Riigipea rahva poolt valimisest vapside pilgu läbi

A. Larka rongkäigul 1932

Mina unistan riigist kus rahvas saab algatada seaduseelnõusid ja hääletada seaduseelnõude üle, otsevalitud riigipea omab rahva seas autoriteeti ning seadusega piiratud täitevvõimu volitusi. Vabariigi Valitsus oleks varjamatagi administreeriv institutsioon, kuid tema peremees pole enam Brüssel või Moskva, vaid eesti rahvas.

Taas näeb EKRE valimisprogramm ette, muuta riigipea ehk President rahva poolt valitavaks. Mida see meile annab ja kuidas see täpsemalt välja hakkab nägema – hea kui valitsuskoalitsioon selle arutamiseni üldse jõuab! Toon välja mulle südamelähedased punktid 1934a. põhiseadusest, mis käivad riigipea õiguste ja kohustuste kohta.

§57 ja §58 ütlesid et rahva esindajana teostab riigi kõrgemat valitsemisvõimu Riigivanem ning tema juures on riigi valitsemiseks Vabariigi Valitsus. Riigivanema valib rahvas üldise, ühetaolise, otsese ja salajase hääletamise kaudu viieks aastaks. Riigivanemaks on valitav iga hääleõiguslik kodanik, kes on seatud üles kandidaadiks vähemalt kümnetuhande hääleõigusliku kodaniku poolt. Enne Riigivanem K. Pätsu riigipööret oli kogunud enam toetushääli vabadussõjalaste kandidaat A. Larka.

Vabadussõjalaste põhiseadus oli poolpresidentaalne: EV põhiseaduse muudatuste maksmahakkamisel (24.01.34) loeti ametisolev Riigivanem  peaministriks. Riigivanema institutsioon oli lahutatud vabariigi valitsuse juhi omast; Peaminister oli justkui valitsuskoalitsiooni tegevjuht. Valitsus oli Riigivanema juures asuv ja tema poolt ametisse kutsutav kolleegium riigi valitsemiseks. Sel pidi olema Riigivanema ja Riigikogu usaldus. Vabariigi Valitsuse ülesandeks oli hoolitseda selle eest, et Riigivanema otsused ei oleks seadusevastased, selle tagamiseks olid Riigivanema otsused kehtivad ainult peaministri kaasallkirjaga, millega ta võttis otsuse eest poliitilise vastutuse Riigikogu ees enda peale.

Riigivanem sai õiguse määrata Riigikogu uue koosseisu valimisi enne nelja aasta möödumist ja lõpetada ennetähtaegselt Riigikogu korralisi istungjärke. Riigikogu poolt vastuvõetud seadused hakkasid kehtima alles pärast väljakuulutamist.

Riigivanema kohustus oli valitseda riigi sise-ja välispoliitikat, hoolitseda riigi välise puutumatuse, sisemise julgeoleku ja seaduste täitmise eest sh esitada Riigikogule kinnitamiseks riigi sissetulekute ja väljaminekute eelarve.

Riigivanema poolt ja edasilükkamatu riikliku vajaduse korral võis Riigivanem anda seadusjõulisi dekreete: §60 (12) ütles et edasilükkamatu riikliku vajaduse korral kuulutab riigipea seaduse-eelnõud välja dekreedina, millel on seaduse jõud. Dekreet ei või muuta rahvahääletamise, rahvaalgatamise, Riigikogu valimise ega Riigivanema valimise seadust. Dekreet oli maksev kuni selle äramuutmiseni Riigivanema või Riigikogu.

Nimetagem seda minupoolseks rahvusromantikaks või milleks iganes. Sääraste volitustega riigipea kes on mh rahva poolt valitud, omab olemasolemise mõtet. See on kardinaalselt erinev sellest mida näeb ette kord, mis rakendus peale seda kui Arnold Rüütel 1992a. presidendi valimiste esimeses voorus enam rahva toetust kogus kui teises voorus Riigikogu poolt ametisse määratud Lennart Meri. Ajalugu tasub meenutada!

Siit lähtudes tõdeme et riigipea otsevalimiste vastasus on segu süvariigi võimuahnusest ning igipõlisest hirmust tugeva juhi ees. Just esimese pärast toona vabadussõjalased ka oma põhiseadusmuudetusega lagedale tulid ning teise, hirmu tugeva juhi eest võtab maha justnimelt viis mil moel põhiseadus 1933a. rahvahääletusel heaks kiideti – rahvaalgatusõigus – otsedemokraatia mehhanism, mis oli ettenähtud juba 1920a. põhiseaduses. Kuidas muidu oleksid vapsid saanud parlamendi välise jõuna tulla välja seaduseelnõuga?

Üha populaarsemaks muutuv EKRE aga on juba parlamendis ning on alati seisnud ka rahvaalgatusõiguse taastamise eest - nüüd aga on sootuks raskem midagi muuta kui 1930-ndatel.

Rahvaalgatusõigus annab rahvale vahendi olemaks ka päriselt oma riigi seadusandluse peremees ja tasakaalujõud parlamendile. Muidugi oleks rahva võim veidi suurem kui erakondade võim, ent a) poleks nö autoriteetne riigipea autoritaarne b) küsigem kelle huvid on kõrgemad – rahva või erakonna?

Autoriteedist rääkides, omaks rahva poolt valitud president justnimelt a u t o r i t e e t i ning kasvaks ka Riigikogu autoriteet ja maine. Rahvas ei kiruks sauna taga rahvasaadikuid nii nagu praegu, kaoks erakondade vaheline lehmakauplemine – kuid parlamendi valimised oleksid justkui hinnang Presidendile ning tema erakonnale; eeldades et tulevane riigipea tuleb mõnest erakonnast.

Kokkuvõte

Mina unistan riigist kus rahvas saab algatada seaduseelnõusid ja hääletada seaduseelnõude üle, otsevalitud riigipea omab rahva seas autoriteeti ning seadusega piiratud täitevvõimu volitusi. Vabariigi Valitsus oleks varjamatagi administreeriv institutsioon, kuid tema peremees pole enam Brüssel või Moskva, vaid eesti rahvas.

Parlamendi liige aga oleks au olla: Ta töötab eesti suveräänsuse nimel, Ta ei tule tööle kummikutes ega dressides, Ta saab palka kohalviibitud aja eest kuid see-eest pole talle kahju maksta kõrget palka. Palgatöötaja aga ei noki riigikogulase palga pärast – tal polegi tarvidust seda teha, sest kord mille ta demokraatlikult välja võitles, vaatab talle igapäevaselt vastu; väärikas riik on peegeldus väärikast inimesest.

Valimistel tuleb anda oma hääl neile kes lubavad seista selle eest, et riigipea valitakse tulevikus rahva poolt. Asi on põhimõttes, detailide üle jõuab vaielda.