Tegu pole äärmuslusega kui öelda et "vaenukõne" kriminaliseeriv riigivõim on õigustühine, vaid see on põhiseadusliku korra kaitsmine.
Sõnavabaduse kontseptsioon sõnastati 500 aastat eKr Vanas-Kreekas. See on loomulik inimõigus, mis on olnud kirjas lääneriikide konstitutsioonides alates ajast, mil Revolutsioon hakkas ohustama vaba ühiskonda. Sõnavabaduse lubamist võib pidada julgesti põhjuseks miks kristlastest misjonärid esimestel sajanditel oma tööd teha said, samuti võib seda pidada põhjuseks miks lõppes nõukogude inimeste usk kommunismi: inimesed said rääkida asjadest nii nagu need päriselt on.
Mis vahet on sõnavabaduse ja vaenukõne vahel, saab seletada nõnda, et esimene toetub objektiivsele tõele, teine aga solvub sellest et kellegil on veendumus, mida objektiivsem too veendumus on, seda enam solvab see „vaenukõne“ kriminaliseerimist pooldavat inimest. Oma silmakirjalikkuses, kasutasid sõnavabadust varmalt ära need kes kritiseerisid monarhilist võimu I ilmasõja päevil, kuid peale võimule saamist hakati ühiskonna kruvisid kinni keerama. NSV-s oli põhjuseks julgeolekuasutuste võimuhaaramine süvastruktuurides, lääneriikides oli põhjuseks kultuurimarksistlik revolutsioon mida nn tagurlik NSV oma ühiskonnas pidurdas.
Peale raudse eesriide langemist ulatas üks vend teisele vennale käe. Ida-Eurooplast paneb kulmu kergitama asjaolu, et USA oli NSV lõpuaegadel Bush seeniori presidendi oleku ajal ettevaatlik kurjuse impeeriumi lagunemise suhtes – toetati raudse eesriide taga olevate riikide vabaduse püüdlusi, kuid samas on fakt et USA ja liitlased muretsesid kommunismi massi laiali valgumise pärast. Vaadakem kasvõi tänast Ukraina küsimust: pole USA midagi nii resoluutne toetama Ukraina sõjalist võitu – globalistidele on kasulik et sõjamasin töötaks, nagu tollal asjaolu, et las kommunistid istuvad oma punases katlas edasi, ainult selle erinevusega, et Lääne rahvuslased toetasid tollal NSV jätkumist ning globalistid-rahajuudid Ida-Euroopa avamist. Ja kas meie rahvuslased peame seda hukka mõistma, pangem end nende olukorda.
Eesti aga ka ülejäänud Ida-Euroopa on justkui too sama nn tagurlik NSV kus sa ei saanud revolutsioonilisi protsesse kohe läbi suruda: kõigepealt ehitasid kommunistid omale riigi süvastruktuuride näol ning viimased 10 aastat on ägenemas tempos kestnud kultuurisõda. Sääraste nn arengute kritiseerimine on lääneriikides ammu „vaenukõne“, kuid kuidas too mõiste üldse tekkis?
Aastatel 1946-48 koostati ÜRO Inimõiguste Ülddeklaratsiooni. Oli üks jõud kes nõudis häälekalt seda, et sõnavabadusega ei saa olla kaetud mistahes mõtete vaba levitamine: selleks oli NSV. Nad mõtlesid välja „vaenukõne“, mida tollal ei õnnestunud neil inimõiguste deklaratsiooni sisse suruda, ent džinn oli pudelist välja valatud. NSV esindaja A. Bogolomov kandis ette 1947. aastal ette ÜRO-s seisukoha: "Ei ole õige öelda, et rassilise, rahvusliku või usulise vaenu õhutamise keelamine kujutab endast ajakirjandusvabaduse või sõnavabaduse rikkumist. Ajakirjandusvabadust ja sõnavabadust ei või kasutada ettekäändena niisuguste vaadete levitamiseks, mis mürgitavad avalikku arvamust."
Kultuurimarksistid olid vabas Läänes tööle pandud: ülikoolid, filmi- ja muusikatööstus, riigiametid olid üha tugevama löögi all; algas seksuaalrevolutsioon. 1966. aastal õnnestus NSV „vaenukõne“ kontseptsioon sisse suruda ÜRO kodaniku ja poliitiliste õiguste pakti, ning seal hakkas see oma elu elama. Võib reservatsiooniga öelda, et kommunistid valmistusid NSV lagunemiseks, mitte üks-ühele, aga kommunismi olemus on juba selline, et see peab saama globaalseks; neil vahet pole millise rahva arvelt või millise riigi lipu all nad võimu teostavad.
Ütle kes on sinu vanemad ja ma ütlen kes oled sina. „Vaenukõne“ seadus mis annab võimaluse riigi struktuuris töötavale ametnikule valida mis on vihkamine või mis mitte, pole demokraatia kaitsmine, vaid vähemuste (menševike) fašism. Tegu pole äärmuslusega kui öelda et "vaenukõne" kriminaliseeriv riigivõim on õigustühine, vaid see on põhiseadusliku korra kaitsmine.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar