Riigivanema Pätsi kõne 15. märtsist 1934. aastast. Katked.

Riigivanem Päts õigustas Riigikogu suures saalis 12. märtsi riigipööret. Kõnekatked: 15.03.1934.

Minu kui riigivanema kohusetäitja poolt on alla kirjutatud ja maksma pandud otsus, mille järgi üle kogu vabariigi välja kuulutatakse kaitseseisukord. Samuti olen mina kaitseseisukorra seaduse põhjal teatavad suured volitused üle andnud vägede juhatajale ja ülemjuhatajale. Selle otsusega on meie riigis väga kaugele ulatuv samm astutud. Leidsin et oli viimane aeg seda ammu astuda.

Nüüd seletatakse et see samm olevat astutud niisugusel ajal, kui riigis täiesti harilik olukord maksnud, kus käimas olnud harilik agitatsioon ning valimiseelne ärevus maad võtnud. 

Ma pean ütlema et kui revolutsiooni tundemärke alles sellest leida, kui kodanikud juba üksteise vastu võitlusse on astunud, siis on see väga pealiskaudne revolutsiooni liikumise mõistmine.

See selts kes oli endale võtnud lugupeetud nime, vabadussõjalaste ühing, oli muutunud niisuguseks ühinguks, kus tõsiselt vabadussõjast osavõtjaid väga vähe oli. Sinna kogus igasugust elementi. Kõigepealt hakati tõendama terve rahva ees, et EV Valitsus, riigiasutused ja juhtivad jõud ei ole 15 aasta jooksul midagi suurt jõudnud ära teha, kui ainult rahvale õnnetusi kaela tuua. Kutsuti üles rahvast võitlema nende inimeste vastu kes seni Eesti riiki juhtinud ja öeldi et need kes seni olnud riigielus kõrgetel ja vastutavatel kohtadel, ei 15 aasta jooksul midagi muud teinud kui oma isikliku kasu taga ajanud. Ma olen kirju saanud lugupeetud kodanikkude käest kes selle üle kaebavad et ei ole olnud niisugust hirmuaega veel Eestis, kui viimase valimiseelse võitluse ajal. Kaugemale minevat võimu laostamist, võimu eitamist ei või endale ette kujutada. Ma teadsin kõik, kõik see ei olnud mulle saladus.

Kui mina seda sammu astusin, siis arvan et see samm oli viimasel minutil tehtud. Et lasta enesele ja teistele rahulikele kodanikele terrorit kaela tulla, seda ei lubanud mulle need kõrged kohused, mis ma enese peale olen võtnud ja mille eest pean vastutama. Meie arvestasime et kui nüüd väikesed ohvrid toome, päästame rahva ja riigi suurtest ohvritest. Nüüd on seisukord sarnane et üle terve riigi aktiivsemaid tegelasi vahi alla võetud ja ülekuulamise järel nende küsimuste kohta mis riiklikult tähtsad on selgust muretseda. Aga üht pean küll ütlema, et see kihvt on maal kaugele läinud, on kaugele ulatunud ja need abinõud mida tahaksime ehk tarvitada, ei jõua nii ruttu kohtadele.

Ei saa ju nõuda et palavikus olev inimene saaks põhjalikult otsustada. Meie ei saa ka arvata, et rahvas kes üles ässitatud on, et seal keegi suudaks oma kodaniku kohuseid täita. Rahval tuleb tagasi tõmbuda, tuleb näidata haiguse sümptoome nii, et igaüks ennast sellest haigusest arstida võiks. Niisugune psüühiline haigus on ka meie rahvast praegu tabanud. Meie oleksime võib-olla ka nii kaugele jõudnud, et oleksime endil käe otsast raiunud või teised oleksid meilt kaelad maha raiunud. Selle nähtega tuleb kui haigusega ümber käia, seda haigust on palju ning seda tuleb arstida. Meie peame neile haigetele rahu andma.

Mina loodan et peale seda lühikest seletust, mis ma teile siin andsin, teie saate valitsusega ühes nõus olema, et kaitseseisukorra välja kuulutamine ei olnud mitte mingi kergemeelne samm, vaid see oli hädatarvilik meie riigi rahule ja julgeolekule. Ja teie valitsuse teadaandest tarvilikult järeldused teete ning mis valitsuse seisukohtadega ühesugused on.