VASTAB KUUSALU VOLIKOGU ASEESIMEES SULEV VALDMAA

 

„Esiteks tähendab õpilaste koolis käimine ja üksteisega kokku puutumine-suhtlemine olulisel määral inimese sotsialiseerumist ehk ühiskonnas toimida oskavaks isiksuseks kujunemist,“ ütleb Valdmaa

Asetseme ajaliselt sajandi teise kümnendi lõpul. Igapäevaselt uudiskünnist ületav viirusepideemia varjutab ühiskondlikult tähtsad teemad, viirus mis pole nii ohtlik nagu kevadel arvati, eksisteerib siiski ning levib.

KÜSIMUS 1: Kas Teie arvates võiks kaaluda tulevikus üldhariduskoolide osalisele kaug-koduõppele üleviimise, ka peale epideemiat? Elame ju digiajastul.

Koroonaviiruse ohust tekitatud eriolukord koolide õppes on toiminud korra 2020 kevadel ja siis aasta lõpul. Olenemata sellest, mis nakkusohust edaspidi saab, on need kogemused piisavad, et mõista veebipõhise õppe perspektiive.

Põhjalikumaid andmeid niisuguse õppe tulemuslikkusest veel arusaadavalt ei ole, kuid veebipõhise õppetöö korraldamise enda kohta on saadud olulisi kogemusi. On teada, mis on niisuguse õppe head küljed ja mis on kitsaskohad. Saab tegelda arendamise ja lihvimisega, et tulevikus võiks üldhariduse omandamisel tõesti osa töö toimudagi veebipõhiselt. Võib olla, et tulevikus tuleb ehitada hoopis uue kontseptsiooni järgi koolimaju, sest õpilased pea olema iga päev koolis koos. Võibolla pole seal vaja ka pidada traditsiooniliste õppeainete tunde, vaid rohkem kriitilise mõtlemise, funktsionaalse lugemise, loogika ja muu oskustele ning praktilisusele suunatu töötubasid, mille abil siis järgnevalt iseseisvalt ja veebipõhiselt õppida.

Püüdmata siin midagigi analüüsida on mul toimunu ja toimuva suhtes kaks arvamust. Esiteks tähendab õpilaste koolis käimine ja üksteisega kokku puutumine-suhtlemine olulisel määral inimese sotsialiseerumist ehk ühiskonnas toimida oskavaks isiksuseks kujunemist. Kui kontaktõpe jääb väga pinnapealseks, siis tekib selles vajakajäämisi. Teiseks - õppija enda vastutuse suurenedes ülesannete täitmisel ja teadmiste omandamisel võib välja kujunemata isiksuslike omadustega noorte puhul juhtuda, et omandatav haridus jääb lünklikuks. See võib viia haridusliku ebavõrdsuse ja kihistumiseni ühiskonnas.

KÜSIMUS 2: Kellele peab jääma lõppsõna alaealise lapse kasvatamisel: riikliku haridussüsteemi esindajale või lapsevanemale/eestkostjale?

Siin ei ole minu meelest must-valget vastust. Kui võtta sõna-sõnalt kasvatamist, siis on suurimad võimalused ja ka vastutus tulemuse eest lapsevanemal/eestkostjal. Kool ei ole kaugeltki vastutusest vaba ja täidab siin oma funktsioone. Kui mõtleme kasvatamise all ka harituse kujundamist, siis on esimene mõjutaja pigem haridussüsteem, kuid nagu praegune pandeemiakogemuski näitab, ei saa see oma ülesandeid ilma perekonna toetuseta edukalt täita.