Riik peab andma omavalitsustele sõjaaja ülesanded ja eraldama sihtotstarbelisi vahendeid

Ajateenistus 2014

EKRE on ainuke erakond kes osundab kaitselünkadele riigikaitses või kriisijuhtimises. Just selle viimase peale ma ka praegu osundun. Nimelt peab eelkõige Riik andma kohalikele omavalitsusele sõjaaja ülesanded, eraldama vahendeid et omavalitsus saaks ehitada varjendid milles on sh varuväljapääs ja ventilatsioon. 

Kohaliku omavalitsuse korraldamise seaduse §6 (2) ütleb järgmist: 

„Kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni ajal korraldab omavalitsusüksus sõjategevuses kannatada saanud isikute ja sõjaväelise auastmega sõjaaja ametikoha ülesandeid täitma asunud isikute perekondade sotsiaalhoolekannet ning aitab kaasa isikute evakueerimisele ja evakueeritute majutamisele, toitlustamisele ning arstiabi andmisele.“ 

EKRE kaitseministrikandidaat, eruohvitser Leo Kunnas on viidanud asjaolule et peale Maavalitsuse kaotamisele, muutus kriisijuhtimine kaootilisemaks: varem oli mõeldav et Riik käsutab 15 maakonda ning need omakorda käsutavad omavalitsusi, täna peab aga Riik käsutama 79-t omavalitsust; see on keeruline. See pole nii et vallavanem sügab pead, mõtleb ja hakkab tegutsema - Kaitseministeerium peab looma plaani. Täna suudab omavalitsus ehk varustada kodusid elektrigeneraatoriga kui sedagi ja päästevaldkonnas on meil suured lüngad.

Kuusalu vallaleppes on kokkulepitud, ma ei tea kuidas see teistes omavalitsustes on: „Parandame valla valmisolekut loodusõnnetusteks soetades mobiilseid generaatoreid, et tagada korrusmajade kütte-, vee- ja kanalisatsioonisüsteemide toimimine keskasulates.“ Militaristlikust seisukohast võetuna pole see aga sõjaseisukorra plaan, küll aga juhtis Helme peale 2019a. sügistormi asjaolule, et korterelamud tuleb varustada generaatoritega; kerge on hävitada mõni suur eletrijaam. 

Kui nüüd mõelda „loodava“ Rail Balticu peale, siis raudtee on üks kõige haavatavamaid struktuure: lased 2 meetrit rööpaid õhku ning asetad moe pärast veel tonnise kiviplokki takistuseks – ja ongi kogu varustus olematu. 

Asi on tõsine ja jääb loota sellepeale et tulevane vabariigi valitsus on kardinaalselt teistsugune. 

 

Eestlane soojendab madu oma rinnal

2021a. jaanuar

Igatepidi kuidas sa vaatad: kas on see energia sõltumatuse hävitamine, COVIDi jama, LGBT toetamine, Valitsuse poolne provokotsioon et Eestis päriselt sõjaolukord tekiks või õukonna meedia mehitamine – see on mao soojendamine enda rinnal.

Reformierakonna tipppoliitiku tõttu lahvatanud skandaal näitab, et nendel kes on rääkinud ühiskonna demoraliseerimisest sh vajadusest tõsta seaduslikult lubatud seksuaalsuhte vanusepiiri, on koguaeg õigus olnud. Olles ise näidanud aastate jooksul initsiatiivi, kirjutades mitmeid arvamusartikleid et tõstame vanusepiiri 16. eluaasta peale tagasi nii nagu see oli veel aastal 2002, või miks me ei võiks seadusega määratleda vanusepiiriks 18-eluaastat?

Kas on see tahtmatus või tahtlikus mittemõista, et vanusepiir ei keela ega õpeta noori – konservatiividena eeldame et laps saab kasvatuse kodust ja riik siia ei sekku; muidugi eeldab iga normaalne inimene et 15-aastane ei ela seksuaalelu, aga see ei puutu hetkel üldse asjasse. Vanusepiiri määramine kaitseb lapsi täiskasvanute eest, kellel on pedofiili kalduvused.

Pole siin midagi kummalist kui Kenno Põltsam kirjutas aastal 2017 sel teemal, 2018 või 2019/2020. Mul pole sellega mingit „isiklikku värki“, küll aga olen elus kokku puutunud selleks ajaks täisealise inimesega kes elas lapsena üle seksuaalse kuritarvitamise. Sellest tulenevalt tegin temaga intervjuu, mille avaldasin 2021. aastal: http://kennopoltsam.blogspot.com/2021/05/intervjuu-tudrukuga-isa-kasutas-mind.html

Võib ju ütelda et Mihkelson vaid pildistas lapsealise suguelundeid: kas me tõesti peame seda normaalseks? Tegelikult me ei tea millega too poliitik veel tegelenud on, isegi kui mitte, pole lapse suguelunditest piltide tegemine ja nende salvestamine, normaalne, ja seegi peaks minema paragrahvi alla.

Ärme unusta et Postimees kes Mihkelsoni skandaali eelmise peatoimetaja diktaadi all vaiba alla pühkis, on üks meediväljaannetest nendest kes naudib riikliku toetust: vaba ajakirjandust on meil vähe.

Aga veel tähendusrikkam on reformierakondliku kartelli reageering, ringkaitse millega asuti Mihkelsoni kaitsma; joondumine erakondliku liinipidi. Igatepidi kuidas sa vaatad: kas on see energia sõltumatuse hävitamine, COVIDi jama, LGBT toetamine, Valitsuse poolne provokotsioon et Eestis päriselt sõjaolukord tekiks või õukonna meedia tekkimine – on mao soojendamine enda rinnal. 

Väärtusküsimuste ja majandusteemade vahel on ülimalt oluline küsimus demokraatiast: et rahvas muutuks võimu kandjast võimu teostajaks, et parlamendi valimised oleksid ausad. Kogu jama ongi saanud alguse sellest et meil pole rahvas võimu teostaja. 

Perearstide Seltsi juhatuse liige

 

Kandideerisin valimisnimekirja, ent ei kogunud piisavalt toetust

 

Täna kinnitati EKRE Harju-Rapla ringkonna üldkoosolekul valimisnimekiri, millega minnakse Riigikogu valimistele. Avaldades eelnevalt soovi saada nimekirja valituks, ütlesin end tutvustavas sõnavõtus järgnevat:

“Suurtänu kes te mind täna meeles peate. Selles preztiisikas nimekirjas olemine ei tee mind paremaks ega suuremaks, vaid vabastab mind inimlikest deemonitest – vabadus, püüelda selle poole, milleks mind ellu kutsutud on. Lähen valimistele, olles katoliiklane: teadvustatud usk loob tasakaalu ning kannustab takka. Mul pole enam vaenlasi kui need, kes on vaenlased tervemõistuse sündikaadile - Revolutsioon mis on materialistlik ent iroonilisel kombel ka mateeriat hävitav ning rikkust ümberjagav: lõhutud perekonnad, segatud rahvad, rohepööre. Suurim mateeria meie jalge all on Eestimaa, mis meie rahvale jumaliku annina antud on.

Lähen valimistele, olles lojaalne erakonnale. Ma ei pea tõestama end erakonna juhtidele, vaid eelkõike iseendale, olles samal ajal ka osa sootsiumist. Isegi kui ma osutun nimekirja nõrgimaks lüliks, keegi peab see ju olema, siis sellegipoolest, ei nüüd ega ka peale 5. märtsi - ma ei vea meid alt.

Eesti eest!”

Kogusin 17 häält, kuid ei osutunud nimekirja valituks. Tänan kõiki toetajaid; kindlasti tegutsen poliitika lainel edasi.

ME EI TOHI LOOVUTADA PEALINNA TULNUKATELE

Illustratsioon: portaal Objektiivis ilmunud artikkel

Ma tahan elada riigis kus pealinn on eesti keelne linn, kus vanamemm ei pea pirukat avalikus kohas nosima, vaid saab teha seda kohvikus – et eesti inimene ei pea lugema sente või ootama hirmuga mida toob 2022/23a. talv. AS Eesti Vabariigis aga toimub suurema osa elanike sihilik vaeseks tegemine sh selle elanikkonna globaliseerimine: tulnukatega üle ujutamine – sest erakonnad kes immigratsiooni soodustavad, vahet pole kas vahetusõpilase või sõjapõgeniku sildi alla, loodavad endale nõndaviisi uusi valijaid saada. Tuleme tagasi sinna Rapla lähedele ja sõidame Märjamaale või Lihulasse: me ei näe seda mida näeme pealinnas. See on Eesti. Ja et me kõik soovime et ka Tallinn oleks ennekõike eestlaste linn, mitte kus sissekirjutust omavatel tulnukatel on õigus osaleda KOV-valimistel

Hiljuti sõitsin Lihulasse Tiit Madissonile ausamba avamisele, kui mulle meenus millele ma väikse lapsena koos oma perega tunnistajaks olin: Rapla lähedal maantee äärsel heinaniidul lendles õhtupimeduses tundmatu objekt. Mõtlesin et vähemalt korra elus olen Maavälise eluga kokku puutunud, kui muidugi tegu polnud maist päritolu lennuaparaadiga – kuid siis plahvatas mu peas mõte et tulnukaid kohtab AS Eesti Vabariigis pigem pealinnas, kui mõnes hõredamalt asustatud eesti paigas. On ju tulnukas, mujalt saabunud võõras.

Kellelegi pole enam uudis et Tallinnast on saanud multikultuurne, kaks-kolmkeelne linn, kus inimeste vahael vuravad Bolti rattad, sõiduteedel sõidavad Bolti autod, neeger on endale siia juured alla ajanud – kõndides tänaval käed taskus justkui poleks tal kuhugile kiiret või tehes jõusaalis trenni, kaubanduskeskustes domineerib slaavi temperament või angloameerika tarbimiskultuur ning ääretult väheseks on jäänud soomlasi. Kogu selle segasummasuvila keskel leidub mõni vikerkaare sümboolika kasutaja ning eesti keelt kõnelev vanamammi; viimase käest sooviks hirmasti küsida, et kas me sellist Eestit tahtsimegi?

Ma parafraseerin Martin Helme 1. septembril Riigikogu suures saalis maha peetud sõnavõttu energia teemal kui ütlen, et globaliseeruv Tallinn on pikalt planeeritud poliitiliste utoopiate elluviimise tulemus, multikultuursus on immigratsioonireeglite lõdvendamise tulemus ning Kõik me saame aru, et Ukraina sõda ning Venemaa (ja USA) geostrateegilised mängud veelgi võimendavad seda halba trendi, aga ta ainult võimendab seda. Sest ettevalmistustöö ühetaolise, nö võrdse maailma ehitamiseks sai alguse juba palju varem. Jah! Justnimelt ühetaoline, sest maailmas kus kõik rahvad ja kultuurid elavad segamini koos, pole eriliselt rikastatud maailm, vaid eriliselt ühetaoline maailm, kus esimeseks kannatajaks on Tõde.

Öeldakse et neeger on lihtsalt inimene, kuid ma vaidleksin vastu – neeger pole lihtsalt inimene: tal on kindel etniline-kultuuriline taust ning teda ei saa pidada eestlaseks. Nõnda on venelase, ukrainlase kui ükskõik mis rahvuse esindajaga. Rassism on see kui ei austata inimelu, kui sündimust soovitakse regulleerida kontratseptiivide, abordi või eutanaasiaga – juhtub et liberaalidel läheb immigratsioonipoliitika käest ära, võetakse kasutusele nö humaansed meetmed teatud ühiskonna grupi viljatuks tegemiseks, rääkides maailma kontekstis: eile juut, täna valge kuid homme tundub et muslim segab homoagendat, seega tuleb hakata muslimi kogukonda nagu umbrohtu hävitama – just nii silmakirjalik see liberaaldemokraatia on. Rassistlik pole aga see kui mõistame et muslim ei soovigi sulanduda vikerkaaresümboolikat kummardavasse kogukonda ning kui muslimi kogukond saavutab jõulise ülekaalu, siis murrab ta etnilise rahva põlvili. Jah, me võime ütelda et Eestis annab tooni sisseränne endistest NL riikidest, kuid sellegipoolest, tegu pole selle rahvaga, kellele Eesti Vabariik loodi.

Euroopa Liitu astumine, olukorras kus ligi 40% hääleõiguslikest kodanikest ütles oma JAH-sõna, tähendas ühtlasi Trooja hobuse sisselaskmist etnilisele kodumaale kui ka iseseisvuse taastanud Eesti Vabariigi seadusandlusesse. Mitte justkui, vaid tegelikult ongi tulnukad kui mujalt saabunud bioloogilised olendid meie rahvusliku kapitali kallal. Seda kõike aga ei sünniks meie slime all, kui moonakatest kaasmaalased oleks õigel ajal julgeolekustrukuuridest kõrvaldatud ning korruptiivne vaim poleks võimule pääsenud. Kõik need Kallased-Ansipid ja Pihlid-Sinisalud, tulnuks riiklikest struktuuridest eemal hoida või hiljemalt nende tegevusele piir seada ning Madissonidele võimalus anda.

Mul pole põhimõtteliselt selle vastu midagi kui neeger tunneb end pealinnas koduselt, samuti võin ma enda tarbeks tarvitada vene tatart või fluoriidivaba hambapastat. Küll aga on mul kurb vaadata kui vanamemm peab pargis pirukat nosima, neeger sõidab Bolti ja venekeelne nö ukrainlane arvab et ta võib siin endale juured alla ajada, sest tema väiksel territooriumil tema kodumaa pinnal käib sõjategevus. Miks peab see vanamemm pirukat tänaval nosima?

Ma tahan elada riigis kus pealinn on eesti keelne linn, kus vanamemm ei pea pirukat avalikus kohas nosima, vaid saab teha seda kohvikus – et eesti inimene ei pea lugema sente või ootama hirmuga mida toob 2022/23a. talv. AS Eesti Vabariigis aga toimub suurema osa elanike sihilik vaeseks tegemine sh selle elanikkonna globaliseerimine: tulnukatega üle ujutamine – sest erakonnad kes immigratsiooni soodustavad, vahet pole kas vahetusõpilase või sõjapõgeniku sildi alla, loodavad endale nõndaviisi uusi valijaid saada.

Tuleme tagasi sinna Rapla lähedele ja sõidame Märjamaale või Lihulasse: me ei näe seda mida näeme pealinnas. See on Eesti. Ja et me kõik soovime et ka Tallinn oleks ennekõike eestlaste linn, mitte kus sissekirjutust omavatel tulnukatel on õigus osaleda KOV-valimistel.

 Ilmunud portaalis Uued uudised

 

Kelle huve esindab, välismaal sõjalise koolituse saanud ning kaitsevaldkonnas töötav ametnik

Kas me tahame olla liitlaste sõjaväeline osakond või suveräänne riik? Suveräänses riigis oleks see mõeldamatu et välismaal väljaõppe saanud inimene suundub tööle kaitsevaldkonda.  

Seoses tippametniku Meelis Oidsalu vilepuhumisega, kus ta rääkis seda mida paljud ka teavad: Eesti ametnike koorekihist on moodustunud ringkaitse ja tavaks on ringkäendus – on põhjust küsida, kelle huve esindab kaitsevaldkonnas töötav ametnik kes on saanud koolituse välismaal? 

Kujutage ette kui tuleb välja et mõni Kaitseministeeriumi või KAPO ametnik on saanud koolituse Moskvas – aga see et mitmed kaitsevaldkonnas töötavad ametnikud saavad koolituse USA-s, oleks justkui normaalne.
Mikk Marran: on läbinud USA (National Defence University) rahvusliku ressursi strateegia eriala magistriõppe. Aastatel 2011 kuni 2015 oli ta Kaitseministeeriumi kantsler, suundudes seejärel tööle Välisluureameti peadirektori kohale. Tema töökoht pidi lõppema tähtajalise lepingu alusel selle aasta 1. Novembril, kuid augustis selgus et mees teeb karjääri valikul kannapöörde ning temast sai värske RMK juhataja.

On küsimusi mida riiklikult rahastatud peavooluajakirjandus ei küsi, kuigi Oidsalu vilepuhumisetagi on selge, et süvariik tahab enne korralisi RK-valimisi teha endale soodsad vangerdused, et juhul kui poliitilised tuuled muutuvad, jäävad neile soodsad inimesed mõjukatele ametipostidele alles. 
Meelis Oidsalu: teatrikriitikuna alustanud mees on läbinud 2008–2009 Balti Kaitsekolledžis kõrgemad juhtimiskursused, 2012–2014 magistriõpingud USA Maaväe Sõjakolledžis (US Army War College) strateegiliste uuringute alal. Aastatel 2015 kuni 2021 töötas mees Kaitseministeeriumi asekantslerina.
Nüüd aga näeme kuidas suureks paisunud ametnikonna koorekihis tekkinud tülid jõudsid ajakirjandusse. Oidsalu vilepuhumine ajas aga tema kolleegid ringkaitsesse, mis tõestab aga suurepäraselt et tippametnikonnas kehtib karjaseadus.

Jonatan Vseviov: lõpetas 2004. aastal Tartu Ülikooli politoloogia erialal ning omandas seejärel magistrikraadi kiitusega (cum laude) Georgetowni Ülikoolis julgeoleku-uuringute erialal. Aastatel 2004 kuni 2005 töötas ta Välisministeeriumi poliitika planeerimise osakonna atašeena. Lõpetanud ajateenistuse, liikus ta edasi tööle poliitikadiplomaadiks Eesti suursaatkonda Washingtonis ja hiljem töötas ta veel mõnel mõjukal ametikohal. Alates 2016. aastast töötas ta Kaitseministeeriumi kantslerina – kuid 2018. aasta augustis lõppes tema tööleping ennetähtaegselt, mille järel sai temast suursaadik USA-s. Kallase valitsus võttis mehe tööle Välisministeeriumi kantslerina.

On õigustatud küsida, kas kaitsevaldkonnas tohib töötada inimene kes on saanud väljaõppe välismaal – olemuselt pole vahet kas see on Moskva või Washington, sest miks me arvame et Moskvas väljaõppe saanud inimene teenib Kremli huve, aga Washingtonis väljaõppe saanud inimene teenib Eesti riigi ja eesti rahva huve?
Kas me tahame olla liitlaste sõjaväeline osakond või suveräänne riik? Suveräänses riigis oleks see mõeldamatu et välismaal väljaõppe saanud inimene suundub tööle kaitsevaldkonda. 

Toimetatud 2025 november

Minu mõtted kriitikast mida tegi reformierakondlane lasteaia kohatasu kaotamise teemal

Reformierakond muretseb riigieelarve tulu pärast, EKRE muretseb inimeste heaolu pärast ning näeb konservatiivses sotsiaalpoliitikas suuremat tulu kui see, mis saavutatakse riigieelarve tasakaaluga. Kuusalu valla puhul ei saa rääkida eelarve miinusestgi mitte.

Augustikuisel Kuusalu vallavolikogu istungil võeti vastu eelnõu, mis vabastab lapsevanemad lasteaia kohatasu maksmise kohustusest. Senini oli lastevanemate osalustasu lasteaedades 36 eurot: 23 eurot moodustas kohatasu ja 13 eurot õppetasu. EKRE nimekirja valimislubaduse tõttu kaob alates 1. septembrist kohatasu, tingimusel et vähemalt üks lapsevanem on kantud valla elanike registrisse.

Opositsioonis olev reformierakondlasest volinik Maarja Metstak kritiseeris küsimuse raames antud eelnõud, et kuigi vähendatakse kohatasu siis suurendatakse õppevahendite maksumust: „Lisaks tuleb arvestada seda et lasteaialaps (sh) kahe vanema sissekirjutusega on vallale majanduslikult koormav mitte tulus. Kui me tänu sellele eelnõule saame lastevanemad valda sisse kirjutatama, kaob ära 5400 eurot lapse pealt kus tema lasteaia kulu on kinni makstud teise kohaliku omavalitsuse poolt ja samal ajal tekib meil täiendavat kulu selle ühe lapsevanema pealt.. (küsimus jätkus)“.

Esiteks ei vähendata kohatasu vaid kaotatakse selle kohustus lapsevanemale. Teiseks, Metstak tõi kriitikas ka välja et eelnõus ei mainita et õppevahendid lähevad kallimaks, kuid esmalt tuleb tähele panna et eelnõu mõte seisnes eelkõige lasteaia kohatasu kadumises, kuid mis peamine – õppevahendite hinnad tõusevad, sest Eesti on Kaja Kallase juhtimisel saavutanud euroala kõrgeima inflatsiooni, paistes silma ka terves maailmas. Teha kriitikat selle pinnalt et ühe käega annate ning teise käega võtate, on demagoogia – ja isegi kui õppevahendite tasu veidi suureneb – jääb 23 eurot rohkem ühes kuus lapsevanemale kätte, kui varem; seda olukorras, kus aastaga on piltlikult öeldes 100-st eurost järele jäänud 77 eurot.

Kolmandaks, tuleb tähele panna Metstaki tõdemust et lasteaialaps (sh) kahe vanema sissekirjutusega on vallale majanduslikult koormav mitte tulus. Jah! Puhtalt faktiliselt on see korrektne, sama korrektne et nt siin baseeruvad USA väed on võõrväed suveräänse riigi pinnal. Metstaki tõdemusest paistab välja üldine reformierakondlik hoiak, et inimene on eelarve jaoks mitte vastupidi. Reformierakond muretseb tulu pärast, EKRE muretseb inimeste heaolu pärast ning näeb konservatiivses sotsiaalpoliitikas suuremat tulu kui see, mis saavutatakse eelarve tasakaaluga. Kui me vaatame vallaeelarvet, on vallale saamata jääv tulu väike, kuid kasu pikemas perspektiivis suur. Kõlab mustvalgelt? Aga nii see juba on.

Minupoolne loosung valimisteks on: „Meie süda tuksub Eestile"

Minu meelest, see on hetkel vaid minu idee, võiks erakond välja minna peamõttega: „Meie süda tuksub Eestile!“

Eesti Konservatiivne Rahvaerakond kui kõiki liikmeid kaasav erakond, on valimiste lähenedes andnud võimaluse oma liikmetel pakkuda välja kõikki koondav lause, millega valimistele minna, ehk teisisõnu loosung. 2019. aasta RK-valimistele mindi peamõttega: „Eesti eest!“ ning seda oli võimalik kasutada erinevates variatsioonides nagu näiteks: „Eesti perede eest!“ või „Eesti majanduse eest!“. 2021a. KOV-valimistele mindi välja peamõttega: „Meie armastame Eestit!“.

Minu meelest, see on hetkel vaid minu idee, võiks erakond välja minna peamõttega: „Meie süda tuksub Eestile!“ Esiteks on see konkreetne ning kõike koondav rahvuslik juhtmõte. Teiseks saab seda kasutada erinevates variatsioonides nagu nt: „Meie süda tuksub eesti peredele“, „Meie süda tuksub eesti elektrile“, „Meie süda tuksub eesti kaitsevõimele“ jne. Kolmandaks, kujutan ma antud juhtlauset ette erakonna juhtide suus, valimisreklaamil ning erakonna jagataval valimisnännil.

Mitte et ma tulihingeliselt soovin erakonna omaltpoolt valimisteks peamõtet anda, aga täna viibisin ühes erilisel kohas, kus mul antud juhtmõte pähe torgatas. Võib ju filosofeerida et kas mitte „armastame“ ning „süda tuksub“ pole mitte samatähendusega, justkui keedaks sama suppi taas soojaks? Esiteks leian et need pole samatähendusega, teiseks ei vaeva suur valijaskond end mõttega, et mis oli ühe või teise erakonna valimisloosung eelmisel korral oli – loeb see mis hetkel aktuaalne on. Kolmandaks on minu väljapakutud peamõte, eelmistel valimistel kõlanud pealause laiendus - mitte vana supi üleskeetmine, vaid asjade paratamatu-normaalne kulg.

Lisaks soovin ma vältida sõna „loosung“, sest see sõna on saanud halvamaiguliseks, kuigi nii nagu iga asjaga, pole sõna „loosung“ halb, vaid halvaks teevad selle inimesed, antud juhul poliitikud. Seega ei pea me häbenema valimisjuhtmõtte väljatöötamist ja valimistel osalemist – EV on siiski parlamentaarne riik kus tahame või ei taha, mõjutavad meie elu erinevad erakonnad. Kas üks rahvuslik erakond peab loobuma valimiskampaaniast seetõttu et teised erakonnad seda teevad – EI! Loeb sisu, ja EKRE-l see sisu on.