SUVERÄÄNSUSE GARANTIIKS ON KODANIKE RELVAÕIGUS

Mitte kellegil ühiskonnas ei ole suuremat vägivalla monopoli kui see on valitsusel. Ja kui see vägivalla monopol väljub kontrolli alt, siis vähim, mida on tarvis olukorra säilitamiseks, on see, et inimesed on suutelised enesekaitset teostama. Isegi kui võimul oleks minu enda erakond, on printsipiaalne säilitada relvaõigus.

Peale seda kui Lihula lähistel oli aset leidnud veretöö, on avalikul meediaväljal kõlanud arvamused, mis esindavad riigivõimu absolutiseerivat nägemust: relva kandmine on valitute privileeg ja vajadusel korjame need rahvalt üldse ära. Milleks tsiviilisikule tulirelv, kui riigivõim saab oma jõuüksused, politsei või kasvõi kaitseväe, kriisisituatsioonis kasutusele võtta?

Aga vaadake! Mitte kellegil ühiskonnas ei ole suuremat vägivalla monopoli kui see on valitsusel. Ja kui see vägivalla monopol väljub kontrolli alt, siis vähim, mida on tarvis olukorra säilitamiseks, on see, et inimesed on suutelised enesekaitset teostama. Seepärast ongi USA konstitutsioonis tagatud kõigile õigus omada relvi: ultimatiivselt on see mõeldud kodanike vabaduse tagamiseks valitsuse kui konkurentsitult kõige suurema ohu allika eest.

Aasta eest kuulsime karjatusi sellest, et “natside” sattumisega Eesti valitsusse on vaba ühiskond ohus. Tegelikult tuleks ohumärke otsida aga mujalt: üks esimene toiming, mida valitsejad teevad, kui soovivad diktatuuri poole liikuda, on see, et rahvas tehakse relvituks – seda on ka eestlane oma keerulises ajaloos tunda saanud.

Vastupidiselt sotsidele, kes valitsuses olles soovisid ühiskonna kruvisid kinni keerata (nt töötati välja uus relvaseaduse eelnõu või anti mõista nn vihakõne keelu kehtestamisest), on EKRE olnud alati seda meelt, et relvaõigus on konstitutsiooniline põhiõigus.

Siinkohal soovitan neile, kes pole veel lugenud, praeguse riigikogu esimehe Henn Põlluaasa raamatut – “Sotsid: interrinde teine tulemine.”

Praegu Ameerikas aset leidev märatsemine, mis sai alguse sellest kui demokraatide poolt juhitud linnas surmas probleemne valge politseinik vahistamise käigus varem karistatud neegri, on näide sellest, et rahval peavad olema relvad käes – antud näite puhul seepärast, et end märatsevate jõukude eest kaitsta.

Kui sinu ettevõtet tullakse rüüstama või majapidamist ründama, siis sa kaitsedki relvaga oma vara või perekonda. Eesti lähiajaloost võime näitena tuua 2007. aasta pronksiöö, mis samuti kasvas kiiresti üle lihtlabaseks maradööritsemiseks.

Meie koolipoisid sõdisid relvaga Vabadussõjas, meie mehed on pidanud metsavendadena partisanisõda. Kasutada ära Lihula veretöö näidet selleks, et hakata piirama relvaõigust nõnda, et relva kasutamine muutub kodanikele pea võimatuks, on vastutustundetu, sest lõpuks on relvaõigus parim suveräänsuse garantii: vabaduse kaitseks.

Minu kaastunne Lihula veretöös hukkunud lähedastele.

Ilmunud 2020 juuni Uutes Uudistes