Keskkonnas Rahvaalgatus.ee on Euroopa Liidust lahkumise toetuseks digiallkirja andnud üle 1530 kodaniku. Petitsioon pöördub Riigikogu poole palvega, algatada õiguslikult siduv referendum millega küsitakse nõu kas Eesti Vabariik peaks jätkama Euroopa Liidu liikmena. Algatajana kinnitan teadvat et Euroliit pole klassikaline Euroopa; Eesti kuulub Euroopa kultuuriruumi alates 13. sajandist ning jääb sinna ka peale Euroopa Liidu hukku – me ei vaja riiklikust suveräniteedist kõrgemat institutsiooni, mis on sundinud Eesti sotsiaalse lõhestumise äärele.
Olen veendunud et veel neli kuud tagasi poleks antud petitsioon nii palju allkirju kogunud, nüüd aga mil rahvas näeb Kaja Kallase valitsuse saamatust koraanakriisiga toimetulemises ning nende totalitarismi ihalust, on sügavuti mõtlev eestlane mõistnud oma seljaajuga et Eesti ühiskond on Euroopa Liidu ideoloogilise ülemvõimu pantvang ning paljud meie eliiti kuuluvatest inimestest põeb Stockholmi sündroomi.
Ma küll ei näe et antud petitsioonil on pikk eluiga, võib-olla võtab Riigikogu selle menetlussegi – ent küsimus on ideaalis. Targad räägivad et igal inimesel, igal rahval peab olema mõni säärane ideaal, mille teostamine näib antud hetkel võimatu, kuid mille poole püüdlemine sütitab lootust ning kasvatab vaimu. Ja siis kui aeg on küps, tuleb kasutada võimalust.
Tundes üldist maailma ajalugu, tean et Euroopa Liidul kui institutsioonil pikka eluiga pole, küll aga võib eestlane rahvana omal maal täisperemeheks saada – kahju, aga praegu on eestlane pigem põlise maarjamaa rentnik, kui peremees. Ja peremeheks olemine saab sündida vaid suveräniteeti hoides.
Akadeemiline peavool ei soovi meenutada et 2003a. ütles 867 714 valimisõiguslikest kodanikest oma JAH sõna Liiduga liitumiseks vaid 369 657 – EI sõna ütlejaid oli vähem. Meenutagem, et Riigikohtu üldkogu 2012a. antud hinnangul ei luba 2003a. rahvahääletusel vastu võetud põhiseaduse täiendamise seadus piiramatult delegeerida Eesti pädevusi Euroopa Liidule, kui seda teha soovitakse, tuleb küsida kõrgeima võimu kandjalt ehk rahvalt uuesti nõusolekut ja tõenäoliselt täiendada uuesti põhiseadust.
2018a. kritiseerisin portaal Objektiivis ilmunud artiklis seda, et ärkamisajal ja hiljem sündinud laste vanemad otsustasid nende eest riigi tuleviku: „Selleks, et inimene sai 2003. aasta referendumil oma jaatava vastuse anda, pidi ta olema sündinud vähemalt 1985. aastal ning seega alustama kooliteed veel endise Nõukogude Liidu koosseisus. Teen sellest järelduse – otsus liituda Euroopa Liiduga on tehtud ENSV põlvkonna poolt.. Nõukogude Liit lagunes nõnda kiiresti, et rahvuslikud jõud ei jõudnud reageerida ning võimule tulid edumeelsed liberaalid.“ Ma mitte ei õõnesta(nud) üldist lastevanemate autoriteeti, aga arvan et Eesti Vabariik pidanuks jääma neutraalseks: kasvatama uut põlvkonda ja mitte laskma röövkapitalistidel riiki paljaks varastada, või importima siia absulootselt kõike mis massinimest hullutab.
Kutsun üles rahvuskaaslaseid julgelt oma allkirjaga andma rahvasaadikutele teada, et eesti ühiskond on EXITi taoliseks referendumiks valmis.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar