Elu väsitavaim päev. 10 aastat kaitseväe lõpurännakust.

Aga keegi meist ei virisenud. Olime õnnelikud et rännak tehtud sai. See oli eelnevalt ühel pikemal jooksuringil kui tegevväelane ütles kuldsed sõnad: "Valu kaob, higi ja vere saab maha pesta kuid häbi jääb." Häbisse jäämine ei tulnud aga kõne alla ning seepärast ma ka rännaku lõpuni tegin. See päev jäi mulle meelde kui raskeim füüsiline päev minu elus.

8. detsembril oli möödunud 2 kuud ja 8 päeva ajast mil alustasin kaitseväes ajateenimist. Meie pataljonil algas sõduribaaskursuse lõpurännak. Lisaks rutiinsele tegevusele: äratus kell 6.00, jooks, võimlemine, söök ja rivistus, tuli meil läbida üldfüüsiline test, teisisõnu NATO füüsiline test, mille ma läbisin teistkordselt, jäädes alla vaid neile kes olid füüsiliselt ette juba võimekad. Ajateenistuse alguses kaalusin ma 56 kilo, lõpurännaku päeval 58 kilo.    

Rakmed kaalusid seitse kilo, relv neli kilo, killuvest neli kilo, kiiver kaks kilo ning täisvarustusega seljakott kolmekümmend kilo. Suvel saabunud ajateenijad ütlesid et lõpurännaku ajal peab sõdur arvestama viiekümne kiloga.
Reamehed kuulasid nõuandeid, mil moel kaitsta oma jalgu niiskuse eest ning kuidas leevendada  hõõrdumist mille tekitab ebaloomulikult raske seljakott. Mina tõmbasin omale jalga villased sokid ning seejärel froteesokid: tuli arvestada et jalad saavad märjaks, pidi mõtlema et palavuse korral saaks endalt üleriide heita. Kreemitasin keha sportlastele mõeldud kreemiga.

Igal jaol oli oma järjekorra number, meie esimese rühma neljas jagu startis teisena. 50 km pikkune teekond algas 25 kilomeetrit suure linna poolt idas.
Kell 16.30 asusime ühe teise teise rühma jaoga autokasti, seal oli kitsas ning pime. Tund aega sõitmist kulmineerus künklikus metsas loksumisega; minu parempoolne jalg oli selleks ajaks tuim. Igatahes pandi meid tundmatus kohas maha; käisin veel puu taga hädal. 

17.50 oli kellaaeg mil startisime. Ümberringi oli kadakatihnik. Tõmbasin kolmekümne kilose seljakoti omamoodi võttega selga, haarasin relva kätte ning asusin oma jaoga pimedas metsas teele. Teistel poistel olid kiivri küljes lambid, mina ei hoolinud kunagi pealampi kaasas kanda. Ka hiljem kui ma pimedal ajal liikunud olen, valgustan end autojuhtide jaoks, ent inimese silm harjub ju pimedaga ära. 8. detsembril 2014 oli kehv suusailm, öö saabudes külmenes. Lugesin ette Meie Isa Palve, tehes seda esimest korda väljaspool õhtust rutiini.

Olime kõndinud kitsal teel, silmapiiril teeservad, puud, taevas polnud ainsatki tähte. Mul oli selge, et esimesel punktis annan oma seljakoti ära. Lisaks minule rauges ka ühe reamehe jõud, kes füüsilisele vabastusele siiski omal vastutusel kaasa soovis tulla. Esimese punkti lähenedes olin ma oma riided läbi higistanud ning esimene porilompki läbi kõnnitud. Punktis ootas meid tegevväelane. GT mürises teeääres. Igatahes saime oma karistuspunkti juba kätte – too reamees katkestas ning seega tuli meie üldisele ajale tunnike otsa. 

Igas KP (kontroll punktis) oli meil ka väike eksam. Esimene ülesanne oli liikumisviise ette näidata. Seljakott asetses teeservas ning tegevväelase käsul sai roomatud relvaga lumes. Eksam sooritatud, algas meil uus seitsme kilomeetrine lõik. Õnneks oli meie uus teekond päris hea sammuga, minu jalad vettisid märjast. Enda kukkumisi võisin ma lugeda esimese käe sõrmedel. Lisaks isiklikule valgustusele asetsesid minu põlvekaitsmed rakmete küljes; ei raatsinud aega kulutada ning paar järgmist kukkumist võtsin ma vastu oma põlvekondiga. Katkestamise mõttest olin ma loobunud. Teised poisid kustutasid oma pealambid, liikusime nagu tondid detsembri öös.

Teises KP-s ootas meid tegevväelane kes meditsiini eksami läbi viis. Tegevus nägi ette lumes pikali olemist; paarikümne minutiga sai sündmus läbi ja varsti asusime teele. Pikka jutu seal polnud kuna uus jagu tuli juba peale; käidud oli selleks ajaks 13 kilomeetrit. Mul oli kaasas kaks energiajooki. Jälestan energiajooke kuid selleks katsumuseks sai nende tarbimist tolereeritud. Kaasas olid mul ka kümme valuvaigistit; selleks ajaks olin tarvitanud kaks tükki. Ma põlgan ka tablettide söömist; ometi sallisin seda tol teekonnal. Ma andsin ära kaks veepudelit ja kaks energiajooki. Teised aitasid mul koormat kergendada; veepudelid sain hiljem tagasi, ent energiajoogi pudelid jäid looduse rüppe. Lisaks andsin kaasreamehele oma relva hoida ning seega oli mu varustus 5 kilo kergem. See tegi teekonna lahedamaks. KP-3 polnud enam kaugel.

Tee peal aga kohtusime huvitavate inimestega. Meile oli antud käsk, et kui tee peal näeme autot, varjume tee äärde või metsa. Enne eelmist punkti möödus meist väga vaikselt valge kaubik, sellega me mäletamist mööda enam ei kohtunud. Kuu aega hiljem oli facebookis üleval, et koduvallas liigub ringi üks kahtlane valge kaubik; tegemist olla teatud sulidega. Nüüd enne kolmandat punkti õnnestus meil aga kohata taas autot. Situatsioon oli selline, et nägime kaugelt valgust ning viskusime tee servas pikali. Auto peatus just seal samas kus me oma jaoga pikali olime; kartsime juba, et nüüd nähti meid ja tullakse juttu ajama.
    Autos viibisid mees ja naine, mingil põhjusel oli autol juhipoolne aken avatud. Sõidukist kostus karjumist. Mees ähvardas et sõidab autoga vastu puud ning siis kihutas auto edasi. Paarikümne minuti möödudes oleks justkui sama auto tagasi sõitnud, nii me vähemalt eeldasime. Me ei saanud vaiki olla ning lasta mehel oma ähvardust korda saata, võimalik et autoroolis on juubeseisundis juht. Seitse relvastatud sõdurit seisid tee peal ning sundisid auto peatuma. Auto peatus. Tegevväelane tegi autoukse lahti ja päris et mida me teeme. Rääkisime loo ära ning kõndisime edasi. 

Kolmandas punktis oli kolmandik rännakust tehtud; meid ootas seal tegevväelane, kes viis läbi käemärkide eksamit. See näis mulle naljakas: tegevväelane sosistas jalalt jalale tammudes käte märkide nimetusi ja meie näitasime neid talle ette. Ilmselt mängis siin väsimus ja tarbitud valuvaigistid oma rolli.
Kell oli 2.00 öösel kui me asuime uuele seitsme kilomeetrisele lõigule, seal pidi jutu järgi ootama meid soe. Igatahes polnud mul enam mõtteski loobuda ning teadsin et teen rännaku lõpuni. Selleks ajaks oli mu vasak õlg omadega läbi, ent sellega harjus ära. Õlg valutas õrnalt veel nädalapäevad, selgroo teine lüli oli paar kuud tundlik.

II

Tee KP-4 juurde oli vaimselt kõige väsitavam, seda ütlesid kõik kes rännaku ära tegid. Mitte miski poleks saanud sel hetkel motiveerida rohkem kui üks korralik puhkus. Iga tuli mis tol ööl paistis, arvasime selle kohe laagri pähe olema. Huvitav oli vaadata inimeste majapidamisi; mõned kodud olid ilusas, mõned kodud olid pimedad aga mõnede majade akendes väreles valgus.
Kell 4.40 oli kellaaeg mil saime oma seljakotid maha panna ja puhata. Tegevväelane küll toonitas, et me vaid sööksime tunnikese ja liiguksime edasi, ent otsustasime ette nähtud 4 tundi puhkust ära kasutada. Üks reamees läks kohe telki ning mina tema järel. Telk oli nagu läbikäigu hoov: meie tulekuga ühed juba lahkusid.
    Kell 8.40 sai meil ametlik aeg täis ning pidime taas teele asuma. Mina näiteks ei saanud sõba silmale, olin igal hetkel valmis startima. Nii pikk paus teeb keha pehmeks ning tuleb liigesed taas soojaks saada. Meid ootas eed taas seitse kilomeetrit.
Vahepeal kõndisime ka ühe eramaja hoovis; mäletan et seal oli tünnisaun. Jõudsime raudteele, kus oli mõnus käia. Rööbas rööpa haaval astumine lõppes aga rongi vilega.
KP-5 juurde jõudes nägin oma toakaaslast ja paljusid teisi. Tegevväelane viis läbi eksamit, mis nägi ette miini matmist; sama harjutus mida õppisime metsalaagris. Käinud olime sel hetkel 35 kilomeetrit.
 

Edasised seitse kilomeetrit olid rännaku raskeimad. Kaks esimest kilomeetrit kulges asulavälisel teel. Mäletan, et istusime ühele kivist aiale. Ühel hetkel langesin ma selja peale: seljakott ees ja mina järgi. Tundsin end invaliidina, kes vajab abistavat kätt. Mind aidati püsti. Lõpuks jõudsime asfaltkattega teele. Teeviit näitas et linnani on 7 km. Samm sammu järel kulges meie tee. Puhkepaus nägi välja selline, et automaatrelv oli kabaga vastu maad ning rind toetas relva püssitoru peale. Maha istumise korral oleks hilisem püsti saamine olnud raske ja aeganõudev tegevus.

Samm sammu järel. Tunne oli säärane nagu miski kõrgem jõud tahaks vasaku õla ülejäänust kehast lahti tõmmata. Selleks ajaks olin neelanud kuus valuvaigistit. Peatusime poistega iga kilomeetri järel. Iga teelõik oli peatus; ühes neist möödus meist ka sõjaväepolitsei. Enam polnud mingit varjumist; olid vaid hulk tsiviilautosid ning hulk asfalti. Lõpuks olime nii väsinud et peatus toimus iga posti vahel mis tee ääres seisis; nende vahe oli 25 meetrit. Viimases punktis ootasid meid kaks tegevväelast ning reamees kes esimeses punktis rännaku katkestas, too võttis minu seljast betoonitükiks ristitud seljakoti. Sel hetkel oli koormast vabanemine kõige parem tunne.
Asusime poistega jooksma linnaku poole. Rakmed mis ajateenistuse alguses tundusid rasked, polnud sel hetkel seljas tundagi. Teepealt paremale põigates ning rongi rööpaid taaskohates jõudsime kasarmu teele. 14.50 oli kellaaeg mil saabusime pääslasse – 50 km rännak oli läbitud 22 tunniga; vahepeal oli 4 tunnine puhkepaus. 

Endalegi imestuseks olime neljandad kes kohale jõudsid, kuid paraku ühe reamehe katkestamise tõttu kukkusime üldarvestuses seitsmendaks. Pääslasse jõudes sellist võidukat emotsiooni polnudki, kuid see tekkis alles siis kui meile tehti kasarmus varustuse kontrolli.
Õhtu nägi ette varustuse hooldust ning enda hügieeni. Paljud pesid maha enda jalgadelt verd, näiteks oli üks reamees oma jalasse suure augu saanud. Kasarmu oli sel hetkel kui üks vanadekodu; paljud tuterdasid ringi nagu vanad ätid. Magama saime juba peale üheksat.
Järgmisel hommikul oli säärane tunne nagu mind oleks läbi pekstud. See mis alati oli olnud hommikujooks, oli lombakate kakerdamine. Ometi tegi säärane olukord meile nalja. Lisaks olin ma oma jala ära väänanud, aga peale sellist füüsilist katsumust, tühi asi! 

Aga mis sundis mind edasi liikuma? Ei. See polnud pelgalt usk iseendasse. Mina tahtsin juba esimeses kontrollpunktis katkestada. Mind sundis edasi liikuma see, et hoidsin end avatuna kõige kõrgemale. See polnud füüsiline jõud mis mind liikuma pani, vaid vaimujõud. Teisiti ma seda ei seleta. Baaskursuse ajal jooksime pikka staadioni ringi ning tegevväelane lausus maha jääjate motiveerimiseks kuldsed sõnad: "Valu kaob, higi ja vere saab maha pesta kuid häbi jääb." Füüsilised vigastused mis mind peale rännakut saatsid on kadunud kui tina tuhka. Mõeldes sellele sündmusele mis 10 aastast tagasi aset leidis, võin ma olla enda üle uhke. See polnud näilisuse maskeraad, vaid olemine oma ihu ja hingega. Kui ma poleks end ületanud siis ei saaks ma täie tõsidusega öelda et mul raske oli, aga ma ületasin end. See oli minu elu füüsiliselt raskeim päev. 

Ma läksin 2015. aasta maikuus reservi. Minust ei saanud aktiivset sõjafanaatikut. Ent kui mind peaks kutsutama reservõppekogunemisele, siis just sellisena nagu see rännak oli, ma õppekogunemist ette kujutan.

 

 

VIDEO! Minu sõnum SAPTK piketil: "Kaja Kallasele meeleparandust!"

SAPTK meeleavaldusel

Käed eemale riigivõimust!

Mina olen Kenno Põltsam, EKRE ideede jagaja selle partei loomisest saati ja terve elu on mind saatnud teatud tung jälgida ühiskonnas toimuvat ning viimastel aastatel olen enesegi jaoks tunnistanud, et teinekord on lausa valus olla eestlane. Meil on rahvana põhjust olla uhke erinevate saavutuste üle, aga riigitegemine ei taha meil kuidagi hästi välja tulla.

Meie maad on viimased 800 valitsenud 14 poliitilist võimu: selle ajaga on kujunenud üks kurb nähtus – orjapsüühika kandja: Kas mul on õigus? See on inimene kes oma tagumiku ikka sinnapoole sätib kus on võim ja raha, sajandeid oli selleks mõis ja pole hullemat kubjast kui see kes on võetud teiste orjade seast, siis likvideeriti vabadussõjalased ja Eesti Vabariik. Kui nõukogude võim ümber deformeerus, leidis see orjapsüühika kandja omale Euroopa Liidu, kus ametlikuks religiooniks on saanud dekadentlikus ja vahendiks diktatuur. Ja vaktsiin ja mask on selle religiooni sakramendid.

Meie pakume valitsusele meeleparanduse sakramenti: kahetsege oma orjalikkust ja astuge tagasi, sest riigivõimu teile anda ei tohi ning võib-olla andestab teile kunagi Jumal.

Käed eemale riigivõimust .. käed eemale riigivõimust .. Käed eemale .. käed eemale!

Tänan SAPTK-d kes piketi korraldas ja teid hea head kodanikud, kes te väärikalt oma kodanike õiguste eest seisata, siin ja mujal.

Koht: Stenbocki maja esine Aeg: 10. veebruar kell 12.20

 

Kuhu on kadunud südametunnistuse mõiste?

Selle asemel et vehkida terminiga "mõistus", tuleks küsida poliitikult milline on tema moraalne pale.

Tihti kuuleme poliitilises diskussioonis mõistet "mõistus", nagu "Parempoolsed" reklaamivad et nemad on "mõistuse hääl". Hakkad siis kaevama sügavamale ning välja et mõistuse hääle all on moraalne värdjas. 

Mäletavasti kasutas kunagi kirjanik R. Raud mõistet "moraalne värdjas", iseloomustamaks valitsevat klikki ehk Reformierakonna ja IRL juhitavat valitsust. Iroonilisel kombel on Raud nüüd kadunud, aga eks looja pärand ole ikka suurem kui Tema ise. 

Selle asemel et vehkida terminiga "mõistus", tuleks küsida poliitikult milline on tema moraalne pale, südametunnistuse puhtus ja hingeline seisund. Poliitikult tuleb küsida, mitte et mida ta lubab, vaid kes Ta on. See kes sa oled inimesena, ütleb ka milline sa oled poliitikuna!

Ilmus esmakordselt enne 2023. aasta RK-valimisi.

 

132 aastat kindral Franco sünnist

Franco oli kuulutatud 1936. aastal riigipeaks ning kandis ametliku tiitlit " El caudillo de España - eesti keeles Hispaania juht), ning samuti pälvis ta sõjalise auastme "generalissimus". Franco Hispaania oli autoritaarne, rahvuslik ning katoliiklik, kuid tal puudus fašistidele iseloomulik soov riiki ja rahvast ümber kujundada. 1947. aastal kuulutati Hispaania taas kuningriigiks.

Francisco Paulino Hermengildo Teodulo Franco y Bahamonde Salgado Pardo, sündis 4 detsembril 1892. aastal Galicias. Tema sünnilinn Ferrol Loode-Hispaanias on tuntud kui üks parimaid sadamalinnu. 

Sõdurina

Franco mõlemad vanaisad olid kindralid ning esivanemad olid teeninud mereväes. Ta lõpetas 1910. aastal sõjaakadeemia nooremleitnandina. 1912. aastal saadeti ta leitnandiks edutatuna Marokosse. Ohtlik teenistus pakkus kahte varianti - kas oled surnud või edutatakse sind kindraliks. Mees võitles ennastsalgavalt, juhtis teisi ning sai 22. eluaastal edutatud kapteniks. 1916. aastal sai ta surmavalt haavata, kuid jäi imekombel ellu. 24-aastaselt sai temast Hispaania noorim major. 3. veebruaril 1926 sai temast noorim brigaadikindral Euroopa ajaloos, ta oli 33-aastane. Samal aastal sünnitas tema naine neile esimese lapse, tütar Maria. Elukommetelt oli ta karske, täitis usukombeid ning harrastas ratsutamist.

Sotsialistlik vabariik

1931. aastal sai Hispaania KOV-valimistel üldvõidu monarhia likvideerida lubanud sotsialistide ja vabariiklaste koalitsioon. Peagi paljastasid võitjad oma olemuse: algas kiriku represseerimine ja eraomandi likvideerimine ehk rikkuse ümberjagamine. 1933. aastal võitis parlamendi valimised paremtsentristlik partei, kuid sellest hoolimata andis riigi president valitsuse moodustamise sotsialistidele. Franco teenis põhiseadusliku korda sõjaväelasena edasi, olles ülimalt kriitiline, öeldes et barbarid lõhuvad tsivilisatsiooni.

Kannatuste karikas saab täis

1936. aasta veebruaris saadeti Franco asumisele Kanaari saartele. Hispaanias valmistas riigipööret ette teine brigaadikindral Emilio Mola y Vidal. Mäss pidi algama 17. juulil kuid kuna vabariiklased said mässust teada 17. juulil, algas aktsioon viivitamatult. Franco avaldas 18. juulil poliitilise manifesti, sotsid aga alustasid 19. juulil aktsiooni, mida nad ristisid vasakpoolsetele iseloomuliku valega "üldstreik" - tegelikult toimus pööbli massiline relvastamine ning riik paiskus kaosesse. Hiljem nimetasid vasakpoolsed seda revolutsiooniks. Rahvuslikud mässajad vabastasid nädala ajaga kolmandiku Hispaania territooriumist, kuid vältida ei suudetud verevalamist. Alanud oli kodusõda mis vältas kolm aastat. Kindral Senjuro kukkus teel Hispaaniasse lennukiga alla, sõjaväe juhtimine jagunes Mola ja Franco vahel, esimene põhja ja teine lõuna rindel.

Hispaania kommunist Dolores Ibárruri kasutas seda loosungit Hispaania kodusõja ajal Madridi piiramisel, kui ta 18. juulil 1936 pidas oma kuulsa kõne "No Pasarán", millest sai pärast seda rahvusvaheliselt tuntud antifašistlik loosung. Kindral Francisco Franco vastuloosung oli "Hemos pasado" ("Me pääsesime läbi"), mida ta ütles pärast Madridi vallutamist.

El caudillo de España

Franco oli kuulutatud 1936. aastal riigipeaks ning kandis ametliku tiitlit " El caudillo de España - eesti keeles Hispaania juht), ning samuti pälvis ta sõjalise auastme "generalissimus". 

Franco Hispaania oli autoritaarne, rahvuslik ning katoliiklik, kuid tal puudus fašistidele iseloomulik soov riiki ja rahvast ümber kujundada. 1947. aastal kuulutati Hispaania taas kuningriigiks, kuid nimetus Hispaania Riik hakkas kandma kuningiigi nime alles 1975. aastal.

Franco suri 20. novembril 1975. aastal. Tema ainuke laps Maria del Carmen Franco y Polo sai pärast isa surma kuningalt krahvinna tiitli ning jäi elu lõpuni (2017) frankistide kultusfiguuriks. 

15. juunil 1977 toimusid esimesed parlamendi valimised pärast 1936. aastat. Frankistliku peaministri Carlos Arias Navarro võimult kõrvaldamist kuulutati kuningaks Juan Carlos I. Peaministriks sai Adolfo Suares. Sellega oli Franco diktatuur lõppenud.

Hispaania II-s ilmasõjas

Hispaania osalus II-s ilmasõjas piirdus "sinise deviisi", tingimuseks et nad saadetakse idarindele, vältimaks konflikti lääneriikidega. 

Juuru näitekunstnik Ants Laars

Foto A. Laarsist

Minu arvates tuleb Ants Laarsi tegevus läbi uurida ning see süstematiseerida. Kuid nende andmete põhjal mis meil on, võib julgelt öelda et mees väärib vähemalt mälestustahvlit.

28. novembril 1918 algas Vabadussõda. Kui läänepoolt ohustas meie noort vabariiki põline suursaksa imperialism, siis idapoolt terendas meile oht vene šovinismi ning antireligioosse Revolutsiooni ristsugutise näol. Aga üks vastane oli väsinud ning teine jõhker ning kogenematu ja meie rahvuslikus koosseisus oli piisavalt passionaarsust selleks, et ajada välja saksa üleolev meel ning vene mürgine keel.

Üks paljudest sõjas sõdinud meestest oli Juuru alevis sündinud mees Ants Laars (1892-1952). Tema emakodu on säilinud, kuid sünnikodu Vanatõnu talu asemel tühermaal kasvab pooppuu. Noormees õppis Juuru õigeusu kihelkonna koolis. 1912. aastal avas Juuru Haridusselts oma seltsimaja, mille juures Laars tegutses asjaarmastaja näitlejana. Isa kasvatada, lahkus ta kodunt varakult, asudes õppima Tallinna Kevendi kõnekunsti kursustel ning astus Ago Bachmanni poolt pealinnas organiseeritud “Hommikuteatri” näitetruppi, Rataskaevu tnv. 1922. aastal võttis Laars vastu Kuusalu näiteringi huviliste ettepaneku, aidata neil mõni näidend lavale tuua. Laars soovitas võtta õppimiseks A. Kitzbergi „Libahundi“, mis 1923. aasta kolmekuninga päeval Kuusalus lavastus. Seda on peetud kunstilise näitemängu alguseks Kuusalus.

A. Laars alustas äripidamist Kuusalu alevikus 1924. aasta. Peale maalikunstnik L. Oskari maja valmimist 1930. aastal kolis Laars oma poega sinna. Laarsi kaupluses müüdi rohu- ja värvikaupu, aga ka kõiksugu muud igapäevaks vajalikku. Väljaanne “Päewaleht” kirjutab 1937: “Täna pühitseb mitmekordset juubelit Kuusalu aleviku lugupeetud seltskonnategelast rohu- ja wärtvikauplusc omanik Ants Laars. Juubilar on sündinud 11. dets. 1892. a. Juurus taluperemehe võsana." Tartu digitaalses Rahvusarhiivis seisab Laarsi nime all vaid see teave (1928), mis viitab tema rohukaupluse ärile.

Kuusalu aastatel tegeles Laars ka fotograafiaga. Peamiselt oli ta pildistanud matuseid surnuaial või selle väravas. Tema pilte on ilmselt paljudel Kuusalu inimestel veel kodualbumites alles. Laarsi pälviti 1940. aastal kultuuri- ja noorsootegelasena Eesti Punase Risti teenetemärgi. Samal aastal valis ÜENÜ Kuusalu osakond Laarsi oma seltsi auliikmeks. „Näitlemine on olnud minu ülikool. 60 näidendit on seltsi eluea jooksul lavaküpseks tehtud ja praegugi meie nimekaid lavateoseid on siin väärikasse vormi valatud,” kommenteeris mees enda kohta.

Ants Laars oli Eesti Vabadussõjalaste liige ning Kuusalu piirkonna juht. Koduloouurija E. Vaherma sõnul on meenutanud et Laarsil oli vastasseis Kuusalu Põllumeeste Kogu liikmega ning Kiiu Kaitseväe ülemaga. EVKL häälekandja “Võitlus” digiteeritud aastakäigud 1931-1934 ei anna A. Laarsi ega tema perekonnanime kohta ühtegi artiklit. Kuusalu kohta leiab pika artikli nädal enne 12. märtsi riigipööret, mil toimus vapside Kuusalu kihelkonnapäev ning kus riigivanema kandidaat A. Larka rahvamajas kõnet pidas. Puuduvad andmed kas Ants Laars pidi taluma Pätsi autoritaarse režiimi poolseid repressioone, kuid kirjelduste järgi mida on vähe, olla ta aadetelt eesti rahvuslane.

Laars tegutses Kuusalus aastani 1942. Õigusjärgset pärijat tal polnud ning suhted naistega jäävad mehe privaatseks saladuseks. On teada et ta oli näitejuhina nõudlik, kuid ta oskas oma karmust nõnda doseerida, et sel oli positiivne mõju õpilastele ning publikule kes näitetükki nautis.

