Kord eesti ja vene kooli
ühisel ekskursiooni esimese päeva lõpus peatusime koolikaaslastega ühes
väikelinna õpilaskodus ning öörahu saabudes kui igaüks pidi juba omatoas olema,
veetsin mina kõrvaltoas aega; seal viievoodiga toas oli terve hulk klassivendi
ning paar poissi tarbis alkoholi, vanuselt olime 13-14. Ühel hetkel kuulsime
kuidas lapsevanemlik järelevalve koridoris liigub ning peagi kuulsime koputust
meie toa uksel. Järgneval hetkel suutsid kuus poissi end voodite alla peita,
aga mina kes poleks pidanud seal ruumis olema, jäin keset suurt tuba seisma. Järgevalt
avas umbkeelne pedagoog toaukse, heites oma pilgu igasse ruumi nurka: tema silmist
võis välja lugeda selle, et tal oli ükskõik kes millises toas viibis, peaasi et
enamvähem kord ning vaikus oleks – ainult mina püüdsin kohusetundlikult oma
sealolu selgitada. „Tere! Ma olen siin vaid külaline,“ laususin ma ning mille
järel oli kuulda end voodi all peitvate klassivendade naerupurskeid. Selle
peale naeratas järele vaatav pedagoog noogutades ning sulges ukse; kui hästi ta
mind mõistis, ma ei teagi. Hetk hiljem tajusin et kui veider on seista ihuüksi
võõras toas ning pidada end külaliseks. Sama pedagoog oli alles paar tundi varem
mind teises ehk mulle antud toas mind üksi askeldamas näinud. Tegelikult polnud
ma selles vanuses üldsegi eraklik, pigem seltskonna hing ja hilisematel väljasõitudel
sai tehtud seda mida teisedki – aga kuidagi kukkus nõnda välja, et tundsin end
sel õhtul tulnukana. Hiljem olen hakanud mõtisklema, et kas mitte sellega
polegi kõik öeldud?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar