nägi ette varustuse hooldust ning enda hügieeni. Paljud pesid maha enda jalgadelt verd, näiteks oli üks reamees oma jalasse suure augu saanud. Kasarmu oli sel hetkel kui üks vanadekodu; paljud tuterdasid ringi nagu vanad ätid. Magama saime juba peale üheksat.
Järgmisel hommikul oli säärane tunne nagu mind oleks läbi pekstud. See mis alati oli olnud hommikujooks, oli lombakate kakerdamine. Ometi tegi säärane olukord meile nalja. Lisaks olin ma oma jala ära väänanud, aga peale sellist füüsilist katsumust, tühi asi! 

Aga mis sundis mind edasi liikuma? Ei. See polnud pelgalt usk iseendasse. Mina tahtsin juba esimeses kontrollpunktis katkestada. Mind sundis edasi liikuma see, et hoidsin end avatuna kõige kõrgemale. See polnud füüsiline jõud mis mind liikuma pani, vaid vaimujõud. Teisiti ma seda ei seleta. Baaskursuse ajal jooksime pikka staadioni ringi ning tegevväelane lausus maha jääjate motiveerimiseks kuldsed sõnad: "Valu kaob, higi ja vere saab maha pesta kuid häbi jääb." Füüsilised vigastused mis mind peale rännakut saatsid on kadunud kui tina tuhka. Mõeldes sellele sündmusele mis 10 aastast tagasi aset leidis, võin ma olla enda üle uhke. See polnud näilisuse maskeraad, vaid olemine oma ihu ja hingega. Kui ma poleks end ületanud siis ei saaks ma täie tõsidusega öelda et mul raske oli, aga ma ületasin end. See oli minu elu füüsiliselt raskeim päev. 

Ma läksin 2015. aasta maikuus reservi. Minust ei saanud aktiivset sõjafanaatikut. Ent kui mind peaks kutsutama reservõppekogunemisele, siis just sellisena nagu see rännak oli, ma õppekogunemist ette kujutan.

 

 

VIDEO! Minu sõnum SAPTK piketil: "Kaja Kallasele meeleparandust!"

SAPTK meeleavaldusel

Käed eemale riigivõimust!

Mina olen Kenno Põltsam, EKRE ideede jagaja selle partei loomisest saati ja terve elu on mind saatnud teatud tung jälgida ühiskonnas toimuvat ning viimastel aastatel olen enesegi jaoks tunnistanud, et teinekord on lausa valus olla eestlane. Meil on rahvana põhjust olla uhke erinevate saavutuste üle, aga riigitegemine ei taha meil kuidagi hästi välja tulla.

Meie maad on viimased 800 valitsenud 14 poliitilist võimu: selle ajaga on kujunenud üks kurb nähtus – orjapsüühika kandja: Kas mul on õigus? See on inimene kes oma tagumiku ikka sinnapoole sätib kus on võim ja raha, sajandeid oli selleks mõis ja pole hullemat kubjast kui see kes on võetud teiste orjade seast, siis likvideeriti vabadussõjalased ja Eesti Vabariik. Kui nõukogude võim ümber deformeerus, leidis see orjapsüühika kandja omale Euroopa Liidu, kus ametlikuks religiooniks on saanud dekadentlikus ja vahendiks diktatuur. Ja vaktsiin ja mask on selle religiooni sakramendid.

Meie pakume valitsusele meeleparanduse sakramenti: kahetsege oma orjalikkust ja astuge tagasi, sest riigivõimu teile anda ei tohi ning võib-olla andestab teile kunagi Jumal.

Käed eemale riigivõimust .. käed eemale riigivõimust .. Käed eemale .. käed eemale!

Tänan SAPTK-d kes piketi korraldas ja teid hea head kodanikud, kes te väärikalt oma kodanike õiguste eest seisata, siin ja mujal.

Koht: Stenbocki maja esine Aeg: 10. veebruar kell 12.20

 

Kuhu on kadunud südametunnistuse mõiste?

Selle asemel et vehkida terminiga "mõistus", tuleks küsida poliitikult milline on tema moraalne pale.

Tihti kuuleme poliitilises diskussioonis mõistet "mõistus", nagu "Parempoolsed" reklaamivad et nemad on "mõistuse hääl". Hakkad siis kaevama sügavamale ning välja et mõistuse hääle all on moraalne värdjas. 

Mäletavasti kasutas kunagi kirjanik R. Raud mõistet "moraalne värdjas", iseloomustamaks valitsevat klikki ehk Reformierakonna ja IRL juhitavat valitsust. Iroonilisel kombel on Raud nüüd kadunud, aga eks looja pärand ole ikka suurem kui Tema ise. 

Selle asemel et vehkida terminiga "mõistus", tuleks küsida poliitikult milline on tema moraalne pale, südametunnistuse puhtus ja hingeline seisund. Poliitikult tuleb küsida, mitte et mida ta lubab, vaid kes Ta on. See kes sa oled inimesena, ütleb ka milline sa oled poliitikuna!

Ilmus esmakordselt enne 2023. aasta RK-valimisi.