Oli üks jõud, kes nõudis häälekalt seda, et sõnavabadusega ei saa olla kaetud mistahes mõtete vaba levitamine: selleks oli NSVL. Nad mõtlesid välja „vaenukõne”, mida tollal ei õnnestunud neil inimõiguste deklaratsiooni sisse suruda, ent džinn oli pudelist välja lastud.
Sõnavabaduse kontseptsioon sõnastati 500 aastat eKr Vanas-Kreekas. See on loomulik inimõigus, mis on olnud kirjas lääneriikide konstitutsioonides alates ajast, mil revolutsioon hakkas ohustama vaba ühiskonda. Sõnavabaduse lubamist võib pidada julgesti põhjuseks, miks kristlastest misjonärid esimestel sajanditel oma tööd teha said, samuti võib seda pidada põhjuseks, miks lõppes nõukogude inimeste usk kommunismi: inimesed said rääkida asjadest nii, nagu need päriselt on.
Mis vahet on sõnavabaduse ja vaenukõne vahel, saab seletada nõnda, et esimene toetub objektiivsele tõele, teine aga solvub sellest, et kellelgi on veendumus, mida objektiivsem too veendumus on, seda rohkem solvab see „vaenukõne” kriminaliseerimist pooldavat inimest. Oma silmakirjalikkuses kasutasid sõnavabadust varmalt ära need, kes kritiseerisid monarhistlikku võimu esimese ilmasõja päevil, kuid pärast võimule saamist hakati ühiskonna kruvisid kinni keerama. NSVL-is oli põhjuseks julgeolekuasutuste võimuhaaramine süvastruktuurides, lääneriikides oli põhjuseks kultuurimarksistlik revolutsioon, mida nn tagurlik NSVL oma ühiskonnas pidurdas.
Pärast raudse eesriide langemist ulatas üks vend teisele vennale käe. Idaeurooplast paneb kulmu kergitama asjaolu, et USA oli NSVLi lõpuaegadel George Bush seeniori presidendiks olemise ajal ettevaatlik kurjuse impeeriumi lagunemise suhtes - toetati raudse eesriide taga olevate riikide vabaduspüüdlusi, kuid samas on fakt, et USA ja liitlased muretsesid kommunismimassi laiali valgumise pärast. Vaadakem kas või praegust Ukraina-küsimust: pole USA midagi nii resoluutne toetama Ukraina sõjalist võitu – globalistidele on kasulik, et sõjamasin töötaks, nagu tollal asjaolu, et las kommunistid istuvad oma punases katlas edasi, ainult selle erinevusega, et Lääne rahvuslased toetasid tollal NSVLi jätkumist ning globalistid-rahajuudid Ida-Euroopa avamist. Ja kas meie, rahvuslased, peame seda hukka mõistma, pange end nende olukorda.
Eesti, aga ka ülejäänud Ida-Euroopa, on justkui too sama tagurlik NSVL, kus sa ei saanud revolutsioonilisi protsesse kohe läbi suruda: kõigepealt ehitasid kommunistid omale riigi süvastruktuuride kujul ning viimased kümme aastat on ägenevas tempos kestnud kultuurisõda. Sääraste nn arengute kritiseerimine on lääneriikides ammu „vaenukõne”, kuid kuidas too mõiste üldse tekkis?
Aastatel 1946–1948 koostati ÜRO inimõiguste ülddeklaratsiooni. Oli üks jõud, kes nõudis häälekalt seda, et sõnavabadusega ei saa olla kaetud mistahes mõtete vaba levitamine: selleks oli NSVL. Nad mõtlesid välja „vaenukõne”, mida tollal ei õnnestunud neil inimõiguste deklaratsiooni sisse suruda, ent džinn oli pudelist välja lastud. NSVLi esindaja A. Bogolomov kandis 1947. aastal ette ÜROs seisukoha: „Ei ole õige öelda, et rassilise, rahvusliku või usulise vaenu õhutamise keelamine kujutab endast ajakirjandusvabaduse või sõnavabaduse rikkumist … Ajakirjandusvabadust ja sõnavabadust ei või kasutada ettekäändena niisuguste vaadete levitamiseks, mis mürgitavad avalikku arvamust.”
Kultuurimarksistid olid vabas Läänes tööle pandud: ülikoolid, filmi- ja muusikatööstus, riigiametid olid üha tugevama löögi all; algas seksuaalrevolutsioon. 1966. aastal õnnestus NSVLil „vaenukõne” kontseptsioon sisse suruda ÜRO kodaniku ja poliitiliste õiguste pakti, ning seal hakkas see oma elu elama. Võib reservatsiooniga öelda, et kommunistid valmistusid NSVLi lagunemiseks, mitte üks ühele, aga kommunismi olemus on juba selline, et see peab saama globaalseks. Neil pole vahet, millise rahva arvelt või millise riigi lipu all nad võimu teostavad. Ütle, kes on sinu vanemad ja ma ütlen, kes oled sina. „Vaenukõne” seadus, mis annab võimaluse riigistruktuuris töötavale ametnikule valida, mis on vihkamine või mis mitte, pole demokraatia kaitsmine vaid vähemuste (menševike) fašism. Tegu pole äärmuslusega, kui öelda, et „vaenukõne” kriminaliseerimist nõudev riigivõim on õigustühine, vaid see on põhiseadusliku korra kaitsmine.
Toimetatud 2025 detsember
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar