Surmanuhtluse põhimõtteline legitiimsus on olnud Kiriku õpetusameti järjepidev õpetus läbi kahe aastatuhande. Seda, et surmanuhtlus võib olla igati seaduspärane vahend retributiivse karistuse tagamiseks, kinnitatakse paljudes Piibli kirjakohtades. Kirik on seisukohal, et Pühakiri ei õpeta midagi, mis on moraalselt väär.
Valgustusajastu aktivistid on teinud korduvalt katseid seaduslik surmamõistmine kaotada, uskudes pimesi, et kurja tegevaid inimesi on võimalik ümber kasvatada. Erinevalt Kirikust mis tunnetab inimese loomust ning tunnistab üleloomulikku kurjust - tahab kaasaegne humanism näidata, et kõikide seaduste vastuvõtmine ja nende muutmine on inimeste endi kätes. Reaalsus on säärane et surmamõistmine on loomuseaduslik baasprintsiip ning meil tuleb vaadata et juriidiline õigus ja moraalne õiglus oleksid kooskõlas.
Euroopa Liidu jm organisatsioonide liikmena on Eesti Vabariik mõistagi surmanuhtluste vastaste ridades. Viimane seaduslik surmamõistev otsus viidi Eestis täide 1991. aastal ning surmanuhtluse seaduslikkus säilis meie seadusandluses 1998. aastani. Kas meie elu on läinud seepärast humaansemaks? Kas kuritegevust sh raskeid isikuvastaseid vägivallaakte on vähem? Kas riigiaparaat ja tänavad on kuritegevuse vabad?
On väär väita et inimene ei saa lõpetada teise inimese elu, isegi kui see teine on pannud toime raske isikuvastase kuriteo. See on selles suhtes väär, et inimene saab lõpetada teise inimese füüsilise eksistentsi, kuid ta pole viimsepäeva kohtunik. See, et kurja tegeva inimese elu lõpetamine oleks tema hinge saatuse eest otsustamine, on silmakirjalik demagoogia.
Eesti Konservatiivne Rahvaerakond sõnastab erakonna üldprogrammis, et raskete isiku- ja inimsusevastaste kuritegude puhul ja riigireetmise eest on surmanuhtlus õigustatud. Heasoovlikus ei tohi kalduda kurjuse kasuks ning seega peab kõrgeim karistuse määr lubama kurjategija füüsilise elu lõpetada.
Ilmunud esimest korda blogis "Kenno Põltsam" 8 november 2023
Toimetatud 29.12.2025
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar