Vapside liikumine rauges 1937. aastal

Artur Sirk ei jõudnudki kodumaa pinnale tagasi, vaid selle asemel algas tal põgeniku elu Euroopa erinevates paikades. 1936. algas jätkuprotsess vapside üle, mis pidi justkui tõendama et nad olid riigipöörajad. Kuid see on demagoogia, sest tegu oli riigi pööramisega põhiseaduslikule korrale.

Vabadussõjalaste liikumine rauges 1937 aastal 
Eesti Vabadussõjalaste Keskliit asutati 1929. aastal, esialgse eesmärgiga hoolitseda Vabadussõjas osalenute eest. Tollal ei vaevelnud ühiskond kultuurimarksistlike ideede küüsis ning parlament toimis suveräänse seadusandliku kojana, kuid kasvas riiklik korruptsioon ning eliit kaugenes üha enam rahvast.
Üks nn kivike kinga sees eliidil siiski oli. 1920. aasta põhiseadus nägi ette rahvaalgatus- ning rahvahääletamisõiguse ja sellega seoses sai parlamendi väliselt kujundada poliitilist olukorda. EVKL teisel kongressil 1931. aastal seati eesmärgiks põhiseaduse muudatus, mille kohaselt peab riigipea olema valitud rahva poolt, parlamendi koosseisu tuleb vähendada 50% võrra ning riigikogu valimised peavad olema isikupõhised.

1932a. märtsis vastas riigikogu omapoolse põhiseaduse muutmise kavaga. Vabadussõjalased tegid sellele vastu kihutustööd, ning see ei saanud rahvahääletusel vajaminevat toetust. Järgmine katse vabadussõjalaste asemel põhiseaduse muudatus läbi suruda, toimus 1933a. juunis mil Põllumeeste kogud ja Eesti Rahvaerakond esitasid omapoolse kava, mis aga sai rahvahääletusel veel vähem hääli, kui eelmine põhiseaduse muutmise kava.
1933. aasta augustis laiendas Jaan Tõnissoni neljas valitsus Tartu maakonnas (praegune Tartu- ja Jõgevamaa) kehtinud kaitseseisukorra üleriigiliseks, sulgedes sellega kõik sõjaväe kallakuga organisatsioonid sealhulgas vabadussõjalastega seotud organisatsioonid. Kaitseseisukorra ajal, oktoober 1933, toimus rahvahääletus ning varem vabadussõjalaste poolt esitatud põhiseaduse muutmise kava sai rahva poolt heaks kiidetud nõnda suure ülekaaluga, et korduslugemine otsustati ära jätta. Veel sama kuu lõpus registreeriti Eesti Vabadussõjalaste Liit, mille lipukirjaks oli “organiseerida vabadussõjalasi ja koondada enese ümber kõiki vabadussõjalaste organisatsioone, kes seisavad demokraatia ja iseseisvuse alusel, aidata süvendada ja uuendada kodanikus omariikluse mõtet, kohuse- ja rahvustunnet, alal hoida vabadussõjalastes ja levitades kodanikes seda vaimu”. Selle reorganiseerimise tulemusega muututi poliitiliseks parteiks: rahvas oli andnud vapsidele võimsa mandaadi!

EVL esitas peagi seaduseelnõu, mis nägi ette sotsialistliku partei keelustamise. Detsembris toimus nende esimene kongress: 1019 delegaati valis 13-liikmelise keskjuhatuse ja võttis vastu üldprogrammi. Kongress oli ajalooline seetõttu, et nende enda kehtestatud korra tõttu mil rahvas sai nüüd hakata riigivanemat otse valima, pidi poliitiline liikumine valima ka endale riigivanema kandidaadi. Sõelal oli kaks kandidaati; EVL juhatuse liige A. Larka ning teine sõjaväelane-poliitik J. Laidoner. Kuna Laidoneri sai siduda vähemalt ühe korruptsioonijuhtumiga, oli see kindlasti üks põhjustest miks A. Larka valiti tema asemel riigivanema kandidaadiks. Vabadussõjalased ei saanud end määrida.
1934. jaanuaris hakkas kehtima vabadussõjalaste koostatud ja rahvahääletusel vastu võetud põhiseadus. Enne seda toimusid KOV-valimised, mis olid esimesed ja viimased valimised kus vabadussõjalased oma nimekirjadega väljas olid. Nad ei saavutanud üheski maakonnas enamust, kuid triumfeerisid linnades: näiteks Tallinn 52%, Tartu 49%, Narva 45% ja Viljandi 40%  valimisõiguslike kodanike häältest, ja edukad olid nad veel nii mitmeski linnas. 5. märtsil alanud riigivanema valimiste eelvoorus, kogus enim toetusallkirju Andres Larka 62 000, talle järgnes J. Laidoner 38 tuhat häält ning K. Päts kogus 18 tuhat häält.

Põhiseaduse muutmise kava, KOV-valimised ning riigipea valimiste eelvoor oli vabadussõjalaste liikumise jaoks edukad. Eraldusjoon vapside ja ülejäänud rahva vahel on muidugi mõtteline, sest nemad esindasidki rahvast. Kui midagi negatiivset vapside puhul tähendada võiks, siis oli see vastaste võimuiha alahindamine ja selle taustal tulla rääkima et vapsid olid demokraatia vastased, on otsene vale. Üks nn lisaekstra argument et vapsid ei olnud fašistid, on see, et fašism oli veel 1930-ndate keskpaigani Euroopas täiesti normaalne nähtus ning demokraatia vastasust näitasid avalikult hoopis 12. märtsi riigipöörde korraldajad. Miks oleksid vapsid pidanud oma aateid varjama! Parema käe tervitus ja mustad särgid olid rahvuslaste seas normaalne nähtus, see oli üldine tseremoniaalne viis näidata et oled rahvusmeelne. Erinevate maade rahvuslaste olemust näitavad hoopis muud sisulised tunnused ja otsuste tulemused. Siinkohal tuleb märkida et vapside pidamine demokraatideks eeldab et me mõistame demokraatiat õigesti, et rahva enamuse tahe saab teostuda ilma takistusteta, et seda ei moonutata ega kaaperdata vähemuste poolt. 

12. märts 1934 läks ajalukku võimu kaaperdamisena. Tuleb tähendada et K. Päts oli riigivanema kohusetäitja kui ta kaitseseisukorra allkirjastas ja volitusi kõrgetele ametnikele jagama hakkas. Väita et Päts hakkas valitsema vapside kehtestatud põhiseaduse alusel, on muidugi demagoogia. Vastupidi, põhiseaduse praktiseerimise asemel alustati nn konna keetmist tasasel tulel. Vapside juhte ei lastud maha vaid vangistati, samuti selgus alles sügisel et riigikogu ei kutsutagi kokku ning kevadel toimuma pidanud riigipea ja riigikogu valimised lükkuvad edasi. See andis võimuritele aega, et valitsuse-usku rahvas maha rahustada ning mehitada riiklikud struktuurid režiimile sobivate inimestega. Vapside põrandaalune tegevus sai uue peatüki Artur Sirku põgenemisega Patarei vanglast 1934. aasta novembris. See oli organiseeritud tegevus, mille tulemusel peeti plaani põhiseadusliku korra taastamiseks.

1935. aasta 8. detsembril oli plaan võtta Estonia kontserdimajas isamaalist Kongressi pidanud eliit vahi alla ning mehitada riiklikud struktuurid oma inimestega seni ajani, kuni  põhiseaduslik kord taastatakse. Mida aga vapside juhid ei teadnud oli see, et juba päev varem oli Estonia kontserdimaja Poliitilise Politsei poolt järelvalvestatud. Vapside seas oli koputaja ning võimu taastamise plaan kukkus läbi enne, kui see alatagi sai. Artur Sirk ei jõudnudki kodumaa pinnale tagasi, vaid selle asemel algas tal põgeniku elu Euroopa erinevates paikades. 1936. algas jätkuprotsess vapside üle, mis pidi justkui tõendama et nad olid riigipöörajad. Kuid see on demagoogia, sest tegu oli riigi pööramisega põhiseaduslikule korrale. Samuti ei suutnudki PolPol esitada ühtegi tõendit selle kohta, et vapsid valmistasid ette 1934. aastal riigipööret. Miks oleks pidanud Pätsi režiim tõendeid varjama? Miks oleksid pidanud vapsid riigipööret ette valmistama, kui nad olid rahva seas niivõrd populaarsed?
1937. aasta juuni-juuli meisterdati parlamendis uut põhiseadust, mis hakkas kehtima 1938. aastal; see kehtis juriidiliselt terve okupatsiooni aja kuni aastani 1992. Täna kehtiv põhiseadus deklareerib end Pätsi autoritaarse režiimi põhiseaduse õigusjärglaseks.

 Toimetatud 2025 november

Suvi on aeg end poliitikast distantseerida.

Ma olen kindel erakonna liinis niisamuti nagu ma olen kindel et teatud koostöö jätkamine teisitimõtlevate aatekaaslastega, tuleb kasuks eesti rahvuslikule liikumisele. Poliitika on huvide kokkupõimimise kunst.

Viimane poliitiline hooaeg algas mul 9. augustil, mil avaldasin pressiteatena mõeldud kirja, kus ütlesin et Tallinna linnapead ei andnud luba vabaduse väljakule ning mujale linnaruumi mälestuskivi püstitada. Jutt käib mälestuskivist mis pühendatud vabadussõjalastele. Selleks ajaks oli mul aga olemas varuplaan B ning see ka automaatselt käiku läks.

Talvisel perioodil õnnestus projektile saada esmane kavand ning Muinsuskaisteameti luba. Paraku tuli mul teine ehk juriidiline osapool välja vahetada, kavandit muuta ja see Muinsuskaitseametiga kooskõlastada. Leidsin omale uue(d) koostööpartneri(d) ning paralleelselt olen suhelnud nüüd ise skulptoriga. Võib öelda et aasta aega hiljem on rong rööbastele seatud. 12. septembril tuleb esimene avalik loeng vabadussõjalastest: A4 suuruses plakatid tulevad avalikesse kohtadesse juulis, ka reklaam sotsiaalmeediasse. Annetuste kogumisega on soov alustada enne kalendrisuve lõppu. Sellega saab ka ametlikuks kuulutatud valmis kavand, monumendi asukoht ning selle avamise daatum. 

Miks üldse vapsidele mäleta püstitada? Vabadussõjalaste liikumine oli esimese Eesti ajal populaarseim rahvaliikumine, nad saavutasidki juba selle et põhiseadus muudeti rahvakesksemaks. See aga ei meeldinud vähemusse jäävale eliidile. Nende likvideerimiseks hävitati ka demokraatia. Arvan et me oleme täna vapsidele selle võlgu, nad väärivad tegelikult monumenti Toompeal ning rehabiliteerimist, olgu siis mälestuskivi esimene samm õigluse laiemaks taastamiseks. 

Viimasel poliitilisel hooajal ei õnnestunud mul täita kõiki lubadusi. Samuti olin nördinud sellest mis meil erakonnas sündis. Mulle oli ka kõige pimedamal tunnil selge et mina jään erakonna põhiliini juurde, kuulates ära mõne teise arvamuse ning soovides jääda erapooletuks, sai mulle kongressi päeval selgeks et erakond tegi halvematest valikutest parima. Ma ei räägi endale vastu, olen kindel erakonna liinis niisamuti nagu ma olen kindel et teatud koostöö jätkamine teisitimõtlevate aatekaaslastega tuleb kasuks eesti rahvuslikule liikumisele. Poliitika on huvide kokkupõimimise kunst. 

Suvi on aga poliitikast kaugenemise kunst, et selle juurde taas puhanuna naasta.

Eestimaa, su mehemeel
pole mitte surnud veel!
Peab surm ka rohket lõikust
suure sõjakäraga:
truuks jääme isamaale
:,: viimse veretilgani!

 

 

 

 

 

 

Poliitteose teine osa ilmub plaanitust hiljem

Teine osa on lugejale lihtsam jälgitav kui esimene osa, sest see koosneb programmilistest punktidest; ideaalse riigi ülesehitamine. Võib-olla ongi parem võtta omale aega, see annab võimaluse kirjutist täiustada.

Raamat "Doktriin Poliitilises Perifeerias" jõudis poeletile 2023. aasta jaanuaris. Andsin raamatus lubaduse et pealkirja "Doktriin" all ilmub teinegi osa. Teise osa kirjutamist ma eelmine suvi alustasingi, ent saades sellega ühele poole, tuli ette takistus. Kui mul on valida kas raamat ilmub sellisel kujul nagu ma tema tegin või ei muuda ma midagi, valin viimase variandi. Ja muidugi annab see võimaluse raamatut täiendada. Milles teine osa seisneb?

Teine osa on lugejale lihtsam jälgitav kui esimene osa, sest see koosneb programmilistest punktidest; ideaalse riigi ülesehitamine. Võib-olla ongi parem võtta omale aega, see annab võimaluse kirjutist täiustada. Hetkel on raamatu kirjutamine laualt maas, era- tööelu tahab elamist. On veel üks minu algatud projekt, mis on märksa nähtavam kui raamat; see mida silmas pean ei jää kellelegi märkamatuks.
 

Ettevalmistatud sõnavõtt erakonna kongressil: 16. juuni

Head aatekaaslased!

30-ndate alguses kujunes Vabadussõjalaste Keskliidust poliitiline intriig. Nende tuumik koosnes vabadussõjas osalenutest, suurhingelistest patriootidest. Peagi ristiti vabadussõjalased vapsideks, sest nad osutasid päris probleemidele aga pakkusid ka alternatiivi.

Tollal kehtis põhiseadus mis lubas parlamendi välisel kodanikuühendusel poliitikat suunata ning nõnda hääletas 80% rahvast põhiseadusmuudatuse poolt mis lisaks rahvaalgatus- ja hääletamisõigusele, andis rahvale võimaluse endale riigipea valida. Riigikogu saadikute arvu vähendati, erakonnad muutusid vähem tähtsaks ning Eestist sai 2/3-ndiku presidentaalne vabariik. Vapsid triumfeerisid .34-nda aasta KOV-valimistel ning riigipea valimiste eelvoorus. Vot see oli tõeline edulugu! Too aeg oli aumeeste ajastu, vapsid ei osanud uskuda et nad likvideeritakse. Sellega hävitati ka demokraatia ja vaba ühiskond. See oli 1940a. juunipöörde eelmäng.

Aasta aja eest panin ma nurgakivi mälestuskivi projektile. Mõned takistused ja muudatused, ent monumendil on praeguseks .. kavand, Muinsuskaitseameti luba ja väärikas koht Harjumaal, reklaami strateegia ning tööst huvitatud tuntud skulptor. Lähitulevikus saab avalikkus enam informeeritud. Ma ei palu erakonna abi, vaid ma loodan et rahvusmeelsete inimeste ühisel toel saab Artur Sirgu 125. sünniaastapäeval püstitatud mälestusmärk maarjamaa tõelistele patriootidele.

Kõlagu siin (vabadussõjalaste liidu) hümnisalm...

Eestimaa, su mehe meel

pole mitte surnud veel...

...truuks jääme isamaale

viimse veretilgani! 

Toimetatud 2025 november

EKRE seisukoht jätkuvalt sama: valimised pole usu küsimus

Putin e-hääletamas

Mõtlema kaasa ja tegutsema sitas olukorras võimalikult targalt - anna oma hääl paberkandjal ning sa oled käitunud väärika kodanikuna.

Kolm kuud kestnud infosõda EKRE suunal on põhjustanud olukorra, mil pealtnäha mõtlevad inimesed on asunud käituma viisil, mida varemalt kritiseeritud on: COVID propaganda valed nähti läbi, sõjahüsteeria kütmine nähti läbi - aga Calamuse eneseupitamise agendat läbi ei nähta. Muidugi kõik jutt marginaalsest vähemusest ning tuleb tõele au anda, et inimesed kes on endised EKRE liikmed, pole põhjuseta endised. Või kui inimene astub EKRE-st välja, siis oli ta juba varem end erakonnast lahti ütelnud. Seega panna terve süükoorem Calamusele, oleks hale. Tegelikult on Calamuse kaasus proovikivi - kas inimene kes on end esitlenud mõtleva olendina, suudab lõpuni endale kindlaks jääda? Me ei pea tundma häbi, öeldes et "Jah ma eksisin Calamuse suhtes, aga täna on olukord teine" - häbi peab aga tundma, jäädes trotsist, kangusest Calamusele truuks; kas ei taheta või ei osata suure jutumehe agendat läbi näha?

Mina igatahes pidasin Calamusest lugu veel siis, kui ta teatas et lahkub EKREst ning talle on meie esimees ebasümpaatne. On siis on. Aga mida aeg edasi, seda selgemaks sai, et elementaarsest austusest tõe vastu, ei saa Calamuse agendat tõsiselt võtta. Mitte seepärast et ta lahkus erakonnast, mitte seepärast et ta on enesekindel või et ta kandideerib üksikkandidaadina - vaid just seepärast et tema avalik esitlust saadab: valefaktide esitlemine tõe pähe, hämamine olukorras kus tuleb anda selge vastus ja ärplemine olukorras kus tuleb tegutseda ratsionaalselt.

Avaldades oma isikliku arvamust, ütlen, et Eesti Konservatiivne Rahvaerakonnal on tervemõistuslik austus tõe sh juriidiliste praktikate vastu. Kui ikka Euroopa Kohus/ kohtud ja muud instantsid ei menetle liikmesriikide sisevalimisi, kui puudub juriidiline alus selleks, siis see tähendab et see on kellegi tegemata töö, ja paratamatus. EKRE on alati kaitsnud Tartu rahulepingut, öeldes et see on meie omariikluse dokument - sest nii see juriidiliselt on.

Samas pole EKRE öelnud et midagi teha ei saa. Riigikogus käib väikeste sammudena töö selleks et fikseerida probleeme, dokumenteerida ning need talletada. EKRE on öelnud et tuleb teha selgitustööd selleks, et inimesed eelistavad hääletada paberkandjal, sest e-hääled kustutakase tulpade kaupa. Lõpuks on küsimus selles, kas ausaid valimisi on vaja EKRE-l või rahval; ka rahvas peab panema õla alla, mõtlema kaasa ja tegutsema sitas olukorras võimalikult targalt - anna oma hääl paberkandjal ning sa oled käitunud väärika kodanikuna.

Lootust et e-valimised kaotatakse, tekib siis, kui olukord Euroopas pea peale pööratakse, kui rahvuslikud jõud Euroopa tagasi võtavad, kui tekitatakse olukord üldiseks Glasnostiks, avalikustamine mille käigus kogu e-pettus välja tuleb. 

 

Ristiisa tähelepanekud: säärased inimesed teevad teistele palju paha

Don Corleone

Ma olen näinud kuidas üks lollpea, võib tahtlikult marru ajada jõugu ohtlikke mehi.

Maailmas on mehi kes käivad ringi ning nõuavad et neid tapetaks. Sa oled neid kindlasti märganud. Nad tülitsevad kaardimängus, nad kargavad raevukalt välja autost, kui keegi nende kaitserauda kriimustab, nad alandavad ja türanniseerivad inimesi, kelle võimeid nad ei tea.

Ma olen näinud kuidas üks lollpea, võib tahtlikult marru ajada jõugu ohtlikke mehi, olles ise täiesti abitu. Need on inimesed kes hulguvad ringi ning karjuvad: "Tapke mind, tapke mind." Ja alati on keegi valmis neile vastu tulema. Me loeme nendest iga päev ajalehtedest. Säärased inimesed teevad muidugi teistele palju paha.

(Eesti kultuuriruumis öeldakse et loll saab ka kirikus peksa)

20 aastat hiljem: ära-andmise eelõhtu

Täna tuleb meil rääkida Brüsseli okupeerimisest. Ja siis tuleb meil õigel hetkel korraldada põhiseaduslik restauratsioon. Järgmised 20 aastat on otsustavad.

Esimese tõsise mõtiskluse esiisade maa ja selle etnilise rahva tuleviku üle pidasin maha 12. aasta vanuselt. Silmitsesin taevani kõrguvaid saarepuid, mis tänaseni seisavad nagu sambad mõlemal pool teed talusse. Tol hetkel ei adunud ma vestluse tähtsust, mille tädi Maaliga maha pidasin, kuid tema argumendid olid nii pitsitavad ja veenvad, et lõid aluse minu alateadvuse edasiseks arenguks rahvuslikus küsimuses.

Tolle meenutusega algab minu raamat "Doktriin Poliitilises Perifeerias. Hetk mida silmas pean, toimus nädala jagu enne Euroopa Liidu teemalist referendumit (viimane kord kui eestlane sai riigielu puudutavas küsimus sõna öelda). Täna, 30. aprillil möödub aga 20 aastat ajast mida tagantjärele võib nimetada iseseisvuse taastanud Eesti Vabariigi ära-andmise eelõhtuks; otsused olid juba varem tehtud, kuid seda sümboolset kuupäeva kirjeldan aastaid hiljem portaal Objektiivis ilmunud kirjutises:

"Erinevalt teistest oma eakaaslastest tunnetasin ma muutuste erinevaid tahke. Ühest küljest kiitsin ma uue ajastu heaks, teadsin oma pimedas teadmatuses, et Eesti kuulub Euroopa kultuuriruumi ning oleks päris vahva, kui me saame reisida ilma piirikontrollita ja omame sama valuutat, mis hispaanlased. Teisest küljest valdas mind ka pessimistlik tundmus, küsisin oma sõbrannalt, kas 30.04.2004 on see päev, kus raadiost lastakse ainult eestikeelset muusikat – viidates sellele, et Eesti kui päris iseseisva vabariigi aeg saab läbi."

Ma olin 13-aastasena suverään ja rahvuslane, vähemalt alateadlikult ning helin rinnus on saatnud mind pronksiöö ajal, ajal kui pandi alus uuele rahvuslikule taasärkamisele ja see helin rinnus saadab mind ka täna. Ainult et täna on helin palju valjem, kangem kui kunagi varem. Eks ärkamisega käi kaasas trots. Aastate eest jõudsin veendumusele et Euroopa Liiduga liitumine on olnud meile kahjulik, vähe sellest, referendumi kampaania ajal oli juba avaliku arvamuse väli kallutatud ning Euroopa Liitu astumine JAH-sõna ütles hääleõiguslik vähemus, lihtsalt EI-sõna ütlejaid oli veel vähem.

Samas olen jõudnud veendumusele et täna on Euroopa Liidust välja astumise agitatsioon muutunud eilseks päevaks, samamoodi on tagurlik elada aastas 2004, kui me arvasime et astusime rahvusriikide Liitu. Täna on Euroopa Liit kui organisatsioon võtnud üles täistuurid, et muutude föderaalseks monstrumiks - roheterrorism, kuritegelik avatud uste poliitika ning soosegadus on juba praegu Euroopa Liidu kokku kukutanud ning see elutseb veel, vaba ühiskonna, väikeriikide rikkuste ning intriigide arvelt. 

Täna tuleb meil rääkida Brüsseli okupeerimisest, selja sirgu ajamisest ning rahvusriikide liidu taastamisest. Muidugi, kui toimuks referendum kas Eesti peaks Euroopa Liidust lahkuma, hääletan ma selle poolt, ent säärase referendumi korraldamine ei tohiks olla enam nui neljaks eesmärk, vaid see peaks kuuluma loomuliku demokraatliku protsessi hulka. See on samale protsessile lähenemine teise nurga alt, tulemus on pikemas plaanis sama, ent see millele täna keskenduda, on rahvuslike jõudude osakaal Euroopa Parlamendis ja koostöö liikmesriikide suveräänide vahel.

Iroonilisel kombel on meie liberaalidest saanud kapseldujad, kui kasutada vasakpoolsete retoorikat, siis on Eestist saanud kuri natsiriik ning väiklane Ida-Euroopa paariariik, kus valimisi vaid mängitakse. Aga mis te siis ootate, kui Peaministri abikaasa firma toodab komponente mis toidavad Venemaa sõjamasinat ning peaministril on endalgi käed sees. Või kui sotsialistide juhi isa ajab ära venelastega, toetades nii SDE-d ing Eesti200-t. Pealinnas vahetus üks vene võim teise, ja veel äärmuslikuma vene võimu vastu. Ja lõpuks on tõsine kahtlus, et osa Vabariigi Valitsuse liikmeid ongi intellektuaalse puudega. 

Meie, suveräänid, seisame tõelise Euroopa eest. Rahvusvaheline poliitika on multipolaarne, Ukrainas toimuv sõda on lahing kahe globaalse suurjõu vahel ning nad pelgavad rahvusriikide Euroopat. Täna, 20 aastat hiljem seisame silmitsi veel sügavamate probleemidega kui 1940-ndal aastal: rahva vaimne tervis on löögi all, valesid on palju raskem eristada tõest ning heaolu on teinud meid mugavamaks. Mis veelgi tõsisem, demograafiline kriis on süvenenud ning Eesti venestunud ja rahvas lõhestatud.

Täna, aastal 2024, hoiame hinge kinni et globalistid enne Trumpi võimule tulekut midagi suurt ei korraldaks. Seisame muutuste tuules. Siin kehtib hiinlaste tarkus, istu jõe kaldal ning oota millal vool rämpsu endaga kaasa viib. Ja siis tuleb meil õigel hetkel korraldada põhiseaduslik restauratsioon. Järgmised 20 aastat on otsustavad.

30. aprill 2024