Foto: astronoomia.ee |
Kujutagem ette kahte
inimest tegemas suitsu ning end täisjoomas: üks ütleb teisele et miski pole
igavene, kõik on kaduv! Suhtumine on säärane, et kuna miski pole igavene siis
pole ka moraalil mõtet, sest kõik pidavat suhteline ning müüdav olema. Aga kas
inimene annab endale aru, kui ebaloogiline on väide et miski pole igavene, sest
kui inimene ütleb et miski pole igavene, siis ütleb ta ju seda, et miski siiski
on igavene – see sama igavene ehk eesti keeles igavik ise.
Selle peale küsib
juhmistunud inimene, et kas mitte igavik pole siis kaduv – ainult et igavik ei
saa olla kaduv, sest siis poleks ta ju igavik. Igavik on võrdväärne kui
mitte olemusühtne Jumalaga – tema kohta saab kasutada sõna ON – aga ta ometi on
ning inimene kes tajub end ümbritsevat maailma igaviku perspektiivis, omab
palju kvaliteetsemat elukvaliteeti kui juhmistunud inimene. Ma ilmselt ei
liialda, kui ütlen, et minu mõttekäigu on mõni tark kunagi kirja pannud ning
selle vaat et veel peenemalt seletanud, nii et seega ei saa ma omale vastu
rinda taguda ja ütelda et ma mõtlesin midagi uut: inimene ei saa mõelda välja
ühtegi uut asja, mida universumis pole.
Jutt pole mitte suitsetamise
ega alkoholi tarvitamise mahategemisest, sest need pahet pidavat olema
tarkadele – vaid olemise mõtestamisest. Inimene väidab et eluks pole palju
vaja: kuid ometi ta ei saa ilma igapäevase suitsuta ning enese täisjoomata
olla, neid inimesi on, eriti end ateistlikuks nimetavas ühiskonnas, palju. Meile
meeldib salata lõuna-eurooplasi et need joovad igapäev veini ja teevad teab
veel mida, ainult et säärast ühiskonda kus religioosne maailmapilt on
peaolematu, leiab veel Põhja-Koreas. Meil ei mõisteta miks lõunamaine maffia
end religiooniga sidunud on, seda peetakse kas Hollywoodi väljamõeldiseks või
silmakirjalikkuseks – tegelikult on asi selles, et isegi kõige suuremal jätisel
on kodunt kaasa antud religioosne maailmataju ning on irooniline kui maffia on
truu Jumalale aga mitte riigikorrale, sest neid riigikordasid mis on ise
kuritegelikud, on ajaloos olnud küll ja küll; tegelikult ei pea sellist kaugelt
otsima.
Igaviku perspektiivis nägemine
annab elule kvaliteedi. Küsigem endalt, mis jääb ning kui maapealne elu on
põrgu, siis miks on vaja elada nii, et sa soovid taas siia tagasi tulla, miks
on vaja elada maapealne elu põrguks?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar