Kõik pole kaduv, Igavik ise ongi igavene

Foto: astronoomia.ee

Kujutagem ette kahte inimest tegemas suitsu ning end täisjoomas: üks ütleb teisele et miski pole igavene, kõik on kaduv! Suhtumine on säärane, et kuna miski pole igavene siis pole ka moraalil mõtet, sest kõik pidavat suhteline ning müüdav olema. Aga kas inimene annab endale aru, kui ebaloogiline on väide et miski pole igavene, sest kui inimene ütleb et miski pole igavene, siis ütleb ta ju seda, et miski siiski on igavene – see sama igavene ehk eesti keeles igavik ise.

Selle peale küsib juhmistunud inimene, et kas mitte igavik pole siis kaduv – ainult et igavik ei saa olla kaduv, sest siis poleks ta ju igavik. Igavik on võrdväärne kui mitte olemusühtne Jumalaga – tema kohta saab kasutada sõna ON – aga ta ometi on ning inimene kes tajub end ümbritsevat maailma igaviku perspektiivis, omab palju kvaliteetsemat elukvaliteeti kui juhmistunud inimene. Ma ilmselt ei liialda, kui ütlen, et minu mõttekäigu on mõni tark kunagi kirja pannud ning selle vaat et veel peenemalt seletanud, nii et seega ei saa ma omale vastu rinda taguda ja ütelda et ma mõtlesin midagi uut: inimene ei saa mõelda välja ühtegi uut asja, mida universumis pole.

Jutt pole mitte suitsetamise ega alkoholi tarvitamise mahategemisest, sest need pahet pidavat olema tarkadele – vaid olemise mõtestamisest. Inimene väidab et eluks pole palju vaja: kuid ometi ta ei saa ilma igapäevase suitsuta ning enese täisjoomata olla, neid inimesi on, eriti end ateistlikuks nimetavas ühiskonnas, palju. Meile meeldib salata lõuna-eurooplasi et need joovad igapäev veini ja teevad teab veel mida, ainult et säärast ühiskonda kus religioosne maailmapilt on peaolematu, leiab veel Põhja-Koreas. Meil ei mõisteta miks lõunamaine maffia end religiooniga sidunud on, seda peetakse kas Hollywoodi väljamõeldiseks või silmakirjalikkuseks – tegelikult on asi selles, et isegi kõige suuremal jätisel on kodunt kaasa antud religioosne maailmataju ning on irooniline kui maffia on truu Jumalale aga mitte riigikorrale, sest neid riigikordasid mis on ise kuritegelikud, on ajaloos olnud küll ja küll; tegelikult ei pea sellist kaugelt otsima.

Igaviku perspektiivis nägemine annab elule kvaliteedi. Küsigem endalt, mis jääb ning kui maapealne elu on põrgu, siis miks on vaja elada nii, et sa soovid taas siia tagasi tulla, miks on vaja elada maapealne elu põrguks?