Põhiseaduskomisjonis tõestas, et enam pole mõtet teha nägugi nagu oleks petitsioonidel mõtet

 

 

Põhiküsimus pole siin kas Eesti jätkab Euroopa Liidu liikmena, vaid demokraatias. Üks seltskond kes istub meil parlamendis, kardab teisitimõtlemist, rahvast kui kõrgeima võimu teostajat ja ilmselt ka õiglast diagnoosi iseenda kohta.

Eilsel Põhiseaduskomisjoni istungil oli päevakorra punkt minu petitsiooni algatamine: "EL jätkamise küsimus rahvahääletamisele". See viis kuidas komisjon minuga "suhtles", räägib ka sellest seltskonnast palju.

Komisjon olla lükanud eile minu petitsiooni kohe tagasi, põhjendusega et sarnane algatus on lähema 2 aasta jooksul komisjonis olnud. Aga miks ma ütlen "olla lükanud" ja kas ma tõesti seda ei teadnud?

2021. sügisel toimus Zoom vahendusel põhiseaduskomisjoniga istung, kus pärast minu ära kuulamist ütles komisjoni esimees Aadu Must (KESK), et sarnane algatus oli juba kevadel komisjonis; teemaks oli algatus mis nõudis Kaja Kallase tagasiastumist, selle erinevusega et eelnevalt oli nõutud Valitsuse tagasiastumist. Igatahes arutelu toimus!

Pärast seda mõistsin et 22.04.2021 algatatud petitsioon peab ootama. Ja ootaski. Esitasin selle parlamendile 22. aprilli 2023a. õhtul - kui I petitsioon jõudis Riigikokku samal päeval (22. aprill), siis II petitsioon jõudis Riigikokku hiljem (22. aprill). I petitsiooni arutati Põhiseaduskomisjonis 8.06.2021 - ma olin küll Zoom vahendusel õigel ajal arvuti ees, kuid Komisjon ei alustanud õigel ajal ning pidin töötõttu arvuti eest lahkuma - hiljem sain teada, et Riigikogus venis päevakord pikemaks.

12. mail 2023 sain ma tänu võitluskaaslasele teada et minu petitsioon tuleb 16. mail Põhiseaduskomisjonis arutlusele. Kuna vaatasin Riigikogu päevakorda, nägin et enne mind on päevakorras ka ühe teise algatuse arutelu - Tema kinnitas et talle laekus kutse 10. mail. Eelmise koosseisu ajal säärast käitumist polnud.

15. mail sain tänu võitluskaaslasele teada et minu petitsioon soovitakse lükata ilma aruteluta tagasi, kuna sarnane algatus on juba ligemale 2 aasta jooksul komisjonis olnud. (1 aasta ja 11 kuud tagasi). Aga mulle komisjon ei vastanud, kuigi olin vastust kirjalikult nõudnud. Eelmise koosseisu ajal säärast käitumist polnud.

Mõtlesin korra, et varemalt pole petitsiooni ka nii ruttu päevakorda võetud - see võetigi enne 8. juunit päevakorda, et see ilma minuta kohe suretada. Aga eelmise koosseisu ajal olnuks mind vähemalt ära kuulatud. Aga mida sa ootad komisjoni esimees Igor Tarost kes kuulub Eesti200sse? Komisjoni esimehed on need kes päevakorra kinnitavad.

Muidugi saanuks hea tahtmise juures algatuse nö arutelu järgmisse kuusse viia, ent seda muidugi ei tehtud. Võitluskaaslase käest sain ka teada, et eile lükati petitsioon kohe nö prügikasti.

Tegelikult oli mul juba eelmine kuu selge, et ma komisjoni istungil ei soovi osaleda; manitsuse komisjonile et mulle pole komisjoni sekretärilt saabunud kutset, tegin ma stiilis, et "komisjon peab mind kutsuma ja mina ütlen kas ma osalen". Komisjon pidanuks mind k u t s u m a, sest nii on kombeks, või kas enam pole?

Juba säärase sigatsemise pärast et komisjon mulle kutset ei saatnud, võinuks ma oma ettekandega komisjonile esineda. Aga mina kui algataja ei pääsenudki löögile ja ei teatatud hiljem et komisjon lükkas ettepaneku tagasi: seda näen ma Rahvaalgatuse.ee lehelt täna (17.mai). Nähtavalt teine suhtumine pärast riigikogu valimisi: ülbuse tase on oluliselt kasvanud.

Tekib küsimus et miks ma selle algatuse praegu riigikogule saatsin? Rahvaalgatuse.ee keskkond hoiab algatusi aktiivsena 1.5 aastat ehk 25. aprillil oleks minu algatus keskkonna poolt peatatud ja allkirjad anonüümseks tehtud. Loomulikult võisin ma enne valimisi eeldada et uus Põhiseaduskomisjoni koosseis on demokraatia sõbralikum - aga läks hoopis vastupidi. Teiseks, on mul heameel nendest algatustest lahti saada - elu on küllalt palju näidanud, et need ei asenda tegeliku rahva võimu.

https://rahvaalgatus.ee/initiatives/b1c60e41-03f8-4a4e-b69f-fe5dbad205b6#initiative-events

Põhiküsimus pole siin kas Eesti jätkab Euroopa Liidu liikmena, vaid demokraatias. Sel aastal möödub 20 aastat viimasest referendumist, siis astus Eesti EL liikmeks. Üks seltskond kes istub meil parlamendis, kardab teisitimõtlemist, rahvast kui kõrgeimat võimu ja ilmselt ka õiglast diagnoosi enda kohta.