Alates 18. sajandist juurutatud (revolutsiooniline) demokraatia on loonud tingimused, kus igaühel
on võimalus istuda troonile: tihti on see troon näiline sest tegelikud otsused
tehakse ära pankade ja suurorganisatsioonide poolt.
Ajaloofilosoof Einar
Laigna räägib Nõmme raadio eetris millest sai alguse laste mäng Kivikuningas:
„Ivan IV teadis et Tema
on legitiimne tsaar. Temale kuulub võim ka siis kui Ta füüsiliselt troonil
ei istunud. Ivan armastas säärast mängu et punaselt väljakult toodi tsaaripaleesse mõni pradjaaga ehk hulkur ning tsaar asetas ta troonile
istuma, andes talle kätte riigivalitsus keppi, õuna ja asetas monomahhi mütsi talle
ka veel pähe. Ivan IV tegi talle päev otsa tseremoniaalseid kummardusi terve
õukonna juuresolekul; kohtles teda nagu tsaari. Ja hulkur istus troonil ning
kujutas ette et ta ehk ongi tsaar.
Uue päeva alguses ehk
kell 18.00 võttis Ivan IV pistoda, lõi hulkurile selle rindu ja lasi laiba ära
koristada. Mida Ta sellega demonstreeris? Demonstreeris seda et inimene võib
troonile istuda, aga ta ei ole tsaar; mitte legitiimne.
Vanast ajast on vene
kultuuris mäng: играть в царя. Eestis mängitakse seda mängu nõnda, et lapsed jooksevad võidu kivi otsa
otsa ning see kes kivi esimesena vallutab, hüüab: Mina kivikuninas, sina ..labidas!“
Tänapäeva
demokraatia on loonud tingimused, kus igaühel on võimalus istuda troonile (ka kirjatüki autor kuulub nende hulka):
tihti on see troon näiline sest tegelikud otsused tehakse ära pankade ja
suurorganisatsioonide poolt; oleneb millisest riigist me parasjagu räägime. Kumb on siis etem: kas üks legitiimne kuningas/tsaar kes vastutab rahva
käekäigu pärast või kamp valitsejaid kes tegelikult ei valitse ega vastuta? Ja
muidugi peab antud kuningavõim pärinema jumalalt, sest vastasel korral on tegu
despoodiga.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar