MIS ON VAENUKÕNE SEADUSE EESMÄRK?

Me ei saa karistada inimest kultuurituse või selle eest et ta ei poolda nt samasooliste tsiviilpartnerlust, sellega et saadame talle prokuratuuri kaela.

Reformierakond andis möödunud kuul parlamendi menetlusse eelnõu millega kriminaliseeritaks vihakõne. Erakonna juht kasutas eelnõud kaitses pahemliberaali lemmikpõhiseaduseparagrahvi, mis ütleb et kedagi ei tohi diskrimineerida erinevate tunnuste põhjal. Samuti liitus Eesti Ansipi valitsuse ajal EL ühise deklaratsiooniga, milles liitunud riigid lubasid oma karistusseadustikus laiendada vihakõne mõistet. Praegu ütleb Karistusseadustiku §151 et tegevuse eest, millega avalikult on kutsutud üles vihkamisele või vägivallale seoses rahvuse, rassi, nahavärvi, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste veendumuste, varalise või sotsiaalse seisundiga, - karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega. Kas siis sellest enam ei piisa?

Paljudes lääneriikides on vihakõne kriminaliseeritud ja see on näidanud oma palet ka praktikas. Nimetades seda teadlikult ideoloogiliseks malakaks, on antud karistuse eesmärk mitte sind enam karistada konkreetse ohu tekitamise eest – nt leitakse su kodunt kindlad tõendid et plaanid kelle elu kallale hakata, vaid karistada sind juba selle eest et „sa võid saada ohtlikuks“ või „sinu mõtted ei sobitu kehtiva riigikorra raamidesse“. Selle tulemusel tasalülitakse rahvas, kontrollimaks nende meelsus- ja sõnavabadust – paljud kardavad avaldada oma tegelike mõtteid, kartes töökaaslaste või ühiskonna hukkamõistu. Ja kuna Euroopas valitsevad progressiivsed voolud, satuvad esimesena põlu alla kristlikud-konservatiivsed väljaütlemised – aga seda esimesena, Eesti ajaloost teame et riigivanema Pätsi režiimi ajal tasalülitati vabadussõjalased aga hiljem juba terve Eesti avalik ruum – annad sõrme, võetakse käsi.

Ma arvan et lastetoa probleeme ei lahendata karistusõigust rakendades. Me ei saa karistada inimest kultuurituse või selle eest et ta ei poolda nt samasooliste tsiviilpartnerlust, sellega et saadame talle prokuratuuri kaela – seda ei saaks enam nimetada vabaks ühiskonnaks, vaid diktatuuriks. Inimesed võiksid rohkem näidata üles oma vastumeelsust katsetele, mis soovivad suukorvistada Eesti avaliku suhtlusvälja ehk kehtestada taas vaikivat ajastut.