 |
Foto A. Laarsist
|
Minu
arvates tuleb Ants Laarsi tegevus läbi uurida ning see
süstematiseerida. Kuid nende andmete põhjal mis meil on, võib julgelt
öelda et mees väärib vähemalt mälestustahvlit.28. novembril 1918 algas Vabadussõda. Kui läänepoolt ohustas meie
noort vabariiki põline suursaksa imperialism, siis idapoolt terendas
meile oht vene šovinismi ning antireligioosse Revolutsiooni ristsugutise
näol. Aga üks vastane oli väsinud ning teine jõhker ning kogenematu ja
meie rahvuslikus koosseisus oli piisavalt passionaarsust selleks, et
ajada välja saksa üleolev meel ning vene mürgine keel.
Üks paljudest sõjas sõdinud meestest oli Juuru alevis sündinud mees Ants
Laars (1892-1952). Tema emakodu on säilinud, kuid sünnikodu Vanatõnu
talu asemel tühermaal kasvab pooppuu. Noormees õppis Juuru õigeusu
kihelkonna koolis. 1912. aastal avas Juuru Haridusselts oma seltsimaja,
mille juures Laars tegutses asjaarmastaja näitlejana. Isa kasvatada,
lahkus ta kodunt varakult, asudes õppima Tallinna Kevendi kõnekunsti
kursustel ning astus Ago Bachmanni poolt pealinnas organiseeritud
“Hommikuteatri” näitetruppi, Rataskaevu tnv. 1922. aastal võttis Laars
vastu Kuusalu näiteringi huviliste ettepaneku, aidata neil mõni näidend
lavale tuua. Laars soovitas võtta õppimiseks A. Kitzbergi „Libahundi“,
mis 1923. aasta kolmekuninga päeval Kuusalus lavastus. Seda on peetud
kunstilise näitemängu alguseks Kuusalus.
A. Laars alustas äripidamist Kuusalu alevikus 1924. aasta. Peale
maalikunstnik L. Oskari maja valmimist 1930. aastal kolis Laars oma
poega sinna. Laarsi kaupluses müüdi rohu- ja värvikaupu, aga ka kõiksugu
muud igapäevaks vajalikku. Väljaanne “Päewaleht” kirjutab 1937: “Täna
pühitseb mitmekordset juubelit Kuusalu aleviku lugupeetud
seltskonnategelast rohu- ja wärtvikauplusc omanik Ants Laars. Juubilar
on sündinud 11. dets. 1892. a. Juurus taluperemehe võsana." Tartu
digitaalses Rahvusarhiivis seisab Laarsi nime all vaid see teave (1928),
mis viitab tema rohukaupluse ärile.
Kuusalu aastatel tegeles Laars ka fotograafiaga. Peamiselt oli ta
pildistanud matuseid surnuaial või selle väravas. Tema pilte on ilmselt
paljudel Kuusalu inimestel veel kodualbumites alles. Laarsi pälviti
1940. aastal kultuuri- ja noorsootegelasena Eesti Punase Risti
teenetemärgi. Samal aastal valis ÜENÜ Kuusalu osakond Laarsi oma seltsi
auliikmeks. „Näitlemine on olnud minu ülikool. 60 näidendit on seltsi
eluea jooksul lavaküpseks tehtud ja praegugi meie nimekaid lavateoseid
on siin väärikasse vormi valatud,” kommenteeris mees enda kohta.
Ants Laars oli Eesti Vabadussõjalaste liige ning Kuusalu piirkonna
juht. Koduloouurija E. Vaherma sõnul on meenutanud et Laarsil oli
vastasseis Kuusalu Põllumeeste Kogu liikmega ning Kiiu Kaitseväe
ülemaga. EVKL häälekandja “Võitlus” digiteeritud aastakäigud 1931-1934
ei anna
A. Laarsi ega tema perekonnanime kohta ühtegi artiklit. Kuusalu kohta
leiab pika artikli nädal enne 12. märtsi riigipööret, mil toimus vapside
Kuusalu kihelkonnapäev ning kus riigivanema kandidaat A. Larka
rahvamajas kõnet pidas. Puuduvad andmed kas Ants Laars pidi taluma Pätsi
autoritaarse režiimi poolseid repressioone, kuid kirjelduste järgi mida
on vähe, olla ta aadetelt eesti rahvuslane.
Laars tegutses
Kuusalus aastani 1942. Õigusjärgset pärijat tal polnud ning suhted
naistega jäävad mehe privaatseks saladuseks. On teada et ta oli
näitejuhina nõudlik, kuid ta oskas oma karmust nõnda doseerida, et sel
oli positiivne mõju õpilastele ning publikule kes näitetükki nautis.
