Inimeseks olemise ideaal: vaimne rikkus, moraalne puhtus ja kehaline täius

Maadleja A. Abergi skulptuur Kolgas

Me ei tohi teha maha ideaali, sest selle käis viimati välja avalikult Nõukogude Liit b) avalikus ruumis peavad kummi reklaamide asemel domineerima kehalise vägevuse ideaal jne. Kas mitte pole ideaal nagu „Uus inimene, kelles harmooniliselt ühinevad vaimne rikkus, moraalne puhtus ja kehaline täius“, midagi täisliku, mille poole püüelda?

Nõukogude ajal levitas ideoloogiline propaganduur inimeseks olemise ideaali; kehtis üldine arusaam sellest, milline üks inimene peab olema – „Uus inimene, kelles harmooniliselt ühinevad vaimne rikkus, moraalne puhtus ja kehaline täius“. Peale kommunistliku režiimi metamorfoosi, pole uue inimese idee kuhugile kadunud: hoolivuse-armastuse tandemit on taas ideoloogiliseks relvaks, vaid selle erandiga, et ei toonitata niiväga vaimse rikkuse, moraalse puhtuse kui ka mitte kehalise täiuse ideaali – kapitalistlikus ühiskonnas oled sa konkurent tööturul, moraalsest puhtusest on saanud subjektivism ning kehalise täiuse asemel rõhutatakse äärmuseid: kord on hinnas end näljutada lasknud modellid, lähima kahe aasta jooksul on olnud märgata et ühiskonnas luua foon selleks et ka rasvunud inimestel lastakse olla sellised nagu nad on. Kapitalistlikus režiimis all loeb inimeste õnnetunne enam kui moraalne, vaimne või kehaline täius – kui inimene on õnnelik, siis on ta valmis tarbima.

Targemad on seletanud et Nõukogude riik polnud muud kui Revolutsiooni poolt kristliku Euroopa jäljendamine, olles uue ühiskonna loomiseks eelnevalt mitu sajandit ettevalmistus tööd teinud – võim on peamine mille üle võitlus käib: kahe mõõga omamine sh suutis Nõukogude Liit alates Stalini ajast edukalt kahte mõõka, mitukümmend aastat hoida – diktatuur ja religioosne tandem; vene ortodoksia hoidis pealtnäha ateistliku režiimi, elus, enne kui ei tea kust tulnud inimene ideaali kihva keeras.

Tegelikult loodi kujutluspilt ideaalsest inimest juba hellenlikul ajal (323 eKr – 30 pKr): skulptuuris hakati rõhutama inimisiku välimust, rõhuga tunnetel ja liikumises, filosoofias ei arutletud enam kodaniku vooruste üle, vaid kuidas maailmariigis ehk kaoses õnnelik olla ja saavutada hingerahu. Kõike seda püüdis ja jäljendaski edukalt mitte vaid Nõukogude Liit, vaid ka Saksmaa. Kunagi sai mainitud et keskajal ei tehtud masstoodangut, kõik pidi olema unikaalne – saatan on Jumala ahv, kes ei mõtle midagi uut, vaid teeb järele seda mis juba olemas on. Nüüd on sellest keskaja mentaalsusest saanud: vaimne vaesus, moraalne subjektivism ning kehaline nõrkus – kapitalism on suutnud teha seda milleks tema eelkäiad pole võimelised olnud. Ent ka siin ilmub välja inimene ei tea kust ning rikub uued ideaalid ära: me näeme taas korruptiivset inimest – ükski režiim pole suutnud arendada inimest nii kõrgele kui seda suutis teha keskaja kultuur. Kord kohtasin kommentaari, et kui keskaja inimene nii ideaalne oli, miks siis see ühiskond siiski alla hakkas käima – nüüd tasubki küsida kust tuleb Kurjus ning kas inimene polegi mitte oma loomuselt patune?

Katoliku kiriku apostellik administraator Eestis, P. Jourdan, on loengus ütelnud, et „Kurjus on Headuse puudumine“ – kurjus pole iseenesest miski, vaid see on nagu korratus, Korra puudumise tõttu. Seega on ühiskonna rahu püsimiseks tarvilikud Kord ja ideaalid sh aitab ideaal hoida Korda. Kas mitte pole ideaal nagu „Uus inimene, kelles harmooniliselt ühinevad vaimne rikkus, moraalne puhtus ja kehaline täius“, midagi täisliku, mille poole püüelda? Iseasi on see keda me uue inimese all mõistame, keda me omale arhetüübiks toome – kas see on Kristus kes kannatas oma kannatused lõpuni välja või mõni järeletehtud režiimi kangelane?

Jutu mõte on selles et a) me ei tohi teha maha ideaali, sest selle käis viimati välja avalikult Nõukogude Liit b) avalikus ruumis peavad kummi reklaamide asemel domineerima kehalise vägevuse ideaal jne.