Esimese tõsise mõtiskluse esiisade maa ja selle etnilise rahva tuleviku üle pidasin maha 12. aasta vanuselt. Silmitsesin taevani kõrguvaid saarepuid, mis tänaseni seisavad nagu sambad mõlemal pool teed talusse. Tol hetkel ei adunud ma vestluse tähtsust, mille tädi Maaliga maha pidasin, kuid tema argumendid olid nii pitsitavad ja veenvad, et lõid aluse minu alateadvuse edasiseks arenguks rahvuslikus küsimuses.
Tolle meenutusega algab minu raamat "Doktriin Poliitilises Perifeerias. Hetk mida silmas pean, toimus nädala jagu enne Euroopa Liidu teemalist referendumit (viimane kord kui eestlane sai riigielu puudutavas küsimus sõna öelda). Täna, 30. aprillil möödub aga 20 aastat ajast mida tagantjärele võib nimetada iseseisvuse taastanud Eesti Vabariigi ära-andmise eelõhtuks; otsused olid juba varem tehtud, kuid seda sümboolset kuupäeva kirjeldan aastaid hiljem portaal Objektiivis ilmunud kirjutises:
"Erinevalt teistest oma eakaaslastest tunnetasin ma muutuste erinevaid tahke. Ühest küljest kiitsin ma uue ajastu heaks, teadsin oma pimedas teadmatuses, et Eesti kuulub Euroopa kultuuriruumi ning oleks päris vahva, kui me saame reisida ilma piirikontrollita ja omame sama valuutat, mis hispaanlased. Teisest küljest valdas mind ka pessimistlik tundmus, küsisin oma sõbrannalt, kas 30.04.2004 on see päev, kus raadiost lastakse ainult eestikeelset muusikat – viidates sellele, et Eesti kui päris iseseisva vabariigi aeg saab läbi."
Ma olin 13-aastasena suverään ja rahvuslane, vähemalt alateadlikult ning helin rinnus on saatnud mind pronksiöö ajal, ajal kui pandi alus uuele rahvuslikule taasärkamisele ja see helin rinnus saadab mind ka täna. Ainult et täna on helin palju valjem, kangem kui kunagi varem. Eks ärkamisega käi kaasas trots. Aastate eest jõudsin veendumusele et Euroopa Liiduga liitumine on olnud meile kahjulik, vähe sellest, referendumi kampaania ajal oli juba avaliku arvamuse väli kallutatud ning Euroopa Liitu astumine JAH-sõna ütles hääleõiguslik vähemus, lihtsalt EI-sõna ütlejaid oli veel vähem.
Samas olen jõudnud veendumusele et täna on Euroopa Liidust välja astumise agitatsioon muutunud eilseks päevaks, samamoodi on tagurlik elada aastas 2004, kui me arvasime et astusime rahvusriikide Liitu. Täna on Euroopa Liit kui organisatsioon võtnud üles täistuurid, et muutude föderaalseks monstrumiks - roheterrorism, kuritegelik avatud uste poliitika ning soosegadus on juba praegu Euroopa Liidu kokku kukutanud ning see elutseb veel, vaba ühiskonna, väikeriikide rikkuste ning intriigide arvelt.
Täna tuleb meil rääkida Brüsseli okupeerimisest, selja sirgu ajamisest ning rahvusriikide liidu taastamisest. Muidugi, kui toimuks referendum kas Eesti peaks Euroopa Liidust lahkuma, hääletan ma selle poolt, ent säärase referendumi korraldamine ei tohiks olla enam nui neljaks eesmärk, vaid see peaks kuuluma loomuliku demokraatliku protsessi hulka. See on samale protsessile lähenemine teise nurga alt, tulemus on pikemas plaanis sama, ent see millele täna keskenduda, on rahvuslike jõudude osakaal Euroopa Parlamendis ja koostöö liikmesriikide suveräänide vahel.
Iroonilisel kombel on meie liberaalidest saanud kapseldujad, kui kasutada vasakpoolsete retoorikat, siis on Eestist saanud kuri natsiriik ning väiklane Ida-Euroopa paariariik, kus valimisi vaid mängitakse. Aga mis te siis ootate, kui Peaministri abikaasa firma toodab komponente mis toidavad Venemaa sõjamasinat ning peaministril on endalgi käed sees. Või kui sotsialistide juhi isa ajab ära venelastega, toetades nii SDE-d ing Eesti200-t. Pealinnas vahetus üks vene võim teise, ja veel äärmuslikuma vene võimu vastu. Ja lõpuks on tõsine kahtlus, et osa Vabariigi Valitsuse liikmeid ongi intellektuaalse puudega.
Meie, suveräänid, seisame tõelise Euroopa eest. Rahvusvaheline poliitika on multipolaarne, Ukrainas toimuv sõda on lahing kahe globaalse suurjõu vahel ning nad pelgavad rahvusriikide Euroopat. Täna, 20 aastat hiljem seisame silmitsi veel sügavamate probleemidega kui 1940-ndal aastal: rahva vaimne tervis on löögi all, valesid on palju raskem eristada tõest ning heaolu on teinud meid mugavamaks. Mis veelgi tõsisem, demograafiline kriis on süvenenud ning Eesti venestunud ja rahvas lõhestatud.
Täna, aastal 2024, hoiame hinge kinni et globalistid enne Trumpi võimule tulekut midagi suurt ei korraldaks. Seisame muutuste tuules. Siin kehtib hiinlaste tarkus, istu jõe kaldal ning oota millal vool rämpsu endaga kaasa viib. Ja siis tuleb meil õigel hetkel korraldada põhiseaduslik restauratsioon. Järgmised 20 aastat on otsustavad.
30. aprill 2024
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar