Kõik kes tulevad meile siia Eestimaale elama, eriti kui saabutakse siia plaaniga kauemaks jääda ning võtta ka oma perekond kaasa - peavad saama selgeks eesti keele ning austama meie kombeid ning jagama Euroopa väärtuseid. Lihtsalt, teisiti ei saa see ju olla - Eestimaa on maailma keskpunkt ning kui Venemaa meid ründama peaks, siis küll NATO meid kaitseb, ilma et me neile midagi vastu andma peame.
Säärane retoorika on omane sallivuslastele. Ometi satuvad nad segadusse - et miks suurrahvas kelleks meie regioonis on venelane - ei suuda omandada eesti keelt, et miks venelane on nagu ta on ning kuidas üldse on võimalik, et Ukrainas toimuva taustal, meie maa üha enam venestub; pole saladus et Eestimaa on sama venestunud kui see oli 80-ndate lõpus ning kui arvestada multikulti, siis on eesti keel enam ohus kui see oli vene aja lõpus.
Jääb mulje, justkui oleks sallivuslane suurem nats kui rahvuskonservatiiv. Kui esimene usub naiivselt et meie maa ja keel on iseenesest kaitstud ning seda ei ohusta immigratsioon ja LGBT, siis rahvuskonservatiiv on realist ning mõnel juhul ka oma rahva suhtes kriitiline. Sallivuslane keeldub uskumast et inimene on kuri ning ta usub et inimest saab mingi väikse meenega paremaks muuta - rahvuskonservatiiv aga usub et eksisteerib selline asi nagu Kurjus, et see pole mingi ähmane asi, vaid reaalselt eksisteeriv seisund; teoloogid ütlevad et Kurjus on headuse puudumine, sallivuslane aga eitab objektiivsust.
Tegelikult pole eesti rahvas iseenesest mõistetav: kui me suhtume immigratsiooni ja LGBT-sse kui ohutusse või lausa nähtusesse mis rikastab meie ühiskonda, siis on meie rahva tulevik tume või halvimal juhul tuleviku polegi. Kõlab kummaliselt, aga sallivuslane on nats kes arvab et maailma tiirleb eestlase ümber, kuid tegelikult on see rahvas enda hävitamise kursil ning lootus et suurriigid hoolivad Eestimaa ja selle põlisrahva saatusest, on kurja tegev naiivsus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar