Agressor soovib pigem sõda vältida

Sõja eest vastutab agressor, kuid sõjast lõikavad kasu need kellele on peamiseks eesmärgiks teenida kasumit: alustades röövvägistajatest armees ning lõpetades pangaeliidiga.

1940. aasta suvel sõitis Adolf Hitler Bayreuth'i, Richard Wagneri ooperi "Jumalate hukk" esitluse ajaks. Seal kohtus ta viimast korda noorpõlvesõbra August Kubizek'iga ning pihtis Kubizek'i sõnade kohaselt järgmist: „See sõda viib meie olukorra paljude aastate võrra tagasi. Kohutav! Ma ei saanud Saksamaa kantsleriks selleks et sõdida. Kui palju on veel ehitada, mul on veel palju tegemata ja nüüd pean nägema kuidas sõda võtab kõige väärtuslikumad aastad.“

Tõenäoliselt tuletas Kubizek Hitlerile meelde koos veedetuid aastaid (1904 Linz – 1908 Viin), mil viimane torkas sõbrale silma oma arhitektuurilise andega. Ta lõi paberil detailseid projekte sotsiaalmajadest, teatritest, sildadest jms. Hitlerit oli tollal veendunud patsifist ning tundliku empaatiavõimega, elades kaaskodanike õnnetut saatust enda peal raskelt üle, kuid põlastades monarhilist valitsemissüsteemi ja degenereeruvat inimmassi. Juba Kubizek'iga koos veedetud ajal käis ta kuulamas parlamendi istungeid, mõistes et suuri ehitusplaane saab viia ellu vaid poliitilise otsusena. Ta teadnud vastata et ühel päeval lahendab kõik probleemid Reich, tähistamaks riiki mis ulatub etnilistest piiridest väljaspoole. 25 aastat hiljem, 1938. aastal kui Hitler tähistas kodulinnas Linz Austria annekteerimist, seisid noorpõlvesõbrad teatri rõdul ja vaatasid vana raudsilda Doonau jõe kohal. Kubizek väidab raamatus et joonised mille Adolf Linzi kaarsillast 1905. aastal tegi, läksid tal kaduma, ent Hitler jäi kantsleri ametis ennekõike arhitektiks, alustades kodulinna ümberehitamist Linzi kaarsillast. Kui palju Hitleri projekteeritud hooneid või teid tänane eurooplane kasutab, palju sõjas hävis, ei oska mina seda täpselt öelda.

Täna on arusaam et natsid soovisid kõigest hingest s õ d i d a, kuid siin on loogikaviga. Pigem on vastupidi, agressorriik soovib kõige vähem sõdida, ta soovib oma plaanid teoks teha nõnda et sõdima ei peaks. Meenutagem Vene-Ukraina täiemahulise sõja algust: Kreml tõesti uskus et nädalapäevade pärast korraldab ta Kiievis paraadi; sellest annab tunnistust ka fakt, et vene oligarhid broneerisid Kiievi restoranides lauad. Nüüd on hakatud Euroopa peavoolumeedia tasemel rääkima et 2022. aasta märtsis nägi Ukraina president vaeva et Moskvaga vaherahu sõlmida; Ukrainal oli vaherahu sõlmimiseks parem positsioon kui täna. Vaherahu vastu oli aga USA ja Inglismaa, lubades Ukrainale vajamineva sõjalise abi.

1944. aasta suvel korraldati Hitlerile viimane tõsine atentaat. Väidetavalt osutas kantsleri sõrm Peipsi järvele, kui laua all olevas portfellis plahvatas pomm. Vandenõulaste sooviks oli võtta üle Saksmaa poliitiline ja sõjaline juhtimine ning sõlmida vaherahu lääneriikidega. Meenutagem et 1939. aasta MRP sõlmimine Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel oli Saksamaale oluline selleks, et vältida sõdimist kahel rindel korraga. Ida-Euroopa oma mõjusväärideks jagamine oli Saksamaale oluline, selleks et tungida itta. Nõukogude Liidule esitleti seda teisiti, kuid viimane oli sellest meeleldi huvitatud ning 1. septembril alustasid kaks suurriiki sissetungi Poolasse. Täna on tulnud välja, et Hitler ja sõjaline juhtkond oli tugevalt häiritud asjaolust, et kahe päeva pärast kuulutasid Suurbritannia ja Prantsusmaa Saksamaale sõja. Tekib uut moodi mõtlemine kas Poola oli lääneriikidele tähtsam kui Austria või Tšehhoslovakkia, miks neil oli tarvis kuulutada Saksamaale sõda? Lääne-Euroopa vaatepunktist vaadatuna, ei ohustanud Saksmaa ju neid. Eestile tuldi baasidelepingut pähe määrima argumendiga, et Saksamaa eestvedamisel on alustatud Euroopas sõda – see argument olnuks olemata kui Saksamaa lihtsalt annekteerinuks pool Poolat. Kellel oli tarvis et Euroopas algaks täiemahuline sõda?

1944. aastaks oli olukord sootuks teine: Nõukogude Liit oli Stalini julmal juhtimisel ning lääneriikide sõjalise abi tulemusel pööranud sõjaõnne enda kasuks, samuti oli sõda lääneriikidega sundinud Saksa Reich'i olukorda, kus peeti sõda ka 1941. aastal sõtta astunud USA vastu. Mis toimus Hitleri peas, nõnda võib ka küsida et mis toimub Putini peas? Igatahes ei paistnud et Hitler sooviks sõlmida vaherahu ning talle korraldati atentaat. Kuid pomm mis portfellis plahvatas, polnud nõnda tugev et antiikset tammepuust lauda täielikult purustada ning kantslerile surmavaid vigastusi põhjustada. Vandenõulased, uskudes et kantsler on surnud, teavitasid avalikust tema surmast. Täna on faktiliselt ära tõestatud, et nii Stalin kui ka liitlasvägede juhid polnud uudise üle õnnelikud – džinn oli ju pudelist välja valatud ning käis võidujooks Saksmaa peale.

Võimalik et Hitler võis diktaatorile omaselt muutuda julgeks, uskudes et võib võtta riigi riigi järel, kuid ei tohi alahinnata globaalse pangaeliidi huvi teenida sõja pidamise pealt endale kasumit. See eliit oli olemas I ilmasõja päevil ning varemaltki. Mida ma pole Hitleri iseloomu käsitlemise juures hilisem elus enam kuulnud, on teooria et ta vaevles bipolaarse isikuhäire käes, seda mainis meie klassile põhikooli aegne ajalooõpetaja. See häire kimbutavat ka Stalinit: juht põgenes 1941. aasta suvel Saksamaa välkrünnaku tõttu oma suvilasse ning vaevles 2 nädalat depressiooni käes – sellest ka Saksamaa sõjaline edu. Hiljem pöördus sõjaõnn, sest külmalt kalkuleerivad pangandustegelased hakkasid sõja kulgu omale meelepäraselt suunama.

Kokkuvõtvalt saab öelda, et sõja eest vastutab agressor, kuid sõjast lõikavad kasu need kellele on peamiseks eesmärgiks teenida kasumit: alustades röövvägistajatest armees ning lõpetades pangaeliidiga. Meenutagem kasvõi Slava Ukraina eesvedaja, E200 poliitiku Lehtme palavat soovi sõjast kasu lõigata – kui Putinit kannustab soov taastada Nõukogude Liit, siis Lehtme kasutab kannatajate valu enda rikastamiseks. Seda annab võrrelda olukorraga, kui sa näed et auto ajab jalakäia alla ning juht põgeneb sündmuskohalt: sa helistad küll politseisse kuid teed surijal rahakoti tühjaks. Kas õnnetus oli tahtlik või mis ajendas juhti teist alla ajama, kas juht on mõrvar või kannataja?

Pole ehk jäledamat tegelast kui see, kes õnnetusest või rahvusvahelisest sõjast kasu lõikab. Ukaina kaitsevõime suurimad nõrgestajad on olnud lääneriigid, kes on andnud neile suuri lubadusi ja võtnud ära neilt võitlusvõimelisi mehi sh Eesti. 2022. aasta märtsis tulnuks lääneriikidel vaadata ausalt otsa rohepöörde poolt põhjustatud kahjule, vaadata enda sõltuvust Venemaast ning vaadata tudisevat President Bidenit ja minna vaherahu sõlmimise teed. Tänastes tingimustes on sõja pidamine Venemaaga enesetapp, see ei teeni rahvusriikide huve; globalistid lõikavad sellest hoopis kasu.