Väljaendale Tartu Postimees ei sobinud Rahvaalgatusõigusest kõnelev kirjutis

Kas oli asi minu kirjutamisstiilis, vaevalt see määrav oli sest on mõistetav et tänast riigivõimu ohustab väide iseeneses et - kodanikuõigused on piiratud selles suhtes et 1992a. kehtima hakanud Põhiseaduse kohaselt ei saa rahvas teostada riigivõimu nii, nagu see oli ettenähtud veel 1934a. Põhiseadusmuudatusega, millega anti rahvale juurde õigus ise omale riigipea valida. 

Kõige juures nähtub tõsiasi, et meedia korjab omale klikke nt abordist või muust väärtusküsimusest kõnelevast teemast - aga kui keegi tuleb ja ütleb et demokraatia tuleb taastada vanal kujul, jalgratast leitamata või laiendada, ükskõik mis tegusõna siin kasutame - on see keelatud teema millest rääkida. Kindlasti mängib siin rolli ka inimeste passiivsus: homoteema kütab kirgi, ent riigivõimu teostamise kohapealt tunduks kõik korras olema. Sõna "vanasti" võib kõlada hirmsalt, ent vanasti oli põhiseaduse kohaselt Eesti kodanikule tagatud suurem õigus riigivõimu teostada . 
 

AEG LAIENDADA DEMOKRAATIA MÕISTET

12. märts on EV ajaloos sümboldaatum, mis tuletab meile meelde aega  mil omariiklus võeti ebapopulaarsemaks muutuva võimu poolt, nende isiklike ambitsioonide pantvangi: sellele eelnes vabadussõjalaste populaarsus mis päädis rahvahääletuse korras vastu võetud põhiseaduse kehtima hakkamisega, kuid sellele järgnes vapside organisatsiooni likvideerimine, vaikiv ajastu, põhiseaduse muutmine ning baaside leping agressiivse idanaabriga.

1920a. põhiseadus ütleb: § 29. Rahvas teostab riigivõimu: 1) rahvahääletamise, 2) rahvaalgatamise ja 3) Riigikogu valimise teel. Justnimelt otsedemokraatlike mehhanismide olemasolu teel, võeti rahvahääletusel(1933) vastu nö vapside põhiseadus, mis säilitas kehtinud põhiseaduse esimesed 28 paragrahvi. Uuendatud Põhiseadus ütles lisaks kolmele loetletud punktile, et rahvas teostab riigivõimu 4) Riigivanema valimise teel; tänapäeva arusaama kohaselt Presidendi valimise teel. Ei saa märkimata jätta, et riigikogu valimistel kehtis põhiseaduse kohalt proportsionaaluse põhimõte, kuid nõnda, et valijal oleks võimalus valida üksikuid isikuid: koht erakonna nimekirjas polnud määrava tähtsusega, nagu see aga praegu meil probleemiks on.

 

1938. hakkas kehtima põhiseadus, mis võeti vastu mitte rahvahääletusel vaid Rahvuskogu poolt. On tähelepanuväärne et kui 1920a. põhiseadus ütleb et Eesti on iseseisev, rippumatu vabariik, kus riigivõim on rahva käes – siis Pätsi autoritaarne võim sepistas esimese paragrahvi ümber nõnda, et Eesti on iseseisev ja sõltumatu vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas. Uuendatud põhiseaduse § 35. ütleb Rahvas teostab riigivõimu: 1) Vabariigi Presidendi valimisega § 40 alusel 2) Riigivolikogu valimisega 3) kohalikkude omavalitsuste esinduskogude valimisega § 123 alusel 4) rahvahääletusega; presidendi kandidaadid pakuvad välja riiklikud institutsioonid.

Need põhimõttelised muudatused panevad küsima, kas tegu oli teise põhiseaduse uuendamise, või uue Põhiseadusega, mille kehtestamine likvideeris demokraatia ning tegi kodanikust kõrgeima võimu kandja, kui eelnevalt oli riigivõim rahva käes. Ja millest Eesti nüüd sõltumatu oli, kas enne 1934a. 12. märtsi kehtinud põhiseaduslikust korrast ja ühiskondlikest suundumustest?

 

1992a. kehtima hakanud põhiseadus deklareerib end 1938a. Põhiseaduse õigusjärgleseks. Tõsi, antud põhiseadus võeti vastu rahvahääletusel, mis annab talle suurema moraalselegitiimsuse kui see oli 1938. aastal, kuid paragrahv 56 ütleb et kõrgeimat riigivõimu teostab rahvas hääleõiguslike kodanike kaudu: 1) Riigikogu valimisega 2) rahvahääletusega. 

Neid erinevusi silmitsedes võib ütelda, et praegu on kodanikel oluliselt vähem võimalust riigivõimu otseselt teostada, kui see oli Päts'i režiimile eelneval ajal mil parlamendiväline vabadussõjalaste liikumine suutis rahvahääletuse korras täiendada põhiseadust. Kui norida veel selle kallal et RK-valimiskord näeb paratamatult ette tugevat sõltuvust parteilisest kuuluvusest ning kodanikul on poliitikuks olemiseta võimatu korraldada riigielu puudutavat rahvahääletust – siis võib ütelda et demokraatia on tänases Eestis kitsendatud ja parteiliste kompromisside meelevallas: kaalukad otsused ühiskonna arengu jaoks nagu nt mittekodanikele KOV-valimistel hääleõiguse andmine või euro käibele võtmine, tehakse rahvalt otsest mandaati saamata, rahvale antakse valida mille vahel nad valida saavad aga nende valik määrata mida või keda nad valida saavad, on väike. 30 aasta jooksul on poliitikud rahvale kahel korral ettepannud referendumi: 1992 ja 2003. aastal.

Ma leian et eriti nüüd kui rahvusvaheline julgeolekuolukord on ärevaks läinud, peab uut jalgratast leiutamata taastama riigivõimu teostamise vahendid samas mahus, mil need olid 1934. aasta põhiseadusega määratud. Ühiskonnas peab valitsema tasakaal rahva ja võimu vahel ning tänu sellele muutub naeruväärseks vene suuršovinismi väide et siinsel rahval on vähene otsustamisõigus ja võimuladvik tegutseb lääneriikide mahitusel.