VIDEO! Minu sõnum SAPTK piketil: "Kaja Kallasele meeleparandust!"

SAPTK meeleavaldusel

Käed eemale riigivõimust!

Mina olen Kenno Põltsam, EKRE ideede jagaja selle partei loomisest saati ja terve elu on mind saatnud teatud tung jälgida ühiskonnas toimuvat ning viimastel aastatel olen enesegi jaoks tunnistanud, et teinekord on lausa valus olla eestlane. Meil on rahvana põhjust olla uhke erinevate saavutuste üle, aga riigitegemine ei taha meil kuidagi hästi välja tulla.

Meie maad on viimased 800 valitsenud 14 poliitilist võimu: selle ajaga on kujunenud üks kurb nähtus – orjapsüühika kandja: Kas mul on õigus? See on inimene kes oma tagumiku ikka sinnapoole sätib kus on võim ja raha, sajandeid oli selleks mõis ja pole hullemat kubjast kui see kes on võetud teiste orjade seast, siis likvideeriti vabadussõjalased ja Eesti Vabariik. Kui nõukogude võim ümber deformeerus, leidis see orjapsüühika kandja omale Euroopa Liidu, kus ametlikuks religiooniks on saanud dekadentlikus ja vahendiks diktatuur. Ja vaktsiin ja mask on selle religiooni sakramendid.

Meie pakume valitsusele meeleparanduse sakramenti: kahetsege oma orjalikkust ja astuge tagasi, sest riigivõimu teile anda ei tohi ning võib-olla andestab teile kunagi Jumal.

Käed eemale riigivõimust .. käed eemale riigivõimust .. Käed eemale .. käed eemale!

Tänan SAPTK-d kes piketi korraldas ja teid hea head kodanikud, kes te väärikalt oma kodanike õiguste eest seisata, siin ja mujal.

Koht: Stenbocki maja esine Aeg: 10. veebruar kell 12.20

 

Kuhu on kadunud südametunnistuse mõiste?

Selle asemel et vehkida terminiga "mõistus", tuleks küsida poliitikult milline on tema moraalne pale.

Tihti kuuleme poliitilises diskussioonis mõistet "mõistus", nagu "Parempoolsed" reklaamivad et nemad on "mõistuse hääl". Hakkad siis kaevama sügavamale ning välja et mõistuse hääle all on moraalne värdjas. 

Mäletavasti kasutas kunagi kirjanik R. Raud mõistet "moraalne värdjas", iseloomustamaks valitsevat klikki ehk Reformierakonna ja IRL juhitavat valitsust. Iroonilisel kombel on Raud nüüd kadunud, aga eks looja pärand ole ikka suurem kui Tema ise. 

Selle asemel et vehkida terminiga "mõistus", tuleks küsida poliitikult milline on tema moraalne pale, südametunnistuse puhtus ja hingeline seisund. Poliitikult tuleb küsida, mitte et mida ta lubab, vaid kes Ta on. See kes sa oled inimesena, ütleb ka milline sa oled poliitikuna!

Ilmus esmakordselt enne 2023. aasta RK-valimisi.

 

132 aastat kindral Franco sünnist

Franco oli kuulutatud 1936. aastal riigipeaks ning kandis ametliku tiitlit " El caudillo de España - eesti keeles Hispaania juht), ning samuti pälvis ta sõjalise auastme "generalissimus". Franco Hispaania oli autoritaarne, rahvuslik ning katoliiklik, kuid tal puudus fašistidele iseloomulik soov riiki ja rahvast ümber kujundada. 1947. aastal kuulutati Hispaania taas kuningriigiks.

Francisco Paulino Hermengildo Teodulo Franco y Bahamonde Salgado Pardo, sündis 4 detsembril 1892. aastal Galicias. Tema sünnilinn Ferrol Loode-Hispaanias on tuntud kui üks parimaid sadamalinnu. 

Sõdurina

Franco mõlemad vanaisad olid kindralid ning esivanemad olid teeninud mereväes. Ta lõpetas 1910. aastal sõjaakadeemia nooremleitnandina. 1912. aastal saadeti ta leitnandiks edutatuna Marokosse. Ohtlik teenistus pakkus kahte varianti - kas oled surnud või edutatakse sind kindraliks. Mees võitles ennastsalgavalt, juhtis teisi ning sai 22. eluaastal edutatud kapteniks. 1916. aastal sai ta surmavalt haavata, kuid jäi imekombel ellu. 24-aastaselt sai temast Hispaania noorim major. 3. veebruaril 1926 sai temast noorim brigaadikindral Euroopa ajaloos, ta oli 33-aastane. Samal aastal sünnitas tema naine neile esimese lapse, tütar Maria. Elukommetelt oli ta karske, täitis usukombeid ning harrastas ratsutamist.

Sotsialistlik vabariik

1931. aastal sai Hispaania KOV-valimistel üldvõidu monarhia likvideerida lubanud sotsialistide ja vabariiklaste koalitsioon. Peagi paljastasid võitjad oma olemuse: algas kiriku represseerimine ja eraomandi likvideerimine ehk rikkuse ümberjagamine. 1933. aastal võitis parlamendi valimised paremtsentristlik partei, kuid sellest hoolimata andis riigi president valitsuse moodustamise sotsialistidele. Franco teenis põhiseadusliku korda sõjaväelasena edasi, olles ülimalt kriitiline, öeldes et barbarid lõhuvad tsivilisatsiooni.

Kannatuste karikas saab täis

1936. aasta veebruaris saadeti Franco asumisele Kanaari saartele. Hispaanias valmistas riigipööret ette teine brigaadikindral Emilio Mola y Vidal. Mäss pidi algama 17. juulil kuid kuna vabariiklased said mässust teada 17. juulil, algas aktsioon viivitamatult. Franco avaldas 18. juulil poliitilise manifesti, sotsid aga alustasid 19. juulil aktsiooni, mida nad ristisid vasakpoolsetele iseloomuliku valega "üldstreik" - tegelikult toimus pööbli massiline relvastamine ning riik paiskus kaosesse. Hiljem nimetasid vasakpoolsed seda revolutsiooniks. Rahvuslikud mässajad vabastasid nädala ajaga kolmandiku Hispaania territooriumist, kuid vältida ei suudetud verevalamist. Alanud oli kodusõda mis vältas kolm aastat. Kindral Senjuro kukkus teel Hispaaniasse lennukiga alla, sõjaväe juhtimine jagunes Mola ja Franco vahel, esimene põhja ja teine lõuna rindel.

Hispaania kommunist Dolores Ibárruri kasutas seda loosungit Hispaania kodusõja ajal Madridi piiramisel, kui ta 18. juulil 1936 pidas oma kuulsa kõne "No Pasarán", millest sai pärast seda rahvusvaheliselt tuntud antifašistlik loosung. Kindral Francisco Franco vastuloosung oli "Hemos pasado" ("Me pääsesime läbi"), mida ta ütles pärast Madridi vallutamist.

El caudillo de España

Franco oli kuulutatud 1936. aastal riigipeaks ning kandis ametliku tiitlit " El caudillo de España - eesti keeles Hispaania juht), ning samuti pälvis ta sõjalise auastme "generalissimus". 

Franco Hispaania oli autoritaarne, rahvuslik ning katoliiklik, kuid tal puudus fašistidele iseloomulik soov riiki ja rahvast ümber kujundada. 1947. aastal kuulutati Hispaania taas kuningriigiks, kuid nimetus Hispaania Riik hakkas kandma kuningiigi nime alles 1975. aastal.

Franco suri 20. novembril 1975. aastal. Tema ainuke laps Maria del Carmen Franco y Polo sai pärast isa surma kuningalt krahvinna tiitli ning jäi elu lõpuni (2017) frankistide kultusfiguuriks. 

15. juunil 1977 toimusid esimesed parlamendi valimised pärast 1936. aastat. Frankistliku peaministri Carlos Arias Navarro võimult kõrvaldamist kuulutati kuningaks Juan Carlos I. Peaministriks sai Adolfo Suares. Sellega oli Franco diktatuur lõppenud.

Hispaania II-s ilmasõjas

Hispaania osalus II-s ilmasõjas piirdus "sinise deviisi", tingimuseks et nad saadetakse idarindele, vältimaks konflikti lääneriikidega. 

Juuru näitekunstnik Ants Laars

Foto A. Laarsist

Minu arvates tuleb Ants Laarsi tegevus läbi uurida ning see süstematiseerida. Kuid nende andmete põhjal mis meil on, võib julgelt öelda et mees väärib vähemalt mälestustahvlit.

28. novembril 1918 algas Vabadussõda. Kui läänepoolt ohustas meie noort vabariiki põline suursaksa imperialism, siis idapoolt terendas meile oht vene šovinismi ning antireligioosse Revolutsiooni ristsugutise näol. Aga üks vastane oli väsinud ning teine jõhker ning kogenematu ja meie rahvuslikus koosseisus oli piisavalt passionaarsust selleks, et ajada välja saksa üleolev meel ning vene mürgine keel.

Üks paljudest sõjas sõdinud meestest oli Juuru alevis sündinud mees Ants Laars (1892-1952). Tema emakodu on säilinud, kuid sünnikodu Vanatõnu talu asemel tühermaal kasvab pooppuu. Noormees õppis Juuru õigeusu kihelkonna koolis. 1912. aastal avas Juuru Haridusselts oma seltsimaja, mille juures Laars tegutses asjaarmastaja näitlejana. Isa kasvatada, lahkus ta kodunt varakult, asudes õppima Tallinna Kevendi kõnekunsti kursustel ning astus Ago Bachmanni poolt pealinnas organiseeritud “Hommikuteatri” näitetruppi, Rataskaevu tnv. 1922. aastal võttis Laars vastu Kuusalu näiteringi huviliste ettepaneku, aidata neil mõni näidend lavale tuua. Laars soovitas võtta õppimiseks A. Kitzbergi „Libahundi“, mis 1923. aasta kolmekuninga päeval Kuusalus lavastus. Seda on peetud kunstilise näitemängu alguseks Kuusalus.

A. Laars alustas äripidamist Kuusalu alevikus 1924. aasta. Peale maalikunstnik L. Oskari maja valmimist 1930. aastal kolis Laars oma poega sinna. Laarsi kaupluses müüdi rohu- ja värvikaupu, aga ka kõiksugu muud igapäevaks vajalikku. Väljaanne “Päewaleht” kirjutab 1937: “Täna pühitseb mitmekordset juubelit Kuusalu aleviku lugupeetud seltskonnategelast rohu- ja wärtvikauplusc omanik Ants Laars. Juubilar on sündinud 11. dets. 1892. a. Juurus taluperemehe võsana." Tartu digitaalses Rahvusarhiivis seisab Laarsi nime all vaid see teave (1928), mis viitab tema rohukaupluse ärile.

Kuusalu aastatel tegeles Laars ka fotograafiaga. Peamiselt oli ta pildistanud matuseid surnuaial või selle väravas. Tema pilte on ilmselt paljudel Kuusalu inimestel veel kodualbumites alles. Laarsi pälviti 1940. aastal kultuuri- ja noorsootegelasena Eesti Punase Risti teenetemärgi. Samal aastal valis ÜENÜ Kuusalu osakond Laarsi oma seltsi auliikmeks. „Näitlemine on olnud minu ülikool. 60 näidendit on seltsi eluea jooksul lavaküpseks tehtud ja praegugi meie nimekaid lavateoseid on siin väärikasse vormi valatud,” kommenteeris mees enda kohta.

Ants Laars oli Eesti Vabadussõjalaste liige ning Kuusalu piirkonna juht. Koduloouurija E. Vaherma sõnul on meenutanud et Laarsil oli vastasseis Kuusalu Põllumeeste Kogu liikmega ning Kiiu Kaitseväe ülemaga. EVKL häälekandja “Võitlus” digiteeritud aastakäigud 1931-1934 ei anna A. Laarsi ega tema perekonnanime kohta ühtegi artiklit. Kuusalu kohta leiab pika artikli nädal enne 12. märtsi riigipööret, mil toimus vapside Kuusalu kihelkonnapäev ning kus riigivanema kandidaat A. Larka rahvamajas kõnet pidas. Puuduvad andmed kas Ants Laars pidi taluma Pätsi autoritaarse režiimi poolseid repressioone, kuid kirjelduste järgi mida on vähe, olla ta aadetelt eesti rahvuslane.

Laars tegutses Kuusalus aastani 1942. Õigusjärgset pärijat tal polnud ning suhted naistega jäävad mehe privaatseks saladuseks. On teada et ta oli näitejuhina nõudlik, kuid ta oskas oma karmust nõnda doseerida, et sel oli positiivne mõju õpilastele ning publikule kes näitetükki nautis.

Tagasi Juurus

Temast sai (vana)rahvamaja juhataja ning raamatukogu hoidja. Näidendeid lavastas ta 1947. aastani. Rahvamaja juhatajana tuli tal vähemalt korra seista hea valimiste valvurina, seda ENSV tingimustes. Väljaanne “Harju Elu” kirjutab 1947. aastal järgmist:“Alatiselt on kohal valveagitaator, kes külastajatega vesteldes selgitab valimistega seoses olevaid küsimusi. Külastusmomendil on valveagitaatoriks rahvamaja juhataja gm. Ants Laars, kes räägib: «Agitatsioonipunkti koguneb inimesi peamiselt õhtuti. Ümbruskonna talupidajad ja aleviku töötajad tulevad pärast päevatööd agitatsioonipunkti raadiot kuulama ja agitaatoritega vestlema. Talupidajaile oleme korraldanud poliitilise selgitustöö kõrval ka mitmeid põllumajandusalaseid referaate, nagu siigade kasvatamisest, kartulihalgustest jm., millele harilikult järgneb küsimus-te-vastuste osa ettekantud referaadi piirides ja poliitilistel teemadel. Plaanikohaselt kaks korda kuus toimuvad agitaatoreile instrueerimiskoosolekud, kus tehakse kokkuvõtteid senisest tööst, vahetatakse kogemusi ja valla partei-algorgani-satsiooni sekretär sm. Mihail Tirma kannab uusi juhtnööre aktiivsemaks agitatsioonitööks. Agitaatorid täiendavad oma teadmisi ka iseõppimise teel. Iga agitaator õpib põhjalikult tundma Stalinlikku Konstitutsiooni ja valimismäärustikku, loetakse järjekindlalt valimisi käsitlevaid ajaleheartikleid» Põhjalikumaid teadmisi omandades ja laialdast selgitustööd tehes kindlustavad Juuru agitatsioonipunkti agitaatorid oma piirkonna elanike sajaprotsendilise osavõtu ENSV Ülemnõukogu valimistest.”

Sellest kommentaarist järeldada et Laars tundvat sümpaatiat okupatsioonivõimu vastu, on ennatlik. Tegu on stampväljenditest koosneva tekstiga, mis ei väljenda veel rääkija meelsust, küll aga ütleb et rahvamaja juhataja koht oli mehele tähtis. Lõpuks, ta oli ju näitejuht ning oskas olukorraga kohanedes rääkida seda mida vaja; võib-olla oli tema kommentaaris pilgegi nõukogude valimissüteemile. On teada et mees oli elu lõpul II grupi invaliid ning ta taotles personaalpensionit. Sellist eripensioni määrati parteitegelastele ning mõningatel juhtudel õnnestus seda saada ka kultuuritegelastel. Laars pidi leppima sellega et ta ei omanud küllaldasi teeneid personaalpensioni saamiseks.

Mõneti ootamatu ja omapärane hobi oli Ants Laarsil näputöö tegemine, milles ta oli olnud väga osav. Räägitakse, et paljudes Juuru vanemapõlve kodudes on padjapüüre tema heegeldatud pitsidega. Juuru rahvasuus on kutsutud Ants Laarsi seetõttu vahel ka Pitsi Kustiks.

Näitekunst ennekõike

Kirg näitekunsti vastu saatis A- Laarsi kogu tema elu. Et aegade möödudes kiputakse poliitilisi liikumisi idealiseerima, näitab Laarsi eksistents vabadussõjalaste ühenduse ehedust. Enamus inimesi kes EVL liikmed olid, lähtusid kõigest muust kui poliitiline karjäär. Nad olid aateinimesed kes hoidsid võimust heaperemeheliku distantsi, nad ei võtnud omale vastutust mida kanda ei suudeta. Organisatsiooni juhtimisse olid valitud oma ala generalissimused: nii nagu EVL suutis veenda 79% valimisõiguslikest kodanikest hääletama põhiseaduse muudatuse poolt, nõnda suutis ka A. Laars oma eriala generalissimusena korraldada kümneid näidendeid.

Minu arvates tuleb Ants Laarsi tegevus läbi uurida ning see süstematiseerida. Kuid nende andmete põhjal mis meil on, võib julgelt öelda et mees väärib vähemalt mälestustahvlit.

 

A. Laarsi isatalu koht

Saadetud väljaandele "Raplamaa Sõnumed"

Rahvakohtumine EKRE saadikuga Kuusalu Rahvamajas

 Anti Poolamets on EKRE juhatuse liige ja Lääne-Virumaa ringkonna esimees. Ta on hariduselt ajaloolane ja jurist ning igati pädev pakkuma rahvale teadmisi mida nad taas kohata loodavad.

12. septembril peab EKRE saadik Anti Poolamets minui kutsel loengu vabadussõjalaste liikumisest 1930-ndatel. Ühtlasi räägin mõne sõnaga sellest, kui kaugel on monumendi projekt, mille taha see jäänud on.

Algse kutse järgi pidi loengut pidama ajaloodoktor Jaak Valge, kes, pole saladus et on nüüd uue erakonna aseesimees. Ma vaagisin pikalt, jälgisin märke ning tegin maailmavaatest lähtudes kaaluka otsuse, vahetada esineja oma erakonna liikme vastu välja. Siin pole midagi isikliku.

Anti Poolamets on EKRE juhatuse liige ja Lääne-Virumaa ringkonna esimees. Ta on hariduselt ajaloolane ja jurist ning igati pädev pakkuma rahvale teadmisi mida nad taas kohata loodavad.

 

Vapside liikumine rauges 1937. aastal

Artur Sirk ei jõudnudki kodumaa pinnale tagasi, vaid selle asemel algas tal põgeniku elu Euroopa erinevates paikades. 1936. algas jätkuprotsess vapside üle, mis pidi justkui tõendama et nad olid riigipöörajad. Kuid see on demagoogia, sest tegu oli riigi pööramisega põhiseaduslikule korrale.

Vabadussõjalaste liikumine rauges 1937 aastal 
Eesti Vabadussõjalaste Keskliit asutati 1929. aastal, esialgse eesmärgiga hoolitseda Vabadussõjas osalenute eest. Tollal ei vaevelnud ühiskond kultuurimarksistlike ideede küüsis ning parlament toimis suveräänse seadusandliku kojana, kuid kasvas riiklik korruptsioon ning eliit kaugenes üha enam rahvast.
Üks nn kivike kinga sees eliidil siiski oli. 1920. aasta põhiseadus nägi ette rahvaalgatus- ning rahvahääletamisõiguse ja sellega seoses sai parlamendi väliselt kujundada poliitilist olukorda. EVKL teisel kongressil 1931. aastal seati eesmärgiks põhiseaduse muudatus, mille kohaselt peab riigipea olema valitud rahva poolt, parlamendi koosseisu tuleb vähendada 50% võrra ning riigikogu valimised peavad olema isikupõhised.

1932a. märtsis vastas riigikogu omapoolse põhiseaduse muutmise kavaga. Vabadussõjalased tegid sellele vastu kihutustööd, ning see ei saanud rahvahääletusel vajaminevat toetust. Järgmine katse vabadussõjalaste asemel põhiseaduse muudatus läbi suruda, toimus 1933a. juunis mil Põllumeeste kogud ja Eesti Rahvaerakond esitasid omapoolse kava, mis aga sai rahvahääletusel veel vähem hääli, kui eelmine põhiseaduse muutmise kava.
1933. aasta augustis laiendas Jaan Tõnissoni neljas valitsus Tartu maakonnas (praegune Tartu- ja Jõgevamaa) kehtinud kaitseseisukorra üleriigiliseks, sulgedes sellega kõik sõjaväe kallakuga organisatsioonid sealhulgas vabadussõjalastega seotud organisatsioonid. Kaitseseisukorra ajal, oktoober 1933, toimus rahvahääletus ning varem vabadussõjalaste poolt esitatud põhiseaduse muutmise kava sai rahva poolt heaks kiidetud nõnda suure ülekaaluga, et korduslugemine otsustati ära jätta. Veel sama kuu lõpus registreeriti Eesti Vabadussõjalaste Liit, mille lipukirjaks oli “organiseerida vabadussõjalasi ja koondada enese ümber kõiki vabadussõjalaste organisatsioone, kes seisavad demokraatia ja iseseisvuse alusel, aidata süvendada ja uuendada kodanikus omariikluse mõtet, kohuse- ja rahvustunnet, alal hoida vabadussõjalastes ja levitades kodanikes seda vaimu”. Selle reorganiseerimise tulemusega muututi poliitiliseks parteiks: rahvas oli andnud vapsidele võimsa mandaadi!

EVL esitas peagi seaduseelnõu, mis nägi ette sotsialistliku partei keelustamise. Detsembris toimus nende esimene kongress: 1019 delegaati valis 13-liikmelise keskjuhatuse ja võttis vastu üldprogrammi. Kongress oli ajalooline seetõttu, et nende enda kehtestatud korra tõttu mil rahvas sai nüüd hakata riigivanemat otse valima, pidi poliitiline liikumine valima ka endale riigivanema kandidaadi. Sõelal oli kaks kandidaati; EVL juhatuse liige A. Larka ning teine sõjaväelane-poliitik J. Laidoner. Kuna Laidoneri sai siduda vähemalt ühe korruptsioonijuhtumiga, oli see kindlasti üks põhjustest miks A. Larka valiti tema asemel riigivanema kandidaadiks. Vabadussõjalased ei saanud end määrida.
1934. jaanuaris hakkas kehtima vabadussõjalaste koostatud ja rahvahääletusel vastu võetud põhiseadus. Enne seda toimusid KOV-valimised, mis olid esimesed ja viimased valimised kus vabadussõjalased oma nimekirjadega väljas olid. Nad ei saavutanud üheski maakonnas enamust, kuid triumfeerisid linnades: näiteks Tallinn 52%, Tartu 49%, Narva 45% ja Viljandi 40%  valimisõiguslike kodanike häältest, ja edukad olid nad veel nii mitmeski linnas. 5. märtsil alanud riigivanema valimiste eelvoorus, kogus enim toetusallkirju Andres Larka 62 000, talle järgnes J. Laidoner 38 tuhat häält ning K. Päts kogus 18 tuhat häält.

Põhiseaduse muutmise kava, KOV-valimised ning riigipea valimiste eelvoor oli vabadussõjalaste liikumise jaoks edukad. Eraldusjoon vapside ja ülejäänud rahva vahel on muidugi mõtteline, sest nemad esindasidki rahvast. Kui midagi negatiivset vapside puhul tähendada võiks, siis oli see vastaste võimuiha alahindamine ja selle taustal tulla rääkima et vapsid olid demokraatia vastased, on otsene vale. Üks nn lisaekstra argument et vapsid ei olnud fašistid, on see, et fašism oli veel 1930-ndate keskpaigani Euroopas täiesti normaalne nähtus ning demokraatia vastasust näitasid avalikult hoopis 12. märtsi riigipöörde korraldajad. Miks oleksid vapsid pidanud oma aateid varjama! Parema käe tervitus ja mustad särgid olid rahvuslaste seas normaalne nähtus, see oli üldine tseremoniaalne viis näidata et oled rahvusmeelne. Erinevate maade rahvuslaste olemust näitavad hoopis muud sisulised tunnused ja otsuste tulemused. Siinkohal tuleb märkida et vapside pidamine demokraatideks eeldab et me mõistame demokraatiat õigesti, et rahva enamuse tahe saab teostuda ilma takistusteta, et seda ei moonutata ega kaaperdata vähemuste poolt. 

12. märts 1934 läks ajalukku võimu kaaperdamisena. Tuleb tähendada et K. Päts oli riigivanema kohusetäitja kui ta kaitseseisukorra allkirjastas ja volitusi kõrgetele ametnikele jagama hakkas. Väita et Päts hakkas valitsema vapside kehtestatud põhiseaduse alusel, on muidugi demagoogia. Vastupidi, põhiseaduse praktiseerimise asemel alustati nn konna keetmist tasasel tulel. Vapside juhte ei lastud maha vaid vangistati, samuti selgus alles sügisel et riigikogu ei kutsutagi kokku ning kevadel toimuma pidanud riigipea ja riigikogu valimised lükkuvad edasi. See andis võimuritele aega, et valitsuse-usku rahvas maha rahustada ning mehitada riiklikud struktuurid režiimile sobivate inimestega. Vapside põrandaalune tegevus sai uue peatüki Artur Sirku põgenemisega Patarei vanglast 1934. aasta novembris. See oli organiseeritud tegevus, mille tulemusel peeti plaani põhiseadusliku korra taastamiseks.

1935. aasta 8. detsembril oli plaan võtta Estonia kontserdimajas isamaalist Kongressi pidanud eliit vahi alla ning mehitada riiklikud struktuurid oma inimestega seni ajani, kuni  põhiseaduslik kord taastatakse. Mida aga vapside juhid ei teadnud oli see, et juba päev varem oli Estonia kontserdimaja Poliitilise Politsei poolt järelvalvestatud. Vapside seas oli koputaja ning võimu taastamise plaan kukkus läbi enne, kui see alatagi sai. Artur Sirk ei jõudnudki kodumaa pinnale tagasi, vaid selle asemel algas tal põgeniku elu Euroopa erinevates paikades. 1936. algas jätkuprotsess vapside üle, mis pidi justkui tõendama et nad olid riigipöörajad. Kuid see on demagoogia, sest tegu oli riigi pööramisega põhiseaduslikule korrale. Samuti ei suutnudki PolPol esitada ühtegi tõendit selle kohta, et vapsid valmistasid ette 1934. aastal riigipööret. Miks oleks pidanud Pätsi režiim tõendeid varjama? Miks oleksid pidanud vapsid riigipööret ette valmistama, kui nad olid rahva seas niivõrd populaarsed?
1937. aasta juuni-juuli meisterdati parlamendis uut põhiseadust, mis hakkas kehtima 1938. aastal; see kehtis juriidiliselt terve okupatsiooni aja kuni aastani 1992. Täna kehtiv põhiseadus deklareerib end Pätsi autoritaarse režiimi põhiseaduse õigusjärglaseks.

 Toimetatud 2025 november

Suvi on aeg end poliitikast distantseerida.

Ma olen kindel erakonna liinis niisamuti nagu ma olen kindel et teatud koostöö jätkamine teisitimõtlevate aatekaaslastega, tuleb kasuks eesti rahvuslikule liikumisele. Poliitika on huvide kokkupõimimise kunst.

Viimane poliitiline hooaeg algas mul 9. augustil, mil avaldasin pressiteatena mõeldud kirja, kus ütlesin et Tallinna linnapead ei andnud luba vabaduse väljakule ning mujale linnaruumi mälestuskivi püstitada. Jutt käib mälestuskivist mis pühendatud vabadussõjalastele. Selleks ajaks oli mul aga olemas varuplaan B ning see ka automaatselt käiku läks.

Talvisel perioodil õnnestus projektile saada esmane kavand ning Muinsuskaisteameti luba. Paraku tuli mul teine ehk juriidiline osapool välja vahetada, kavandit muuta ja see Muinsuskaitseametiga kooskõlastada. Leidsin omale uue(d) koostööpartneri(d) ning paralleelselt olen suhelnud nüüd ise skulptoriga. Võib öelda et aasta aega hiljem on rong rööbastele seatud. 12. septembril tuleb esimene avalik loeng vabadussõjalastest: A4 suuruses plakatid tulevad avalikesse kohtadesse juulis, ka reklaam sotsiaalmeediasse. Annetuste kogumisega on soov alustada enne kalendrisuve lõppu. Sellega saab ka ametlikuks kuulutatud valmis kavand, monumendi asukoht ning selle avamise daatum. 

Miks üldse vapsidele mäleta püstitada? Vabadussõjalaste liikumine oli esimese Eesti ajal populaarseim rahvaliikumine, nad saavutasidki juba selle et põhiseadus muudeti rahvakesksemaks. See aga ei meeldinud vähemusse jäävale eliidile. Nende likvideerimiseks hävitati ka demokraatia. Arvan et me oleme täna vapsidele selle võlgu, nad väärivad tegelikult monumenti Toompeal ning rehabiliteerimist, olgu siis mälestuskivi esimene samm õigluse laiemaks taastamiseks. 

Viimasel poliitilisel hooajal ei õnnestunud mul täita kõiki lubadusi. Samuti olin nördinud sellest mis meil erakonnas sündis. Mulle oli ka kõige pimedamal tunnil selge et mina jään erakonna põhiliini juurde, kuulates ära mõne teise arvamuse ning soovides jääda erapooletuks, sai mulle kongressi päeval selgeks et erakond tegi halvematest valikutest parima. Ma ei räägi endale vastu, olen kindel erakonna liinis niisamuti nagu ma olen kindel et teatud koostöö jätkamine teisitimõtlevate aatekaaslastega tuleb kasuks eesti rahvuslikule liikumisele. Poliitika on huvide kokkupõimimise kunst. 

Suvi on aga poliitikast kaugenemise kunst, et selle juurde taas puhanuna naasta.

Eestimaa, su mehemeel
pole mitte surnud veel!
Peab surm ka rohket lõikust
suure sõjakäraga:
truuks jääme isamaale
:,: viimse veretilgani!