„Esiteks
tähendab õpilaste koolis käimine ja üksteisega kokku puutumine-suhtlemine olulisel
määral inimese sotsialiseerumist ehk ühiskonnas toimida oskavaks isiksuseks
kujunemist,“ ütleb Valdmaa
Asetseme
ajaliselt sajandi teise kümnendi lõpul. Igapäevaselt uudiskünnist ületav
viirusepideemia varjutab ühiskondlikult tähtsad teemad, viirus mis pole nii
ohtlik nagu kevadel arvati, eksisteerib siiski ning levib.
KÜSIMUS
1: Kas Teie arvates võiks kaaluda tulevikus üldhariduskoolide osalisele
kaug-koduõppele üleviimise, ka peale epideemiat? Elame ju digiajastul.
Koroonaviiruse
ohust tekitatud eriolukord koolide õppes on toiminud korra 2020 kevadel ja siis
aasta lõpul. Olenemata sellest, mis nakkusohust edaspidi saab, on need
kogemused piisavad, et mõista veebipõhise õppe perspektiive.
Põhjalikumaid
andmeid niisuguse õppe tulemuslikkusest veel arusaadavalt ei ole, kuid
veebipõhise õppetöö korraldamise enda kohta on saadud olulisi kogemusi. On
teada, mis on niisuguse õppe head küljed ja mis on kitsaskohad. Saab tegelda
arendamise ja lihvimisega, et tulevikus võiks üldhariduse omandamisel tõesti
osa töö toimudagi veebipõhiselt. Võib olla, et tulevikus tuleb ehitada hoopis
uue kontseptsiooni järgi koolimaju, sest õpilased pea olema iga päev koolis
koos. Võibolla pole seal vaja ka pidada traditsiooniliste õppeainete tunde,
vaid rohkem kriitilise mõtlemise, funktsionaalse lugemise, loogika ja muu
oskustele ning praktilisusele suunatu töötubasid, mille abil siis järgnevalt
iseseisvalt ja veebipõhiselt õppida.
Püüdmata
siin midagigi analüüsida on mul toimunu ja toimuva suhtes kaks arvamust.
Esiteks tähendab õpilaste koolis käimine ja üksteisega kokku
puutumine-suhtlemine olulisel määral inimese sotsialiseerumist ehk ühiskonnas
toimida oskavaks isiksuseks kujunemist. Kui kontaktõpe jääb väga pinnapealseks,
siis tekib selles vajakajäämisi. Teiseks - õppija enda vastutuse suurenedes
ülesannete täitmisel ja teadmiste omandamisel võib välja kujunemata isiksuslike
omadustega noorte puhul juhtuda, et omandatav haridus jääb lünklikuks. See võib
viia haridusliku ebavõrdsuse ja kihistumiseni ühiskonnas.
KÜSIMUS
2: Kellele peab jääma lõppsõna alaealise lapse kasvatamisel: riikliku haridussüsteemi
esindajale või lapsevanemale/eestkostjale?
Siin
ei ole minu meelest must-valget vastust. Kui võtta sõna-sõnalt kasvatamist,
siis on suurimad võimalused ja ka vastutus tulemuse eest
lapsevanemal/eestkostjal. Kool ei ole kaugeltki vastutusest vaba ja täidab siin
oma funktsioone. Kui mõtleme kasvatamise all ka harituse kujundamist, siis on
esimene mõjutaja pigem haridussüsteem, kuid nagu praegune pandeemiakogemuski
näitab, ei saa see oma ülesandeid ilma perekonna toetuseta edukalt täita.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar