Juuru näitekunstnik Ants Laars

Foto A. Laarsist

Minu arvates tuleb Ants Laarsi tegevus läbi uurida ning see süstematiseerida. Kuid nende andmete põhjal mis meil on, võib julgelt öelda et mees väärib vähemalt mälestustahvlit.

28. novembril 1918 algas Vabadussõda. Kui läänepoolt ohustas meie noort vabariiki põline suursaksa imperialism, siis idapoolt terendas meile oht vene šovinismi ning antireligioosse Revolutsiooni ristsugutise näol. Aga üks vastane oli väsinud ning teine jõhker ning kogenematu ja meie rahvuslikus koosseisus oli piisavalt passionaarsust selleks, et ajada välja saksa üleolev meel ning vene mürgine keel.

Üks paljudest sõjas sõdinud meestest oli Juuru alevis sündinud mees Ants Laars (1892-1952). Tema emakodu on säilinud, kuid sünnikodu Vanatõnu talu asemel tühermaal kasvab pooppuu. Noormees õppis Juuru õigeusu kihelkonna koolis. 1912. aastal avas Juuru Haridusselts oma seltsimaja, mille juures Laars tegutses asjaarmastaja näitlejana. Isa kasvatada, lahkus ta kodunt varakult, asudes õppima Tallinna Kevendi kõnekunsti kursustel ning astus Ago Bachmanni poolt pealinnas organiseeritud “Hommikuteatri” näitetruppi, Rataskaevu tnv. 1922. aastal võttis Laars vastu Kuusalu näiteringi huviliste ettepaneku, aidata neil mõni näidend lavale tuua. Laars soovitas võtta õppimiseks A. Kitzbergi „Libahundi“, mis 1923. aasta kolmekuninga päeval Kuusalus lavastus. Seda on peetud kunstilise näitemängu alguseks Kuusalus.

A. Laars alustas äripidamist Kuusalu alevikus 1924. aasta. Peale maalikunstnik L. Oskari maja valmimist 1930. aastal kolis Laars oma poega sinna. Laarsi kaupluses müüdi rohu- ja värvikaupu, aga ka kõiksugu muud igapäevaks vajalikku. Väljaanne “Päewaleht” kirjutab 1937: “Täna pühitseb mitmekordset juubelit Kuusalu aleviku lugupeetud seltskonnategelast rohu- ja wärtvikauplusc omanik Ants Laars. Juubilar on sündinud 11. dets. 1892. a. Juurus taluperemehe võsana." Tartu digitaalses Rahvusarhiivis seisab Laarsi nime all vaid see teave (1928), mis viitab tema rohukaupluse ärile.

Kuusalu aastatel tegeles Laars ka fotograafiaga. Peamiselt oli ta pildistanud matuseid surnuaial või selle väravas. Tema pilte on ilmselt paljudel Kuusalu inimestel veel kodualbumites alles. Laarsi pälviti 1940. aastal kultuuri- ja noorsootegelasena Eesti Punase Risti teenetemärgi. Samal aastal valis ÜENÜ Kuusalu osakond Laarsi oma seltsi auliikmeks. „Näitlemine on olnud minu ülikool. 60 näidendit on seltsi eluea jooksul lavaküpseks tehtud ja praegugi meie nimekaid lavateoseid on siin väärikasse vormi valatud,” kommenteeris mees enda kohta.

Ants Laars oli Eesti Vabadussõjalaste liige ning Kuusalu piirkonna juht. Koduloouurija E. Vaherma sõnul on meenutanud et Laarsil oli vastasseis Kuusalu Põllumeeste Kogu liikmega ning Kiiu Kaitseväe ülemaga. EVKL häälekandja “Võitlus” digiteeritud aastakäigud 1931-1934 ei anna A. Laarsi ega tema perekonnanime kohta ühtegi artiklit. Kuusalu kohta leiab pika artikli nädal enne 12. märtsi riigipööret, mil toimus vapside Kuusalu kihelkonnapäev ning kus riigivanema kandidaat A. Larka rahvamajas kõnet pidas. Puuduvad andmed kas Ants Laars pidi taluma Pätsi autoritaarse režiimi poolseid repressioone, kuid kirjelduste järgi mida on vähe, olla ta aadetelt eesti rahvuslane.

Laars tegutses Kuusalus aastani 1942. Õigusjärgset pärijat tal polnud ning suhted naistega jäävad mehe privaatseks saladuseks. On teada et ta oli näitejuhina nõudlik, kuid ta oskas oma karmust nõnda doseerida, et sel oli positiivne mõju õpilastele ning publikule kes näitetükki nautis.