Tagasi Juurus
Temast sai (vana)rahvamaja
juhataja ning raamatukogu hoidja. Näidendeid lavastas ta 1947. aastani.
Rahvamaja juhatajana tuli tal vähemalt korra seista hea valimiste
valvurina, seda ENSV tingimustes. Väljaanne “Harju Elu” kirjutab 1947.
aastal järgmist:“Alatiselt on kohal valveagitaator, kes külastajatega
vesteldes
selgitab valimistega seoses olevaid küsimusi. Külastusmomendil on
valveagitaatoriks rahvamaja juhataja gm. Ants Laars, kes räägib:
«Agitatsioonipunkti koguneb inimesi peamiselt õhtuti. Ümbruskonna
talupidajad ja aleviku töötajad tulevad pärast päevatööd
agitatsioonipunkti raadiot kuulama ja agitaatoritega vestlema.
Talupidajaile oleme korraldanud poliitilise selgitustöö kõrval ka
mitmeid põllumajandusalaseid referaate, nagu siigade kasvatamisest,
kartulihalgustest jm., millele harilikult järgneb küsimus-te-vastuste
osa ettekantud referaadi piirides ja poliitilistel teemadel.
Plaanikohaselt kaks korda kuus toimuvad agitaatoreile
instrueerimiskoosolekud, kus tehakse kokkuvõtteid senisest tööst,
vahetatakse kogemusi ja valla partei-algorgani-satsiooni sekretär sm.
Mihail Tirma kannab uusi juhtnööre aktiivsemaks agitatsioonitööks.
Agitaatorid täiendavad oma teadmisi ka iseõppimise teel. Iga agitaator
õpib põhjalikult tundma Stalinlikku Konstitutsiooni ja
valimismäärustikku, loetakse järjekindlalt valimisi käsitlevaid
ajaleheartikleid» Põhjalikumaid teadmisi omandades ja laialdast
selgitustööd tehes kindlustavad Juuru agitatsioonipunkti agitaatorid oma
piirkonna elanike sajaprotsendilise osavõtu ENSV Ülemnõukogu
valimistest.”
Sellest kommentaarist järeldada et Laars tundvat sümpaatiat
okupatsioonivõimu vastu, on ennatlik. Tegu on stampväljenditest koosneva
tekstiga, mis ei väljenda veel rääkija meelsust, küll aga ütleb et
rahvamaja juhataja koht oli mehele tähtis. Lõpuks, ta oli ju näitejuht
ning oskas olukorraga kohanedes rääkida seda mida vaja; võib-olla oli
tema kommentaaris pilgegi nõukogude valimissüteemile. On
teada et mees oli elu lõpul II grupi invaliid ning ta taotles
personaalpensionit. Sellist eripensioni määrati parteitegelastele ning
mõningatel juhtudel õnnestus seda saada ka
kultuuritegelastel. Laars pidi leppima sellega et ta ei omanud
küllaldasi teeneid personaalpensioni saamiseks.
Mõneti ootamatu ja omapärane hobi oli Ants Laarsil näputöö tegemine,
milles ta oli olnud väga osav. Räägitakse, et paljudes Juuru vanemapõlve
kodudes on padjapüüre tema heegeldatud pitsidega. Juuru rahvasuus on
kutsutud Ants Laarsi seetõttu vahel ka Pitsi Kustiks.
Näitekunst ennekõike
Kirg näitekunsti vastu saatis A-
Laarsi kogu tema elu. Et aegade möödudes kiputakse poliitilisi liikumisi
idealiseerima, näitab Laarsi eksistents vabadussõjalaste ühenduse
ehedust. Enamus inimesi kes EVL liikmed olid, lähtusid kõigest muust kui
poliitiline karjäär. Nad olid aateinimesed kes hoidsid võimust
heaperemeheliku distantsi, nad ei võtnud omale vastutust mida kanda ei
suudeta. Organisatsiooni juhtimisse olid valitud oma ala
generalissimused: nii nagu EVL suutis veenda 79% valimisõiguslikest
kodanikest hääletama põhiseaduse muudatuse poolt, nõnda suutis ka A.
Laars oma eriala generalissimusena korraldada kümneid näidendeid.
Minu
arvates tuleb Ants Laarsi tegevus läbi uurida ning see
süstematiseerida. Kuid nende andmete põhjal mis meil on, võib julgelt
öelda et mees väärib vähemalt mälestustahvlit.
 |
A. Laarsi isatalu koht
|