Tagasi Juurus

Temast sai (vana)rahvamaja juhataja ning raamatukogu hoidja. Näidendeid lavastas ta 1947. aastani. Rahvamaja juhatajana tuli tal vähemalt korra seista hea valimiste valvurina, seda ENSV tingimustes. Väljaanne “Harju Elu” kirjutab 1947. aastal järgmist:“Alatiselt on kohal valveagitaator, kes külastajatega vesteldes selgitab valimistega seoses olevaid küsimusi. Külastusmomendil on valveagitaatoriks rahvamaja juhataja gm. Ants Laars, kes räägib: «Agitatsioonipunkti koguneb inimesi peamiselt õhtuti. Ümbruskonna talupidajad ja aleviku töötajad tulevad pärast päevatööd agitatsioonipunkti raadiot kuulama ja agitaatoritega vestlema. Talupidajaile oleme korraldanud poliitilise selgitustöö kõrval ka mitmeid põllumajandusalaseid referaate, nagu siigade kasvatamisest, kartulihalgustest jm., millele harilikult järgneb küsimus-te-vastuste osa ettekantud referaadi piirides ja poliitilistel teemadel. Plaanikohaselt kaks korda kuus toimuvad agitaatoreile instrueerimiskoosolekud, kus tehakse kokkuvõtteid senisest tööst, vahetatakse kogemusi ja valla partei-algorgani-satsiooni sekretär sm. Mihail Tirma kannab uusi juhtnööre aktiivsemaks agitatsioonitööks. Agitaatorid täiendavad oma teadmisi ka iseõppimise teel. Iga agitaator õpib põhjalikult tundma Stalinlikku Konstitutsiooni ja valimismäärustikku, loetakse järjekindlalt valimisi käsitlevaid ajaleheartikleid» Põhjalikumaid teadmisi omandades ja laialdast selgitustööd tehes kindlustavad Juuru agitatsioonipunkti agitaatorid oma piirkonna elanike sajaprotsendilise osavõtu ENSV Ülemnõukogu valimistest.”

Sellest kommentaarist järeldada et Laars tundvat sümpaatiat okupatsioonivõimu vastu, on ennatlik. Tegu on stampväljenditest koosneva tekstiga, mis ei väljenda veel rääkija meelsust, küll aga ütleb et rahvamaja juhataja koht oli mehele tähtis. Lõpuks, ta oli ju näitejuht ning oskas olukorraga kohanedes rääkida seda mida vaja; võib-olla oli tema kommentaaris pilgegi nõukogude valimissüteemile. On teada et mees oli elu lõpul II grupi invaliid ning ta taotles personaalpensionit. Sellist eripensioni määrati parteitegelastele ning mõningatel juhtudel õnnestus seda saada ka kultuuritegelastel. Laars pidi leppima sellega et ta ei omanud küllaldasi teeneid personaalpensioni saamiseks.

Mõneti ootamatu ja omapärane hobi oli Ants Laarsil näputöö tegemine, milles ta oli olnud väga osav. Räägitakse, et paljudes Juuru vanemapõlve kodudes on padjapüüre tema heegeldatud pitsidega. Juuru rahvasuus on kutsutud Ants Laarsi seetõttu vahel ka Pitsi Kustiks.

Näitekunst ennekõike

Kirg näitekunsti vastu saatis A- Laarsi kogu tema elu. Et aegade möödudes kiputakse poliitilisi liikumisi idealiseerima, näitab Laarsi eksistents vabadussõjalaste ühenduse ehedust. Enamus inimesi kes EVL liikmed olid, lähtusid kõigest muust kui poliitiline karjäär. Nad olid aateinimesed kes hoidsid võimust heaperemeheliku distantsi, nad ei võtnud omale vastutust mida kanda ei suudeta. Organisatsiooni juhtimisse olid valitud oma ala generalissimused: nii nagu EVL suutis veenda 79% valimisõiguslikest kodanikest hääletama põhiseaduse muudatuse poolt, nõnda suutis ka A. Laars oma eriala generalissimusena korraldada kümneid näidendeid.

Minu arvates tuleb Ants Laarsi tegevus läbi uurida ning see süstematiseerida. Kuid nende andmete põhjal mis meil on, võib julgelt öelda et mees väärib vähemalt mälestustahvlit.

 

A. Laarsi isatalu koht

Saadetud väljaandele "Raplamaa Sõnumed"