Tagasi Juurus

Temast sai (vana)rahvamaja juhataja ning raamatukogu hoidja. Näidendeid lavastas ta 1947. aastani. Rahvamaja juhatajana tuli tal vähemalt korra seista hea valimiste valvurina, seda ENSV tingimustes. Väljaanne “Harju Elu” kirjutab 1947. aastal järgmist:“Alatiselt on kohal valveagitaator, kes külastajatega vesteldes selgitab valimistega seoses olevaid küsimusi. Külastusmomendil on valveagitaatoriks rahvamaja juhataja gm. Ants Laars, kes räägib: «Agitatsioonipunkti koguneb inimesi peamiselt õhtuti. Ümbruskonna talupidajad ja aleviku töötajad tulevad pärast päevatööd agitatsioonipunkti raadiot kuulama ja agitaatoritega vestlema. Talupidajaile oleme korraldanud poliitilise selgitustöö kõrval ka mitmeid põllumajandusalaseid referaate, nagu siigade kasvatamisest, kartulihalgustest jm., millele harilikult järgneb küsimus-te-vastuste osa ettekantud referaadi piirides ja poliitilistel teemadel. Plaanikohaselt kaks korda kuus toimuvad agitaatoreile instrueerimiskoosolekud, kus tehakse kokkuvõtteid senisest tööst, vahetatakse kogemusi ja valla partei-algorgani-satsiooni sekretär sm. Mihail Tirma kannab uusi juhtnööre aktiivsemaks agitatsioonitööks. Agitaatorid täiendavad oma teadmisi ka iseõppimise teel. Iga agitaator õpib põhjalikult tundma Stalinlikku Konstitutsiooni ja valimismäärustikku, loetakse järjekindlalt valimisi käsitlevaid ajaleheartikleid» Põhjalikumaid teadmisi omandades ja laialdast selgitustööd tehes kindlustavad Juuru agitatsioonipunkti agitaatorid oma piirkonna elanike sajaprotsendilise osavõtu ENSV Ülemnõukogu valimistest.”

Sellest kommentaarist järeldada et Laars tundvat sümpaatiat okupatsioonivõimu vastu, on ennatlik. Tegu on stampväljenditest koosneva tekstiga, mis ei väljenda veel rääkija meelsust, küll aga ütleb et rahvamaja juhataja koht oli mehele tähtis. Lõpuks, ta oli ju näitejuht ning oskas olukorraga kohanedes rääkida seda mida vaja; võib-olla oli tema kommentaaris pilgegi nõukogude valimissüteemile. On teada et mees oli elu lõpul II grupi invaliid ning ta taotles personaalpensionit. Sellist eripensioni määrati parteitegelastele ning mõningatel juhtudel õnnestus seda saada ka kultuuritegelastel. Laars pidi leppima sellega et ta ei omanud küllaldasi teeneid personaalpensioni saamiseks.

Mõneti ootamatu ja omapärane hobi oli Ants Laarsil näputöö tegemine, milles ta oli olnud väga osav. Räägitakse, et paljudes Juuru vanemapõlve kodudes on padjapüüre tema heegeldatud pitsidega. Juuru rahvasuus on kutsutud Ants Laarsi seetõttu vahel ka Pitsi Kustiks.

Näitekunst ennekõike

Kirg näitekunsti vastu saatis A- Laarsi kogu tema elu. Et aegade möödudes kiputakse poliitilisi liikumisi idealiseerima, näitab Laarsi eksistents vabadussõjalaste ühenduse ehedust. Enamus inimesi kes EVL liikmed olid, lähtusid kõigest muust kui poliitiline karjäär. Nad olid aateinimesed kes hoidsid võimust heaperemeheliku distantsi, nad ei võtnud omale vastutust mida kanda ei suudeta. Organisatsiooni juhtimisse olid valitud oma ala generalissimused: nii nagu EVL suutis veenda 79% valimisõiguslikest kodanikest hääletama põhiseaduse muudatuse poolt, nõnda suutis ka A. Laars oma eriala generalissimusena korraldada kümneid näidendeid.

Minu arvates tuleb Ants Laarsi tegevus läbi uurida ning see süstematiseerida. Kuid nende andmete põhjal mis meil on, võib julgelt öelda et mees väärib vähemalt mälestustahvlit.

 

A. Laarsi isatalu koht

Saadetud väljaandele "Raplamaa Sõnumed"