KELLE HUVE ESINDAB VÄLISMAAL SÕJALISE KOOLITUSE SAANUD, KAITSEVALDKONNAS TÖÖTAV AMETNIK?

Olemuselt pole vahet kas see on Moskva või Washington, sest miks me arvame et Moskvas väljaõppe saanud inimene ajab Kremli asja, aga Washingtonis väljaõppe saanud inimene ajab eesti asja – ei aja – ta ajab USA globaalse eliidi asja.

Seoses tipametniku Meelis Oidsalu vilepuhumisega, kus ta ei rääkis seda mida paljud ka teavad: Eesti ametnike koorekihist on moodustunud ringkaitse ja tavaks on ringkäendus – on põhjust küsida, kelle huve esindab kaitsevaldkonnas töötav ametnik kes on saanud koolituse välismaal. Kujutagem ette kui tuleb välja et mõni Kaitseministeeriumi või KAPO ametnik on saanud koolituse Moskvas – aga see et mitmed kaitsevaldkonnas töötavad ametnikud saavad koolituse USA-s, on mitte vaid normaalne, vaid vaat et paratamatu.

Mikk Marran: On läbinud USA (National Defence University) rahvusliku ressursi strateegia eriala magistriõppe. Aastatel 2011 kuni 2015 oli ta Kaitseministeeriumi kanstler, suundudes seejärel tööle Välisluureameti peadirektori kohale. Tema töökoht pidi lõppematähtajalise lepingu alusel selle aasta 1. Novembril, kuid augustis selgus, et mees teeb karjääri valikul kannapöörde ning temast sai värske RMK juhataja, hakkates saama 11 500 euro suurust kuupalka.

On küsimusi mida riiklikult rahastatud peavooluajakirjandus ei küsi, kuigi ilma Oidsalu vilepuhumisetagi on selge, et süvariik tahab enne korralisi RK-valimisi teha endale soodsad vangerdused, et juhul kui poliitilised tuuled muutuvad, jäävad neile soodsad inimesed mõjukatele ametipostidele alles. See ongi püsiriigi ja süvariigi koostöö. Sellest on rääkinud ka hiljuti ja põhjalikumalt Helmed, EKRE naised kui ka Varro ja Markus saates Fookus.

Meelis Oidsalu: Teatrikriitikuna alustanud mees on läbinud 2008–2009 Balti Kaitsekolledžis kõrgemad juhtimiskursused, 2012–2014 magistriõpingud USA Maaväe Sõjakolledžis (US Army War College) strateegiliste uuringute alal. Aastatel 2015 kuni 2021 töötas mees Kaitseministeeriumi asekanstlerina.

Nüüd aga näeme kuidas suureks paisunud ametnikonna koorekhis tekkinud tülid jõudsid ajakirjandusse. Oidsalu vilepuhumine ajas aga tema kolleegid ringkaitsesse, mis tõestab aga suurepäraselt et tippametnikonnas kehtib karjaseadus. https://www.err.ee/1608691693/meelis-oidsalu-mis-oli-valisluurejuhi-lahkumise-tegelik-pohjus

Jonatan Vseviov: lõpetas 2004. aastal Tartu Ülikooli politoloogia erialal ning omandas seejärel magistrikraadi kiitusega (cum laude) Georgetowni Ülikoolis julgeoleku-uuringute erialal. Aastatel 2004 kuni 2005 töötas ta Välisministeeriumi poliitika planeerimise osakonna atašeena. Lõpetanud ajateenistuse, liikus ta edasi tööle poliitikadiplomaadiks Eesti suursaatkonda Washingtonis ja hiljem töötas ta veel mõnel mõjukal ametikohal. Alates 2016. aastast töötas ta Kaitseministeeriumi kanstlerina – kuid 2018. aasta augustis lõppes tema tööleping ennetähtaegselt, mille järel sai temast suursaadik USA-s. Kallase valitsus võttis mehe tööle Välisministeeriumi kanstlerina, mida ta ka praegu on.

Ilmselgelt oskavad Helmed ja EKRE kaitseministri kandidaat Leo Kunnas eesti riigikaitse probleemidest täpsemalt rääkida – igatahes kogu nende puuduste juures mis riigikaitses on nt kesk- ja kaugmaa õhukaitse, tekib küsimus kelle huve kaitsevaldkonnas töötavad ametnikud esindavad. Neid küsimusi ei tekiks kui 1990-ndatel oleks tehtud julgeolekuasutustes puhastus, kõiksugu KGB kaastöölistest, devovetiseerimine – neid küsimusi ei tekiks kui igalt poolt ei vahiks vastu süvariik mis kramplikult tegutseb enda ringkäendusega. Neis küsimusi ei teki, kui väljakoolitatud sõjaväelaseid ja muid keskastme ametnike poleks pandud valiku ette, kas lased end vaktsineerida või kaotad ametikoha – kumb on olulisem: kas süst või ustav töötaja kelle kaitsevaldkond võib kaotada?

On õigustatud küsida, kas kaitsevaldkonnas tohib töötada inimene kes on saanud väljaõppe välismaal – olemuselt pole vahet kas see on Moskva või Washington, sest miks me arvame et Moskvas väljaõppe saanud inimene ajab Kremli asja, aga Washingtonis väljaõppe saanud inimene ajab eesti asja – ei aja – ta ajab USA globaalse eliidi asja.

Kogu selle jutu juures ei taha ma väita et Eesti peab homne päev NATOst lahkuma: toome eeskujuks taas Ungari kes on EL ja NATO liige. Ungari suudab ajada suveräänset poliitikat ning siin me näemegi et probleem on ennekõike inimestes, nende suhtumises suveräniteeti. Kas me tahame olla liitlaste sõjaväeline osakond kus laiutab kultuurimarksistlik ideoloogia, või suveräänne riik? Ega siin mud saagi teha, kui põlvkond põlvkonna järel väänata eestlase mentaliteedist välja alluva-peremehe suhet.

Puhtpraktiliselt on võimalik tõkestada kaitsevaldkonnas töötama inimesi kes on saanud väljaõppe välismaal. Samuti tuleb meilgi harjutada sisse komme, et valitsuse vahetusega, vahetub ka tippametnikkond nagu see toimub USA-s: vahetub President, vahetub väga suur hulk ametnike. Kas see on võimalik ka Eestis kus inimesi on vähe? Kuid kui toimub pidev vastutöötamine valitsusele mis soovib ajada teistsugust poliitikat kui seni on aetud nt siis kui valitsuses oli EKRE, tuleb inimesi ju väljavahetada. Lõpuks valib rahvas, nii vähe kui ta tegelikult riigivõimu teostab, poliitikud mitte ametnikud.