reede, 27. märts 2020

PARTOKRAATIA ÜLEMVÕIMU TULEB KÄRPIDA



Juba paar aastat olen tahtnud kritiseerida meie RK-valimiste korda, mis on minu arvates ebademokraatlik: 2020a. jaanuaris ilmus Wõrumaa Teatajas ja Sakalas selle teemaline kirjatükk:

Kenno Põltsam: „Tuleb suurendada Parlamendi poliitilist tähtsust ning täitevvõimu koostööd riigikogu ja avalikkusega ning riigikogu kandidaadil tuleb lõpetada ühe ringkonna eest nina nokkimine


Põhiseadus ütleb muu hulgas seda, et riigikogu liikmed valitakse vabadel valimistel proportsionaalsuse põhimõtte alusel ning riigikogu valimise korra sätestab riigikogu valimise seadus, mille kuues paragrahv loetleb 12 valimisringkonda ja seitsmes paragrahv sätestab järgneva. Esiteks: valijate koguarv jagatakse arvuga 101. Teiseks: valimisringkonna valijate arv jagatakse käesoleva lõike nimetatud tehte tulemusena saadud arvuga. Kolmandaks: valimisringkond saab mandaate vastavalt käesoleva lõike punkti kaks kohase tehte tulemusena saadud arvu täisosale. Neljandaks: käesoleva lõike punkti kolm alusel jaotamata jäänud mandaadid jaotatakse suurimate jääkide põhimõttel, lähtudes käesoleva lõike punktis kaks nimetatud tehete tulemusena saadud arvude murdosadest.

Iseseisvuse taastamise järgse aja jooksul on Eestis kaheksa korda korraldatud parlamendi valimisi häälte jaotamise põhimõtte alusel ning lisaks sellele on kandidaadi positsioon oma erakonna nimekirjas mänginud tähtsat rolli: mida kõrgemal kohal keegi nimekirjas on, seda tõenäolisemalt ta osutub valituks riigikokku, eeldusel, et tema erakond ületab valimiskünnise. Ükski üksikkandidaat pole teadaolevalt valimiskünnist ületanud.

Olen üha veendunud, et riigikogu valimise seaduse seitsmenda paragrahvi esimene lõige on vastuolus meie põhiseaduse esimese paragrahviga, mis ütleb muu hulgas, et Eesti on demokraatlik vabariik, kus kõrgeima võimu kandja on rahvas. Veerand sajandi jooksul on riigikokku pääsenud kandidaate, keda reaalselt sinna valitud pole.
Praegu on riigikokku kandideerija justkui oma ringkonna pantvang, kes peab esindama ühe-kahe kildkonna rahvast. Kuidas ta õpib nägema tervikpilti Eestist?

Riigikogu kandidaadil tuleb lõpetada ühe ringkonna eest nina nokkimine: ta peab mõtlema maakondadeülese kosmopoliidina, nägema riiki tervikuna, seisma terve Eesti eest. Kandidaat võib isegi esindada paari endale sümpaatset huvirühma, aga ta esindab neid siis üle-eestiliselt: kodanikud terves riigis valivad tema ja iga Maarjamaa huvirühm leiab endale meelepärase kandidaadi. Vastukaaluks võiks taas keelata riigikogu liikmel kuuluda kohaliku omavalitsuse volikokku: kahel toolil korraga ei saa istuda.

Tuleb suurendada Parlamendi poliitilist tähtsust ning täitevvõimu koostööd riigikogu ja avalikkusega; muuta riigikogu valimissüsteemi; kaotada häälte ülekandmise süsteem; kaotada valimiskünnis ja -kautsjon; seada sisse ja seadustada riigikogu liikmete seotus mandaadiga ning nende tagasikutsumise kord.




Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar