RADIKAALSUSE MÕISTE TEGELIKUST OLEMUSEST – REFEREERING MARKUS JÄRVI JA PEETER HELME TEEMAKOHASEST ARTIKLIST

Et kaks laia silmaringi ja suurt kogemuste pagasit omavat inimest on kord avalikult lahanud radikaalsuse mõistet, ei hakka ma ise seda teemat lahkama, kui saan vaid nõustuda ja refereerida kahe autori selget selgitust mõistele, mida tänapäeval kurjasti ära kasutatakse.

2018a. Objektiivis ilmunud nädalakommentaaris „Konservatiivsuse talumatu kergus“ kommenteerib Roomas Püha Risti Ülikooli filosoofia ja teoloogia eriala lõpetanud ning praegune portaali peatoimetaja Markus Järvi mh radikaalsuse mõistet järgnevalt:

Vaata ka täispikka nädalakommentaari:  https://objektiiv.ee/nadalakommentaar-konservatiivsuse-talumatu-kergus/

„Konservatiivsus võib selles plaanis esineda vaid välise kihina metafüüsilise ja religioosse radikalismi turvisel. Mida tähendab radikaalsus? Sellest sõnast on saanud tänapäeval silt, mida loobitakse kõikjale, tähistades radikaalsusega mõistusevastast ja hullumeelset fanatismi, mis pahatihti viib avaliku vägivallani

Ent radikaalsus tuleb ümber mõtestada ja ümber sisustada. Ideoloogilise maffia poolt kaaperdatud radikaalsuse mõiste tuleb de-konstrueerida ehk tükkideks lammutada ja uuesti kokku panna, andes sellele sõnale tagasi algsest etümoloogilisest ehitusklotsist tuleneva tähenduse.

Seejärel tuleb see sõna omaks võtta ning omalt poolt täiustatuna ideoloogilise maffia poolt hõivatud positsioonide suunas tagasi lennutada.

Ütlen kohe ära, et metafüüsilise või religioosse radikalismi esindajateks pean näiteks Vana-Kreeka filosoofe Platonit ja Aristotelest ning peaaegu kogu keskaegset filosoofiaruumi eesotsas Aquino Toomasega.

Radikaalsus või radikalism pärineb teatavasti ladinakeelsest sõnast radix, mis tähendab juurt. Nii peab igasugune radikaalsus püüdma asjade ja nähtuste süvatasandini, nägema ja tunnetama seda, millisest pinnasest nähtused ja ühiskondlikud institutsioonid võrsuvad ja kuhu nad lõpuks välja jõuavad.

Radikaalse hoiaku omandamine tähendab kultuuriruumi aednikuks olemist: samast pinnasest võivad nimelt võrsuda teineteisele vastandlikud väärtused ja ideed. Väärtuslikku taime võivad asuda lämmatama umbrohulaadsed kasvud, mille olemasolu ja olemust tuleb endale teadvustada ning samas püüda neid välja juurida.

Eelkõike on aga radikaalsus metafüüsiline mõiste, mis eristab halba heast, ilusat koledast ja tõelist nähtumuslikust. Ilusat, tõest ja hüvelist tuleb säilitada, hoida ja kasvatada. Just selles punktis on iga “radikaal” ka konservatiiv, kes näeb ühiskondlike institutsioonide ja kultuuri keskmes paiknevaid ideaale mitte lihtsalt kui ajalist ja ajaloolist pärandit, vaid kui loomulikku ilmutusse ehk loomuseadusesse kirjutatud Jumalikku tõde oleva enda kohta.

EESTI (aja)kirjanik, publitsist, kultuurikriitik ja esseist Peeter Helme lahkab 2.märtsi 2005a. Eesti Ekspressis ilmunud kirjatükis „Kaotatud rajad“ samuti radikaalsuse mõistet.

Vaata ka täispikka artiklit: https://ekspress.delfi.ee/areen/kaotatud-rajad?id=69003853

„Nõnda on tänapäeval skandaalne, kui keegi nimetab aborti mõrvaks või taunib üha rohkemates maades seadustatud surma-abi. Kuid kas pole mitte sõna 'abort' ise eufemism teadliku tapmise kohta? Ja kas ei too vanurite surma kiirendamine endaga lõpuks vältimatult kaasa kohustust teha plats pärijatele puhtaks? Kas elu on tõesti muutunud vaid suhteliseks väärtuseks?

Äärmuslus, nagu ka tuumakus, süüvivus tehakse ühiskonna põlguse alaks, mida tark ei puutu. Ühiskonna peavoolust kõrvale kalduja, tembeldatakse radikaaliks või ekstremistiks — mis on võrdsed keskaegse ketseri-tiitliga. Ent ometi vajaks Lääs praegu rohkem kui eales varem nii äärmuslasi kui ka süüvijaid, radikaale.

Fundamentalism peaks seega olema mitte fanaatiline vaimsus, vaid meie kultuuripärandit korrastav ja arendav, tänapäeva oludele kohanduv ning maailma piiride avardamiseks tema juurtest vastuseid otsiv elukäsitus. Sellises tähenduses on fundamentalism julgus uskuda konkreetsesse ja keeldumine oma maailmanägemuse, kultuuri, keele või usutunnistuse relativeerimisest. See on juba iseenesest suur asi maailmas, kus oleme vabad ainult väga valitud tegude tegemiseks, valitud mõtete mõtlemiseks ja valitud sõnade valitud tähenduste tundmiseks. Radikaalsus, ekstremism ja fundamentalism on seega kauged kaotatud metsarajad, mis on unustuse aegadel saanud kuulujuttude ja väärkäsitluste sihtmärgiks, pakuvad aga samas vaba mõttealternatiivi ja julgustust iseseisvaks käitumiseks nendele, kellele ei piisa kaasaja kitsast vabadusekäsitlusest.“