kolmapäev, 16. august 2023

1934a. riigipööre oli 1940. juunipöörde eelmäng

Aktsioon: ei tohi unustada riigivanem Pätsi riigipööret.

Nõnda oli Pätsi puhul tegu inimesega kes oli võimust joobunud ning oma varasemate otsuste tõttu nagu 1934. aasta riigipööre, kujutavat end kõikvõimsa juhina.

Selle aasta 12. märtsil leidis aset SA Terve Rahva aktiivi poolt ideestatud ja dirigeeritud aktsioon, meenutades 1934. aasta riigipööret. Asi tehti lihtsalt: sama hommik saadeti välja pressiteade erinevatele meediaväljaannetele, aktsiooni peaosaline oli siin kirjutaja ning sihtasutuse poolne jäädvustaja riigikogu liige Paul Puustusmaa. Viimane andis ka ainsale kohale tulnud uudistesaatele Reporter, kommentaari. Aktsiooni tuum oli lugeda ette riigivanem Pätsi kõne Riigikogu ees, milles ta õigustas kaitseseisukorra väljakuulutamist ning oma poliitiliste oponentide vabadussõjalaste arreteerimist. 

Nii nagu see režiimide puhul tavaks on, ei likvideeritud opositsiooni, sõnavabadust ja demokraatiat kohe; ikka nö konna tasasel tulel keetmisega. Vabadussõjalastele andis hoobi nende põrunud "võimu tagasivõtmise katse" 1935. aasta 8. detsembril, mis muidugi oli ettekääne režiimile et vapsid tahtsid teha riigipööret. Sellest ajendatuna on 1992. aasta põhiseaduses kirjas paragrahv 54 mis ütleb et eesti kodaniku kohus on olla ustav põhiseaduslikule ning kaitsta Eesti iseseisvust; kui muid vahendeid ei leidu, on igal kodanikul õigus osutada põhiseadusliku korra vägivaldsele muutmisele omaalgatusliku vastupanu.

Mida aga 1992. aasta põhiseadus ette ei näe? Rahvaalgatus- ja hääletusõigus ning presidendi otsevalimise korda. Viimane saavutati 1933. aasta rahvahääletuse tulemusel kui muudeti põhiseadust, poliitilise jõu poolt kes polnud esindatud riigikogus ent nad olid rahva seas populaarsemad kui kartellierakonnad kokku. Jutt käib muidugi vapsidest.

Muidugi ei saa vapside ja otsedemokraatia vahele tõmmata võrdlusmärki, kuid nad olid intriig mille pärast demokraatia 1938. aastaks likvideeritud oli. Samal aastal võeti vastu põhiseadus mis on 1992. aasta põhiseaduse eelkäijaks. Olgu mainitud et 1938. aasta põhiseadus võeti juba vastu mitte rahvahääletusega vaid parlamendi poolt.

1939. aastal elas eesti rahvas Pätsi-Laidoneri-Rei režiimi järgsel ajastul. 28. septembril sõlmiti baaside leping mis oli eelmänguks juunipöördele. Selleks ajaks presidendi tiitlit kandev Konstantin Päts oli see riigimees kes allkirjastas kümneid dokumente mis eesti suveräänsust loovutavad. Tema allkirjaga vabastati ametist peaminister Jüri Uluots ning ennistati ametisse Barbaruse valitsus. 

Ajaloolane Jaak Valge keda ei saa kahtlustada pätsi-meelsuses on väidelnud teiste ajaloolastega selgeks et Päts ei teinud otsest koostööd Nõukogude Liiduga; vähemalt puuduvad sellest tõendid. Kuid igale ausale inimesele on selge et Päts on vastutav isiklikult Eesti äraandmise eest. Teda võiks võrrelda purjus autojuhiga kes ei taha väikest last alla ajada aga teeb seda ikkagi. Nõnda oli Pätsi puhul tegu inimesega kes oli võimust joobunud ning oma varasemate otsuste tõttu nagu 1934. aasta riigipööre, kujutavat end kõikvõimsa juhina. See pidu aga lõppes, mööndusega et Pätsi ei küüditatud 1940. aasta suvel Siberisse vaid teda hoiti luksuslikus vangistuses ning alles siis kui sakslased 1941. aastal Nõukogude Liitu ründasid, toimetati endine diktaator Siberisse.

Mida aga ütleb Pätsile pühendatud ausammas Estonia teatri ees?

See tuletab tahes või tahtmata meelde et me elame Pätsi režiimilaadses täielises vabariigis kus endised kommunistid võimul on, ja mis kannab endas sovetlike elemente: demokraatia mängimine, relvakandmise õiguse pärssimist, seadustatud salapolitseid kaitsepolitsei varjus ning pretsedenditult, sõnavabaduse mahasurumist vaenukõne laiendamise näol - mida meile praeguse valitsuskoalitsiooni poolt kui ühte piitsa meisterdatakse. 

Andestamine on kristlik voorus, ent andestamise tingimuseks on et ebaõiglus hüvitatakse nii kuis võimalik. Seega, enne kui pole taastatud otsedemokraatia mehhanisme ning rehabiliteeritud vabadussõjalasi, ei saa me vaadata president Pätsi kui kannatavat riigimeest ning rääkida suveräänsest riigist. 

Esindatud mõtted on minu isiklik seisukoht

 

 

 

 

 

 

 

 


 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar