Elu väsitavaim päev. 10 aastat kaitseväe lõpurännakust.

Aga keegi meist ei virisenud. Olime õnnelikud et rännak tehtud sai. See oli eelnevalt ühel pikemal jooksuringil kui tegevväelane ütles kuldsed sõnad: "Valu kaob, higi ja vere saab maha pesta kuid häbi jääb." Häbisse jäämine ei tulnud aga kõne alla ning seepärast ma ka rännaku lõpuni tegin. See päev jäi mulle meelde kui raskeim füüsiline päev minu elus.

8. detsembril oli möödunud 2 kuud ja 8 päeva ajast mil alustasin kaitseväes ajateenimist. Meie pataljonil algas sõduribaaskursuse lõpurännak. Lisaks rutiinsele tegevusele: äratus kell 6.00, jooks, võimlemine, söök ja rivistus, tuli meil läbida üldfüüsiline test, teisisõnu NATO füüsiline test, mille ma läbisin teistkordselt, jäädes alla vaid neile kes olid füüsiliselt ette juba võimekad. Ajateenistuse alguses kaalusin ma 56 kilo, lõpurännaku päeval 58 kilo.    

Rakmed kaalusid seitse kilo, relv neli kilo, killuvest neli kilo, kiiver kaks kilo ning täisvarustusega seljakott kolmekümmend kilo. Suvel saabunud ajateenijad ütlesid et lõpurännaku ajal peab sõdur arvestama viiekümne kiloga.
Reamehed kuulasid nõuandeid, mil moel kaitsta oma jalgu niiskuse eest ning kuidas leevendada  hõõrdumist mille tekitab ebaloomulikult raske seljakott. Mina tõmbasin omale jalga villased sokid ning seejärel froteesokid: tuli arvestada et jalad saavad märjaks, pidi mõtlema et palavuse korral saaks endalt üleriide heita. Kreemitasin keha sportlastele mõeldud kreemiga.

Igal jaol oli oma järjekorra number, meie esimese rühma neljas jagu startis teisena. 50 km pikkune teekond algas 25 kilomeetrit suure linna poolt idas.
Kell 16.30 asusime ühe teise teise rühma jaoga autokasti, seal oli kitsas ning pime. Tund aega sõitmist kulmineerus künklikus metsas loksumisega; minu parempoolne jalg oli selleks ajaks tuim. Igatahes pandi meid tundmatus kohas maha; käisin veel puu taga hädal. 

17.50 oli kellaaeg mil startisime. Ümberringi oli kadakatihnik. Tõmbasin kolmekümne kilose seljakoti omamoodi võttega selga, haarasin relva kätte ning asusin oma jaoga pimedas metsas teele. Teistel poistel olid kiivri küljes lambid, mina ei hoolinud kunagi pealampi kaasas kanda. Ka hiljem kui ma pimedal ajal liikunud olen, valgustan end autojuhtide jaoks, ent inimese silm harjub ju pimedaga ära. 8. detsembril 2014 oli kehv suusailm, öö saabudes külmenes. Lugesin ette Meie Isa Palve, tehes seda esimest korda väljaspool õhtust rutiini.

Olime kõndinud kitsal teel, silmapiiril teeservad, puud, taevas polnud ainsatki tähte. Mul oli selge, et esimesel punktis annan oma seljakoti ära. Lisaks minule rauges ka ühe reamehe jõud, kes füüsilisele vabastusele siiski omal vastutusel kaasa soovis tulla. Esimese punkti lähenedes olin ma oma riided läbi higistanud ning esimene porilompki läbi kõnnitud. Punktis ootas meid tegevväelane. GT mürises teeääres. Igatahes saime oma karistuspunkti juba kätte – too reamees katkestas ning seega tuli meie üldisele ajale tunnike otsa. 

Igas KP (kontroll punktis) oli meil ka väike eksam. Esimene ülesanne oli liikumisviise ette näidata. Seljakott asetses teeservas ning tegevväelase käsul sai roomatud relvaga lumes. Eksam sooritatud, algas meil uus seitsme kilomeetrine lõik. Õnneks oli meie uus teekond päris hea sammuga, minu jalad vettisid märjast. Enda kukkumisi võisin ma lugeda esimese käe sõrmedel. Lisaks isiklikule valgustusele asetsesid minu põlvekaitsmed rakmete küljes; ei raatsinud aega kulutada ning paar järgmist kukkumist võtsin ma vastu oma põlvekondiga. Katkestamise mõttest olin ma loobunud. Teised poisid kustutasid oma pealambid, liikusime nagu tondid detsembri öös.

Teises KP-s ootas meid tegevväelane kes meditsiini eksami läbi viis. Tegevus nägi ette lumes pikali olemist; paarikümne minutiga sai sündmus läbi ja varsti asusime teele. Pikka jutu seal polnud kuna uus jagu tuli juba peale; käidud oli selleks ajaks 13 kilomeetrit. Mul oli kaasas kaks energiajooki. Jälestan energiajooke kuid selleks katsumuseks sai nende tarbimist tolereeritud. Kaasas olid mul ka kümme valuvaigistit; selleks ajaks olin tarvitanud kaks tükki. Ma põlgan ka tablettide söömist; ometi sallisin seda tol teekonnal. Ma andsin ära kaks veepudelit ja kaks energiajooki. Teised aitasid mul koormat kergendada; veepudelid sain hiljem tagasi, ent energiajoogi pudelid jäid looduse rüppe. Lisaks andsin kaasreamehele oma relva hoida ning seega oli mu varustus 5 kilo kergem. See tegi teekonna lahedamaks. KP-3 polnud enam kaugel.

Tee peal aga kohtusime huvitavate inimestega. Meile oli antud käsk, et kui tee peal näeme autot, varjume tee äärde või metsa. Enne eelmist punkti möödus meist väga vaikselt valge kaubik, sellega me mäletamist mööda enam ei kohtunud. Kuu aega hiljem oli facebookis üleval, et koduvallas liigub ringi üks kahtlane valge kaubik; tegemist olla teatud sulidega. Nüüd enne kolmandat punkti õnnestus meil aga kohata taas autot. Situatsioon oli selline, et nägime kaugelt valgust ning viskusime tee servas pikali. Auto peatus just seal samas kus me oma jaoga pikali olime; kartsime juba, et nüüd nähti meid ja tullakse juttu ajama.
    Autos viibisid mees ja naine, mingil põhjusel oli autol juhipoolne aken avatud. Sõidukist kostus karjumist. Mees ähvardas et sõidab autoga vastu puud ning siis kihutas auto edasi. Paarikümne minuti möödudes oleks justkui sama auto tagasi sõitnud, nii me vähemalt eeldasime. Me ei saanud vaiki olla ning lasta mehel oma ähvardust korda saata, võimalik et autoroolis on juubeseisundis juht. Seitse relvastatud sõdurit seisid tee peal ning sundisid auto peatuma. Auto peatus. Tegevväelane tegi autoukse lahti ja päris et mida me teeme. Rääkisime loo ära ning kõndisime edasi. 

Kolmandas punktis oli kolmandik rännakust tehtud; meid ootas seal tegevväelane, kes viis läbi käemärkide eksamit. See näis mulle naljakas: tegevväelane sosistas jalalt jalale tammudes käte märkide nimetusi ja meie näitasime neid talle ette. Ilmselt mängis siin väsimus ja tarbitud valuvaigistid oma rolli.
Kell oli 2.00 öösel kui me asuime uuele seitsme kilomeetrisele lõigule, seal pidi jutu järgi ootama meid soe. Igatahes polnud mul enam mõtteski loobuda ning teadsin et teen rännaku lõpuni. Selleks ajaks oli mu vasak õlg omadega läbi, ent sellega harjus ära. Õlg valutas õrnalt veel nädalapäevad, selgroo teine lüli oli paar kuud tundlik.

II

Tee KP-4 juurde oli vaimselt kõige väsitavam, seda ütlesid kõik kes rännaku ära tegid. Mitte miski poleks saanud sel hetkel motiveerida rohkem kui üks korralik puhkus. Iga tuli mis tol ööl paistis, arvasime selle kohe laagri pähe olema. Huvitav oli vaadata inimeste majapidamisi; mõned kodud olid ilusas, mõned kodud olid pimedad aga mõnede majade akendes väreles valgus.
Kell 4.40 oli kellaaeg mil saime oma seljakotid maha panna ja puhata. Tegevväelane küll toonitas, et me vaid sööksime tunnikese ja liiguksime edasi, ent otsustasime ette nähtud 4 tundi puhkust ära kasutada. Üks reamees läks kohe telki ning mina tema järel. Telk oli nagu läbikäigu hoov: meie tulekuga ühed juba lahkusid.
    Kell 8.40 sai meil ametlik aeg täis ning pidime taas teele asuma. Mina näiteks ei saanud sõba silmale, olin igal hetkel valmis startima. Nii pikk paus teeb keha pehmeks ning tuleb liigesed taas soojaks saada. Meid ootas eed taas seitse kilomeetrit.
Vahepeal kõndisime ka ühe eramaja hoovis; mäletan et seal oli tünnisaun. Jõudsime raudteele, kus oli mõnus käia. Rööbas rööpa haaval astumine lõppes aga rongi vilega.
KP-5 juurde jõudes nägin oma toakaaslast ja paljusid teisi. Tegevväelane viis läbi eksamit, mis nägi ette miini matmist; sama harjutus mida õppisime metsalaagris. Käinud olime sel hetkel 35 kilomeetrit.
 

Edasised seitse kilomeetrit olid rännaku raskeimad. Kaks esimest kilomeetrit kulges asulavälisel teel. Mäletan, et istusime ühele kivist aiale. Ühel hetkel langesin ma selja peale: seljakott ees ja mina järgi. Tundsin end invaliidina, kes vajab abistavat kätt. Mind aidati püsti. Lõpuks jõudsime asfaltkattega teele. Teeviit näitas et linnani on 7 km. Samm sammu järel kulges meie tee. Puhkepaus nägi välja selline, et automaatrelv oli kabaga vastu maad ning rind toetas relva püssitoru peale. Maha istumise korral oleks hilisem püsti saamine olnud raske ja aeganõudev tegevus.

Samm sammu järel. Tunne oli säärane nagu miski kõrgem jõud tahaks vasaku õla ülejäänust kehast lahti tõmmata. Selleks ajaks olin neelanud kuus valuvaigistit. Peatusime poistega iga kilomeetri järel. Iga teelõik oli peatus; ühes neist möödus meist ka sõjaväepolitsei. Enam polnud mingit varjumist; olid vaid hulk tsiviilautosid ning hulk asfalti. Lõpuks olime nii väsinud et peatus toimus iga posti vahel mis tee ääres seisis; nende vahe oli 25 meetrit. Viimases punktis ootasid meid kaks tegevväelast ning reamees kes esimeses punktis rännaku katkestas, too võttis minu seljast betoonitükiks ristitud seljakoti. Sel hetkel oli koormast vabanemine kõige parem tunne.
Asusime poistega jooksma linnaku poole. Rakmed mis ajateenistuse alguses tundusid rasked, polnud sel hetkel seljas tundagi. Teepealt paremale põigates ning rongi rööpaid taaskohates jõudsime kasarmu teele. 14.50 oli kellaaeg mil saabusime pääslasse – 50 km rännak oli läbitud 22 tunniga; vahepeal oli 4 tunnine puhkepaus. 

Endalegi imestuseks olime neljandad kes kohale jõudsid, kuid paraku ühe reamehe katkestamise tõttu kukkusime üldarvestuses seitsmendaks. Pääslasse jõudes sellist võidukat emotsiooni polnudki, kuid see tekkis alles siis kui meile tehti kasarmus varustuse kontrolli.
Õhtu nägi ette varustuse hooldust ning enda hügieeni. Paljud pesid maha enda jalgadelt verd, näiteks oli üks reamees oma jalasse suure augu saanud. Kasarmu oli sel hetkel kui üks vanadekodu; paljud tuterdasid ringi nagu vanad ätid. Magama saime juba peale üheksat.
Järgmisel hommikul oli säärane tunne nagu mind oleks läbi pekstud. See mis alati oli olnud hommikujooks, oli lombakate kakerdamine. Ometi tegi säärane olukord meile nalja. Lisaks olin ma oma jala ära väänanud, aga peale sellist füüsilist katsumust, tühi asi! 

Aga mis sundis mind edasi liikuma? Ei. See polnud pelgalt usk iseendasse. Mina tahtsin juba esimeses kontrollpunktis katkestada. Mind sundis edasi liikuma see, et hoidsin end avatuna kõige kõrgemale. See polnud füüsiline jõud mis mind liikuma pani, vaid vaimujõud. Teisiti ma seda ei seleta. Baaskursuse ajal jooksime pikka staadioni ringi ning tegevväelane lausus maha jääjate motiveerimiseks kuldsed sõnad: "Valu kaob, higi ja vere saab maha pesta kuid häbi jääb." Füüsilised vigastused mis mind peale rännakut saatsid on kadunud kui tina tuhka. Mõeldes sellele sündmusele mis 10 aastast tagasi aset leidis, võin ma olla enda üle uhke. See polnud näilisuse maskeraad, vaid olemine oma ihu ja hingega. Kui ma poleks end ületanud siis ei saaks ma täie tõsidusega öelda et mul raske oli, aga ma ületasin end. See oli minu elu füüsiliselt raskeim päev. 

Ma läksin 2015. aasta maikuus reservi. Minust ei saanud aktiivset sõjafanaatikut. Ent kui mind peaks kutsutama reservõppekogunemisele, siis just sellisena nagu see rännak oli, ma õppekogunemist ette kujutan.