Intriig Nursipalu harjutusväljaku laiendamise ümber tõendab ühe ja sama mustri olemasolu: riik käib välja narratiivi ning hakkab seda propageerima. Nägime seda Rail Balticu ning COVIDi puhul. Vastuse on saamata küsimused kas on parem alternatiiv ning millised on pealtnäha heast ideest sündivad kahjud.
Eesti pindala koos okupeeritud aladega on ligi 47 tuhat ruutkilomeetrit, mis tähendab et sel puudub säärane sügavus nagu USA-l kes paneb sõjaväebaasi nt Arizonase kõrbesse kus elu eksisteerib primitiivsel tasandil. Samas kui Nursipalu harjutusväljaku laiendamine tähendab mitte vaid 21 majapidamise likvideerimist vaid ka ümbruskonna kaasamist militaarsesse tegevusse. Ja ega siis asi sellega lõppe. Kaitseväe esindus on viidanud et tulevikus võib militaarala veelgi laieneda. Plaani taga on NATO Madridi tippkohtumine kus mh otsustati luua Eestisse täiendavad liitlasüksused. Selle juures tuleb jääda kaineks ja küsida kellele projekti luuakse ja mis see endaga kaasa toob?
Isegi euroskeptikute hulgas on väljakujunenud konsensus et Eesti on NATO liige. Tore! Kui võtta arvesse kui nõrk on meie iseseisev kaitsevõime tegelikult, on NATO liikmelisus tõesti tarvilik – aga kas me peame selle juures a) jaatama kõigele mida liitlased soovivad b) provotseerima sõda. Ajaloost sh Eesti omast teame et väikeriigid on suuriikide jaoks peenraha. Kui suveräänne riik laseb oma territooriumile võõrriigi baasid, on see samasugune julgeoleku oht nagu agresiivse riigi baasid piiri taga. Meenutagem et Eesti püüd säilitada neutarliteet 1930-ndatel aastatel ebaõnnestus justnimelt seetõttu et riik toimis ärplejana: opositsioon oli tasalülitatud ning lõpuks lasti oma territooriumile vaenlase baasid.
NATO dokument SOFA ehk vägede paigutamise kokkuleppe ütleb et kui riigi A väed resideeruvad riigi B territooriumil ning kui riigi A sõjaväelane paneb riigi B territoorimil toime kuriteo, siis esmane jurisdiktsioon kuriteo menetlemises kuulub riigile B ehk sellele kelle riigi territooriumil kuritegu teostati. Teatud juhtudel menetleb seda riik A nt kui selle riigi sõdur sooritab kuriteo oma kaaslase suhtes.
2017. aastal, ajal mil Obama president oli, sõlmiti „Eesti Vabariigi valitsuse ja Ameerika Ühendriikide valitsuse kaitsekoostöö kokkulepe” mille paragrahv XII ütleb: “Tulenevalt Ameerika Ühendriikide taotlusest ja enda pühendumusest ühiste kaitse-eesmärkide edendamisele, kasutab Eesti oma suveräänset kaalutlusotsuse õigust loobuda karistusõigusliku jurisdiktsiooni teostamise eesõigusest.“
Pealtnäha tühine klausel räägib Eesti juhtkonna orjameelsusest: liitlane taotleb ja Eesti loobub. Kui tegu on meile tõesti liitlasega siis peaks olema suhe üks ühele, mitte tükk tüki haaval loovutamisega. Seda juttu et kurjategijast Ameerika sõdurit karistatakse nt USA surmanuhtluse paragrahvi alusel, võib rääkida tädi maalile – asi on põhimõtteline.
Just põhimõtteline peaks olema ka suveräänse riigi kaitsepoliitka: aus ja läbipaistev. Kui vaatame Lätit siis Riia külje all asuv kaitsepolügon on rajatud endise kaevanduse asupaika. Kas tõesti peab kaitsevägi Nursipalu laiendama, kas laiendust ei saaks teha nt Ida-Virumaal kus on nii mõnigi kaevandus, kas tõesti ei piisa Eestile Tapa külje all olevast keskpolügonist mida nagunii juba laiendatud on? Need on küsimused mida senini on küsinud portaal Objektiiv.
Kogu selle jama juures mida Eesti riik tegi COVIDi nö kriisi juures: lasi lahti kaitseväelased kes ei soovinud endale aineid süstida – tuleb ütelda, käed eemale Nursipalust!
Sõdur kes saab lahingus kuuli ei oota mil sõda möödub ning hakkab alles siis haava puhastama; seda haava tuleb ravida ka kõige suurema tule all. On just praegu õigeim aeg puhastame Augeiase tallid ehk valida võimu juurde pädevamad.
Saadetud väljaandele Wõrumaa Teataja
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar