Riigipea valimised 1934 - esimesed toetusallkirjade kogumised

Ilmselt usuti, et arvestades enda järgi, et riigivanema kohusetäitja ei söenda rikkuda põhiseadust ja on sunnitud paratamatult läbi viima riigivanema ja Riigikogu valimised.

Riigivanema ja VI Riigikogu valimised kuulutati välja 2. veebruaril 1934 vastavas valimiste peakomitee teadaandes. Selle järgi pidid toimuma: 22. ja 23. aprillil riigivanema, 29. ja 30. aprillil Riigikogu valimised. Kandidaatide esitamine toimus vastavalt 23. ja 25. veebruaril ning 25., 26., ja 27. veebruaril. Riigivanema kandidaadid pidid esitamisel koguma vähemalt 10 000 soovitusallkirja hääleõiguslikelt kodanikelt, et lõplikult esitatud saada. 

 

14., 15. ja 16. oktoobril 1933 toimus rahvahääletamine põhiseaduse üle. "Riigi Teataja" nr 86 (28. oktoober 1933) järgi olid hääletustulemused järgmised:

Hääleõiguslikke kodanikke 739 416

Võttis osa rahvahääletusest 576 317 (77.8%)

Hääli anti: eelnõu poolt 416 378 (56.3%)

eelnõu vastu 156 878

Tunnistati maksvusetuks 1469

Erapooletuid 1076

 

5. märtsil 1934 sai 55-aastaseks vabadussõjalaste kandidaat kindral Andres Larka, mille tähistamiseks kavatseti korraldada pidulik aktus, kuid mis asendati üleskutsega annetada kindral Larkale sünnipäeva puhul vajalikud 10 000 toetusallkirja. See kingitus osutus suuremakski - esimese päeva hilisõhtul oli teada, et kokku oli saadud kogunisti ligi 20 000 allkirja. Allkirjade andmine aga jätkus, sest kuskil ei olnud seadustes fikseeritud, et peale vajaliku 10 000 allkirja kokkusaamise nende allkirjade andmine katkestatakse. Nii kujuneski allkirjade kogumisest omalaadne eelvalimiste kampaania.

E.V. Liidu sulgemise eelõhtul (11. märts) oli seis järgmine:

Andres Larka (EVL): 52 436 toetusallkirja

Johannes Laidoner (sõjaväelane): 18 220 toetusallkirja

Konstantin Päts (riigivanema KT): 8969 toetusallkirja

August Rei (sotsialist): 2786 toetusallkirja

 

Vabadussõjalased olid juba oma organisatsiooni algusest peale rünnanud erakondi nende korrumpeerumise ja vaid oma isiklike taskute täitmise pärast, samal ajal kui suur osa rahvast vireles puuduses. Kui algul Riigikogus esindatud parteid suhtusid väljaspool parlamenti tegutsevasse ühingusse alavääristavalt, siis peale vabadussõjalaste 1933. aasta "oktoobritriumfi" hakkas suhtumine muutuma.

Vabadussõjas oma verd Eesti iseseisvumise eest valanud mehed, EVL-i liikmed, olid veendunud, et Toompeale olidki võimutsema pääsenud vaid "saamamehed", "lehmakauplejad" ja "pirukajagajad". Laialt oli levinud arusaamine, et parteimehed on demokraatia varju all kaitsnud oma musti tegusid, kui kehtestati Jaan Tõnissoni valitsuse poolt ajutine kaitseseisukord ja tsensuur. Kuid sellisel arvamusel oli ka alust, sest 1933. aastal toimus kaks suurt korruptsiooniskandaali, kuhu olid segatud senise võimu tipud.

1933. aasta juunis tehtud krooni kursi devalveerimine tekitas veel tagantjärgi uusi ja suuri vaidlusi Riigikogus, kui hakati arutama uue aasta eelarvet.

Sõjalaevade müügi skandaal sai uut tuld, kui 1934. aasta alguses selgus, et riik oli juudipetturite, kes müügitehingut vahendasid, tõttu ka kõvasti lüpsta saanud. 

 

Pärast valitsuse koosolekut andsid K. Päts ja kindral J. Laidoner kella 10-ks õhtul Toompeale kutsutud ajakirjanikele informatsiooni toimuva kohta. K. Päts kuulutas, et poliitiline kihutustöö on ületanud igasugused lubatud piirid ning muutunud ohtlikuks riigi sisemisele rahule ja julgeolekule.

Muidugi tekib küsimus, et miks siiski arvuka liikmeskonnaga organisatsioon, õigemini selle juhtkond, laskis igasuguse vastupanuta end kinni võtta? Ilmselt usuti, et arvestades enda järgi, et riigivanema kohusetäitja ei söenda rikkuda põhiseadust ja on sunnitud paratamatult läbi viima riigivanema ja Riigikogu valimised. Senises Eesti riigi ajaloos puudus vastav pretsedent. Kui Saksa natsionaalsotsialistid tulid 1933. aastal võimule igati legaalsel teel, siis kes võis oodata vanalt ja kogenult poliitikult Konstantin Pätsilt, et ta sülitab põhiseadusele ja hakkab diktaatorlikul moel valitsema enda poolt väljavalitud dekreetide najal.

 

Raamat "Vabadussõjalaste rahvaliikumise tõus ja häving", autor Tiit Madisson, ilmus aastal 2016.